Munad Hiina moodi. Enn Vetemaa

endi – ja mitte nende nimetusega – hädas ollakse, siis teeb selline püha teaduslik targutamine nalja ja viha korraga. Käigu Simkevitš käpuli ja olgu uhke, et siis on tal glandulae adrenales! Samu tundeid märkad endas ka siis, kui saad teada, et neerupealiste fülogeneesi klassikaliste tööde uurimisobjektiks on olnud krokodillid ja leevikesed… Kõigest hoolimata meeldib mulle seda sorti kirjandus siiski. Isegi Simkevitši tööd, sest neist kiirgab olümposlikku rahu inimese ihuhädade suhtes. Ma ei taha surra nagu Peeter, kes oli ja jäi nukuteatri kunstnikuks nii otseses kui ka ülekantud tähenduses.

      Me olime Peetriga võistlejad, kui nii öelda võib. Kahjuks ei oska ma öelda, kumb meist kahest selle võistluse võitis: tema finišeeris esimesena, mina aga jälle pean kauem vastu. See on filosoofiline küsimus – targutaks terve inimene, kes ühest Taani printsist lugenud on, printsist, kellel polnud suurt muud viga midagi kui nõrgad närvid. Olnuks tal tubli neeruvähk, oleks ka see retooriline küsimus ära jäänud. Minu arvates pole suremises midagi filosoofilist, suremine on lihtsalt kõige jälgim ülekohus siin päikese all ja tema paratamatus ei muuda teda veel õiglaseks.

      Peeter tahtis teha surmast kangelasteo – korralikust, kaunilt ja kangelaslikult väljapeetud surmast. Oma nõmedast soovist hoolimata sai ta mulle lõpuks armsaks. Tal olid väikesed ja pehmed intelligendikäed, magusalt rukkilillesinised silmad, blond kahupea ja pärakuvähk. Peeter oli nukuteatri kunstnik, ja nukuteatris mängitakse selliseid ülevaid tükke nagu Anderseni vapra tinasõduri lugu.

      Ent surma ei maksa ilustada. Jaa – lõhnaõli, sellest saan ma veel aru, kuigi see midagi nimetamisväärselt ei päästa, ja vähihaige tuba lõhnab ikka nii, nagu ta lõhnama peab. Piinlikum oli juba see, et ta pidas vajalikuks oma jõudu kulutada teesklemaks, et kunst, poliitika, jah, isegi malemäng talle surmatunnini huvi pakuvad. Ma ju nägin, et ei paku! Pidin temale malepartneriks olema, ja mul oli ülimalt raske teha nägu, et ma teda usun. Need olid jubedad tunnid, seda enam et ta malet kehvasti oskas ning vist enne haiglasse tulekutki sellest mängust suuremat ei hoolinud. Males oli ta – nagu vist eluski – kuningagambiidi ja kahingute tüüp, mõttetute ja suurejooneliste kahingute väljamõtleja, mis surma lähenedes muutusid aina grandioossemaks. See kõik nõudis talt kohutavaid pingutusi ja oli samal ajal täiesti mõttetu. Surm on alatus, surm on igaühele meist kaotatud lõppmäng; milleks küll teha nägu, et sa oled temast üle, et sa temast ei hooligi? Keegi ju kunagi ei ole temast üle. Surm on tunnetatud paratamatus – kuigi samade sõnadega on defineeritud ka vabadust.

      Ka teiste inimeste suhtes pole kangelasemängimine ilus – see tekitab kaastunnet ja soovi abistada. Kui siit ilmast lahkuja aga ausalt karjub, äratab see elavais pigem loomulikku vastumeelsust. Surm on vastik, ja vastik olgu ka surija. Mulle näib, et käitumine, mis antipaatia esile kutsub, on suures plaanis hoopis elujaatavam, sest ta tekitab viha elu vastandi vastu. Kui mina kord sõrgu sirgu hakkan ajama, suvatsen ma lõuata just nii palju, kui ma heaks arvan. Surm pole asi poosetamiseks.

      Peeter suri maikuu esimesel nädalal. Oli haruldaselt ilus ja soe kevadpäev – ses suhtes oli Peetri lavastus tõesti korda läinud. Mäletan, et Agnes tõi mulle kimbu kevadlilli. Ta oli veel kena: kõht alles armsalt ümarake, huuled värvitud ja soeng korras. Me jalutasime pargis, ma suudlesin teda ja pigistasin taljest. Ma tundsin himu nagu terved. Agnes lõhnas pühapäevahommikuselt, ja pühapäevahommik ju oligi, ning minu tervisest ei teadnud me ka veel kõike. Muidugi elas vähk mu neerudes sellelgi tunnil, kuid seda oli siis veel võimalik mitte uskuda.

      Sammusime üle pargiteele joonistatud keksruudustiku. Agnese kinganina puudutas lastest mahajäetud viksikarbikaant, ja ilmselt tuli tal tahtmine kastid läbi keksida. „Oi, ma vist ei tohi!” pomises ta aga siis ning ma nägin puna ta palgeile tõusvat. Võib-olla on see pilt magusalt maiplakatlik – hele-helesinine kevadtaevas ja kõik need alles niiskelt rohelised lehed – , kuid ikkagi oli Agnese punastamine kangesti armas. Ja just siis tuli Margit ning ütles, et Peeter palub mind kohe malet mängima. Sain sellest „kohest” aru ning – pidin minema.

      Jätsin pisut solvunud Agnese pargiteele ja palusin teda õhtul uuesti tulla. „On meil üks veider haige… Närvid…” ütlesin ma, ning Agnes läkski. Pühapäevahommikusesse linna, tervete inimeste keskele, meeste hulka, kes arvatavasti juba ilma pintsakuta käisid, valgete särkide varrukad üles kääritud.

      Peetri öökapil oli Puškini värsikogu.

      „Jumalikud värsid,” sosistas ta. „Just praegu lugesin…” Ma ei usu, et ta enam värsse luges, kuid kogu oli siiski avatud.

      „… kus teed pole kõrguses kellelgi muul,

      kus vabana lendan vaid mina ja tuul…”

      See oli Puškini „Vang”, ja korraks meenus mulle midagi lapsepõlvest: üks pime rõdu, maadlusmattide magus mustuselõhn ja pisarate maik, kuid see kõik pole oluline.

      „Eks ma pea ju hästi vastu… Kohe ta süstib, siis mängime.” Peetri küüned olid peopessa surutud ja ta poolavatud, o-tähte meenutav suu tegi tasakesi imemisliigutusi.

      Margit täitis süstla selle viimse halastusega, mida inimene teisele võimaldada saab. Märkasin, et pantopooni asemel oli tal käes morfiumipudel.

      „See on vitamiinidelahus,” sosistas mulle Peeter. Ta imes end pilguga minu külge, suuga õhu külge, ja ma nägin, et ta põlved hoidsid kramplikult tekki, nagu kardaks ta sedagi kuhugi libisevat. Peeter oli üleni suur kinnihoidmine. Ja jälle tajusin ma seda alatust, suremise alatust, mida isegi vaene Peeter enam peita ei suutnud.