See kõlas juba tõesti ausalt. Paruness sulges silmad, ning polnud raske mõista, mida ta parajasti ette kujutab.
«Raad peaks oma seadusi rangemaks tegema: iga ilma mingi seisuseta tsunftisellipruut võib omale naela hõbedat kaela riputada… Kuhu me nii välja jõuame?! Ja ka peenematest kangastest riietust tuleks lubada ainult aadlimatriklisse kantutele. Noh, vahest ka Püha Ihu gildi kullasseppade prouadele võiks natuke enam lubada…»
«Sind rõõmustab mitte ainult see, mis sinul on, vaid ka see, mida teistel ei ole.»
«Aga ma olen pidanud ka nii palju-palju alandusi tundma. Nüüd on sellel varsti lõpp. Algab uus elu. Ainult et natuke liiga hilja…»
Gooti aknast langes lauale loojuva päikese oranž kiireke, aga sellest piisas, et Hedwig de Lode kaheksatahuline kristallklaasike lõi särama nagu tilluke lõke.
Oli kuulda, et Raekoja platsil häälestasid linnamuusikud pille: kostis viola da gamba mahenukker poognatõmme, nasaalselt, idamaiselt, pisut inisevalt venitas oma viisijuppi hautbois d’amour, fagott torises, heledasti kiljatas pikoloflööt.
«Aga ütle mulle nüüd täiesti ausalt, miks sa seda kõike minu eest korraldad? Sina, Marquard Breide! Ma ei oota tühje sõnu, aga ikkagi tahaksin ma teada. Loomulikult ei jää sa ise tühjade kätega. Aga sinu kaliibriga mehele on see siiski liialt väike äri. Selle taga peab olema midagi muud…»
Jaa – ei jäänudki proua lõpuni oma tulevastest hilpudest unistama, nentis asehaldur. Nentis mõnevõrra tunnustavalt.
«Ja pealegi ei pruugi see asi minna nii väga lihtsalt… Et sa kohtunikud enda – noh, ütleme siiski «meie» – poole saad, selles ma eriti ei kahtlegi. Aga kas sa ei arva, et maal rahutusi tõusta võib?.. See iseäralik, kohaliku keele äraõppinud parun on rahva ära lummanud. Teda koguni armastatakse. Ei, ära vaidle vastu! Mina olen Kuusikul natuke siiski elanud ja seda oma silmaga näinud. Nad ei pea teda ehk päris täiearuliseks, kuid sellel pole mingit tähtsust. Naerdakse ja imetletakse ühekorraga. Rahvale just sellised isandad meeldivadki, keda nii pilgata kui ka austada saab. Selles on iga rahva pööbel ühtemoodi… Ja seal lähedal on veel Kärajate Koda, kuhu rahvas igast Eestimaa nurgast kokku voorib… Te peate paruni tingimata ööajal ära toimetama!»
«Just seda me ei tee. Mitte mingil juhul!»
Nüüd lõid raemuusikud lahti oma esimese loo. Fagott – see eakas, kuid siiski küllalt käbeda sokuhäälega pill, alustas sarabandi – aeglast, pidulikku, raskepärast, kohmakat, ent vaieldamatult aristokraatset tantsu – tantsu, mis siia halli, gootinäolisse kivilinna kummaliselt hästi sobis.
«Miks?» ei saanud paruness aru. «Või … või on äkki sulle just seda tarviski?..»
Päike oli kristallklaasikeselt ära libisenud. Toas oli äkki hämar. Kaminast kumendasid kustuvad tukid väsinud-punakalt.
Taani kuninga asehaldur Marquard de Breide ei vastanud.
Ta suudles proua kõhetut rannet.
«Mind oodatakse. Ma tulen homme teie lahkel loal uuesti. Õige hilja, kui te muidugi lubate…»
De Breide kummardas ja lahkus.
Fagott aga mökitas kuidagi eriti kavalalt edasi.
X
«EI VILBUST TASU KARTA – SEE VA TÜHI VEMBUMEES…»
Terveks augustikuu esimeseks pooleks oli Taevaisa kinkinud Eestimaale imeilusad ilmad.
Juba koidikul on taevas klaar ning päike tõuseb idakaarest kuidagi vaguralt ja tähelepandamatult. Jah, nagu hea laps ema sünnipäevahommikul: libiseb sängist välja tasahilju ja käib kikivarvul, et vanemaid mitte äratada.
Seejärel lööb taevas värskelt, kuid mitte pealetükkivalt särama, kuni päike korraks sukeldub helevalge pilvekese kaissu. Kuid hetkekski ei teki tunnet, et ta nüüd kaob ja meid maha jätab. Keskpäevataevas – soojas, õrnlillas – ujub säbrulisi, helevalgeid ja täiesti süütuid pisipilvi… Õhtul kaob päike taas märkamatult; ei ta hirmuta meid kiirgavpunase põuakuulutuse ega tuhmähmja tormiennustusega. Ja siis, ootamatult äkki hakkab taevas tumenema ning kirkalt löövad üksteise järel sametisse öötaevasse sirama tähed – tundmatud maailmad, mida vaadates mõistab inimene äkki, kui hirmüürike on meie elu siin maa peal ja et selle lõpp lihtsalt ei saa olla see päris lõpp. Nii nagu ükski algus pole samuti see päris esimene.
Taneli meeleolu sel soojal vaiksel laupäeval oli aga kõike muud kui rahulik: homme, jah, juba homme ongi päev, mil ta tohib armulauale minna. Too munk Andreas, kes hiljuti uuesti siin käis ja kellega nad jälle päris vaidlemata läbi ei saanud, igatahes lubas seda. Padise abt olevat andnud nõusoleku. Aga enne peab Tanel pihil käima, kus midagi varjata ei või. Kuid mida tal varjata ongi?
Juba pealelõunal ei suutnud Tanel enam kodus püsida – jalad lihtsalt viisid teda metsa uitama. Ta hulkus tuttavaid paiku mööda õhtuni, siis aga otsustas, et vahest pole enam mõtetki koju tagasi pöörduda. Tanel oli jõudnud väikesel mäekünkal asuvasse metsatukka, mida külarahvas pelgas ning Mustaks metsaks kutsus. Jah, miks mitte koiduni siia jääda. Klooster ju vaevalt poole tunni tee kaugusel, koju annaks aga palju kauem vantsida.
Tanel istus suurele kivile ja libistas käega üle sammaldunud pinna. Siis jättis ta käed paigale, puudutas kivipinda õrnalt ainult sõrmeotstega, jäi ootele. Kivid räägivad tavainimesega ainult külma- ja soojakeeles, nende sügavam hääl – kivi hing – on kuuldav ainult vähestele. Üks sellistest oli Taneli vanaisa. Tanel ise kuuleb kive vaevaliselt.
Ei ole suur kunst saada aru puudest – kui surud selja vastu tamme või pärna, võid neilt jõudugi paluda; liivapõndakul, päikese hellituses kasvanud mänd võib enda kanda võtta su kurva meele ja mured. Soo- või rabamänni vastu parem ära oma selga suru – kurikülm vesi, mis nii päeval kui ka ööl nende juuri piinab, on nad kalestanud. Ei anna nad sulle abi, pigem katsuvad oma vaevast osa sinu õlgadele veeretada. Asjata ei hoiatanud Tanel Andrease-nimelist munka… Ka saarepuu ei salli meid. Aga ikkagi on inimese ja puude, inimese ja lille vahekord lihtne ja selge. Kividega on keerukam, nende keel on meil ununenud; pole Tanel peale vanaisa kokku puutunud ühegi teise inimesega, kes oskaks kividegagi sõber olla. Ainult vanaisa teadis sulle alati öelda, kust see või teine kivi ammu-ammu, suurel jääajal meile veeres.
Tanel seda ei osanud.
Praegugi aistisid ta sõrmeotsad vaid tumedat, madalat, vibreerivat tooni – kivi hinge põhiheli, ning kui ta silmad sulges ja viivuks kõik oma mõtted kõrvale suutis suruda, sai ta ainult niipalju aimu, et see kivi on kunagi ohvrikivi olnud. Millisele jumalale siia aga ohvreid toodi ja mis ohvrid need olid, see jäi Tanelil teadmata. Küll sai ta aga aru, et kivil midagi selle vastu pole, kui ta temal istub. Noh, see pole suur kunst tunda, mis millelegi või kellelegi meeldib; tundliku hingega inimene saab sellest aru alati.
Kivi ümber kasvasid suured maarjasõnajalad. Kui Tanel pea allapoole kummardas, tundis ta nende rasket soolakat lõhna. See pani peagi kergelt pööritama, selles oli elu ja sigimise lõhna. Aga surmalõhn oli seal ka, sest sigimine ja surm kuuluvad ju ikka kokku.
Esimest korda oli Tanel siia, sellele mäele, mida külarahvas kartis, sest siin võis silm näha ja kõrv kuulda asju, mida mõistus ära seletada ei suutnud, tulnud juba poisieas. Ei lubanud teised inimesed oma lapsi siia päevaajalgi, liiati siis veel öösel. Ega Taneli isa ja vanaisa temale kah seda käiku ette võtta soovitanud, aga päriselt nad siiski ei keelanud – nagunii tuled varsti jooksujalu koju tagasi, ennustasid nad. Ja nii ka läks.
Tookord oli täiskuuöö nagu praegugi. Ja vist tol korralgi istus Tanel mõnel kivil või kännul. Ning juba siis tundis tema lapsemeel, et midagi kummalist ripub õhus, mingid jõud nagu koonduvad tema ümber kokku, hõljuvad tõustes-langedes ta pea kohal; kohe-kohe peab keegi või miski ta palet riivama. Ja siis äkki nägi ta põõsas vilkumas mitut paari rohekaspunakaid silmi; Tanel teadis kohe, et need on libahundisilmad.
«Ei libahunt tohi ilmsüüta inimeselapsele kõrri karata. See, kes nihukest juttu