«Ah kohe päris must?»
«Nigu tökat. Siis aitab.»
«Aga siis peaks ju hea olema, kui Nissi mõisaproua neid maamehi vorbib. Vorbib ehk neile tuleviku tarvis musta mineviku valmis. Äkitselt peaksid sina ka, kui head soovid,» muigas Helmold.
«Äkitselt peaksin mina ka,» kordas äiapapa kajana. Ta ei osanud tükil ajal midagi vastata. Ent siis ta tuhm silm ärkas:
«Must minevik peab olema, aga eneseuhkus ka. Mina kasvatan neid jälle selle kandi pealt. Kokkuvõttes teeme Nissi prouaga ühte ja sama tööd. Ainult et mina seda tema moodu kasvatamistööd teha ei mõista, tema jälle minu oma. Aga lõppude lõpuks ongi teil nii must kui ka kullakarvaline minevik võtta. Ja kui need mõlemad juba on, siis tuleb ka eneseuhkus. Ja siis saab rahvas valmis! Ja kõige lõpuks tuleb veel ka riik!»
Kuid samas jäi ta korraks taas nukramaks: eks päikegi paista vahel selgesti ja kaob samas pilve taha peitu; härra de Lode meelemuutused olid aga veelgi kiiremad kui selle, kah kullakarva päevalise omad.
«Vist on veel valusamaid vorpe vaja, kui üks vilets vemmal seda teha suudab. Vorpe on vaja kõigile, kes vabaks tahavad kasvada. Vahet tegemata… Ja vaata, Elmu, see teadmine teeb mind kurvaks. Väga-väga murelik töö on see rahvale tuleviku tarvis musta mineviku tegemine.» Üsna kühmu oli vajunud Helmoldi rikas ja imelik äi. Ta põrnitses seinal rippuvat suurevatsalist torupilli ja vaikis nagu too mustjas maukki.
Alles tüki aja pärast küsis ta, et mis siis Tallinnas ka uudist. Nüüd rääkis Helmold-Elmu talle Marquard de Breide võõrastavast käitumisest.
«Mina kardan, et taanlaste mängul on Eestimaal varsti hale lõpp käes,» arvas Kuusiku härra. «Ordu peksab nad välja või siis müüvad taanlased ise Harju-Viru ordule maha… See on kõige usutavam. Ning kas su kunagine hea sõber Marquard de Breide, see haldur, äkki just seda ei plaanitsegi. Muidugi enda kasude nimel. Seda kardan ma tõesti. Kui maa enne ordule saab, kui roots taanlase võidab, siis on kurb lugu käes – olgugi et Harju-Viru praegused peremehed suuremat vakust nõuavad kui ordu ise nõuabki, on nad ikka teise vaimuga. Ja vaevalt ordu üldse maarahva soost vasalle hea silmaga vaatab, neid ju Virus hulganisti… Jah, kui nad muidugi sakslasteks ei hakka…»
Kuid siis ärkas ta oma loidusest taas ootamatult äkki ning kiirustas kebjal sammul üle toa teise, seinal rippuva maakaardi juurde. See oli ikka päris tõeline kaart ja kujutas Rootsit, Taanit ja tükki Turjamaastki (nagu rahvasuu Norrat kutsus).
«Mina mängiksin muidugi Rootsi kaardi peale!» kuulutas ta, ja hasartmängija mask murdis talupoja omast lausa raginal välja. Kongnina sõõrmed puhevil, ennustas ta, et Magnus Eriksson, see vahva mees, kes oleks vankadestki peaaegu jagu saanud, kui ta Narvatagust himustas, on varsti Skane poolsaarel peremees. De Lode konksjas, pika küünega pronksikarva nimetamissõrm kraapsas üle kaardi nii ägedasti ja himukalt, et võinuks uskuda, et kauge maa muldki ta küüne alla jääb…
«Ja siis on ka Lundi linn jälle rootslaste oma, ning kes teab, see võib ju hommepäev sündida. Ning mis siis saab?» tahtis ägedasti žestikuleeriv, takuse särgi ja pasteldega tõmmu aadlimees teada. Ning kohe ta ennustaski, mis siis saab! Siis võivad ka Lundi praeguse peapiiskopi aupäevad lõppeda. Tähtsal toolil võib peatselt istuda mõni rootsi soost mees.
«Sa teed sihukese näo, nagu oleks see sulle ükspuha. Kui ükspuha, siis ütle, mees, miks sa Rootsi salasaadiku Mattias Eschega kokku said, ah?! Mulle on see hästi teada, sest mina sain temaga jälle Haapsalus kokku… Varsti puhuvad siinmaal uued tuuled!»
Isand de Lode irvitas lausa mefistolikult. Ent tema mustkunstniku-etteaste kulmineerus alles nüüd:
«Tead sa, kallis sugulane, mis mina selle kahtlase Breide kiusamiseks teeksin? Muidugi sa ei tea! Vaata, sul on Padisel suur ja uhke veski, millest sa munkadelegi tuluosa annad. Kingi see veski Padise kloostrile! Kingi ühes tükkis! Las Marquard näeb, mis meelt mees sa oled! Ja tulevikus mõistab uus peapiiskop seda tegu õigesti hinnata. Eriti veel siis, kui sul midagi veskiaitades varjul peaks olema. Voh!»
Selle plaaniga lagedale tulnud, vajus ta tugitooli tagasi. Vunk oli selleks korraks välja läinud.
Enne kui Helmoldus de Zaghe vastata jõudis – testamendi järgi oli ta veski pärast oma surma kloostrile määranudki – , koputati tasakesi uksele. See avanes ning lävel seisis noor kohmetu talumees.
«Härra palus mind täpselt kohal olla. Eks ma siis tulnudki…»
«Sina, Elmu, lase nüüd jalga!» käsutas isand Lode. «Sa ju tead, kus su tuba on. Ja seda teab mõni eevatütar ka. Minul pole selle vastu midagi… Aga mina olen nüüd kinni! Minul algab nüüd torupillitund. Vaat mis!»
Ta tõusis, võttis seinalt priske pillimõugu, seadis suulise huultele ning puhus. Nahkne pill tõi kuuldavale sellise vägeva, otsekui maa alt tuleva mõuratuse, et tuba vappus. Helmold tegi pikema jututa minekut.
Pilt takuse särgiga ja pasteldes härrast, kes, põsed punnis, jämedat jõurapillilugu puhus, sööbis tükiks ajaks Helmoldus de Zaghe silmapõhjadesse.
II
MUNK ANDREAS LÄHEB ISSANDALE MEELEPÄRASELE KÄIGULE
See oli roiutavalt kuum juulihommik, mil Lihula tsistertslaste kloostri munk Andreas teele asus. Need jutud, mida ringirändavad dominikaanlased viimasel ajal ühest talumehest – väikesel soosaarel elavast üsna noorest mehest – rääkisid, olid juba liiasti imelikud. Ega mustade munkade pajatusi alati päris tõe pähe võtta saanud: tihtipeale oli see külakõrtsides kuuldud tühi plära, mida nad edasi jutustasid, kuid … kus suitsu, seal ka tuld. Nii oli Andreas isa Matteuse heakskiidul nõuks võtnud seda asja ise järele uurima minna. Seda enam, et need lood lausa uskumatud, lausa üleloomulikud tundusid; kui neil juttudel mingigi tõsi taga peaks olema, tuleks arvata, et siin koguni Issanda igipõlise vaenumehe enda käsi mängus võib olla.
Andrease laia mungakuue ühes taskus oli pakike tagasihoidliku pruukostiga, teises mulksus veeplasku – väike küll, aga ehk leiab mõne allika, kust tarviduse korral värsket vett juurde ammutada. Päev tuleb kuum, tee pole lühike; hea seegi, et tsistertslaste mungarüü valge on; aga siiski peab ta söakalt sammuma, kui tahab ööseks kloostri varjavate müüride taha tagasi jõuda. Kaks kohalikust rahvast noviitsi pakkusid end küll Andreasele teejuhiks, kuid tema jäi jonnakalt üksiminekule kindlaks.
Jah, tema läheb üksinda, läheb just niiviisi, nagu kunagi meie Õnnistegija oma kõrberadu astus. Lunastaja teed oli täis teravaid ohakaid, näljased kõrbeelajad ähvardasid Jeesust, sõjakaid beduiine hulkus ringi, kuid Tema läks, pilk ja mõte taeva poole pööratud. Niisiis on Andreasel suur eeskuju.
Muidugi ei sünni tal oma tänast teed Kristuse radadega võrrelda: pole ohte, pole ka eksimist karta, sest enne tema teeleasumist andsid noviitsid talle põhjalikke seletusi, kust, millal ja kuhu pöörata, kuid ega ta neid liialt hoolega kuulanudki, sest kas peabki siis üks õilsa eesmärgiga retk päris ohutu olema? Andreas oli algavas keskeas mees, kes tahtis ennast mingil moel ka proovile panna.
Nii ta siis tol juulikuisel hommikul sammuski. Natuke vaenulikult, natuke rahulolematult libises ta pilk üle õilmitseva looduse – liialt ilusa, rahumeelse ja kuidagi liialt ükskõikselt enesekindla looduse. Tõele au andes – kõik need lokkavad põllud ja rammusad loomakarjad hakkasid Andreasele veidi nagu vastu… Kas oleks munk siis maarahva viletsust näha tahtnud? Ei, muidugi mitte – eks kloostri jõukus olnud ju rahva elutasemega seotud – , aga juba õnnis Läti Henrik oli oma kirjatükkides murelikul meelel märkinud, et siinsete talumeeste usuline leigus, koguni vastalisus (mida küll viimasel ajal vähem kohtas) on välja kasvanud liiga heast elujärjest. Noh, oli muidugi ka küllalt vaeseid ja sandikesigi, kuid paljudes peredes peeti kuut-seitset härga, kolme-nelja hobust, muudest pudulojustest juba rääkimata. Noormehena oli Andreas Leedumaal elanud; seal oldi vaesemad, aga usutaim ajas seal seda elavamalt juuri. Näljane inimene paneb käed teistmoodi risti kui mees, kellel ristis käte all paras vatsake… Jõukas mees kaldub olema rahulolev ja vaimulaisk, vaatab teinekord mungagi peale ülalt alla, ja seda