Aju, aju, aju… Mida ta ajust veel mäletab? Seda, et Anatole France’i aju olevat kaalunud vaid poolteise kilo ringis – lausa alakaaluline – , samal ajal Turgenevi oma aga vähemalt kolmandiku võrra rohkem. Mees ise eelistas igatahes France’i aju produktsiooni. (Vahest kaalus Turgenevi aju just üliarenenud haistmiskeskuse arvel, igatahes on “Küti kirjad” väga aromaatne raamat.)
Mälul olevat ka selekteerimisvõime – ebaolulise heidab ta kõrvale. Me ei mäleta selliseidki fakte, millega iga päev kokku puutume, kuid mis meile tähtsad pole. Kord oli Mees kaotanud kihlveo – nimelt ei suutnud ta kokku lugeda, rääkimata veel kirjeldamisest, akende arvust jne., maju kahe bussipeatuse vahel, kusjuures ta päev-päevalt sama marsruuti sõitis. (Muide – mis värvi ja millise kujuga on teie käekella numbrid?) Nüüd on aga aju unustanud just olulisima, eksistentsiks kõige vajalikuma. Tõsi, ta pakub endisest kirkamalt noorusmälestusi, üksikuid detaile, kuid öeldagu, mis kasu neist on – pennil kuivavast vasikanahast või siis teadmisest, et üks poisipeaga plika hästi vilistada oskab? Kasulik oleks just sellised asjad unustusse heita. Mingil määral on tal niisiis praegu aju üle- ning teisel määral alatalitlus.
Ka ületalitlus võib ohtlik olla. Keegi Mehe kolleeg (kes? kust?) igatahes pidi kord vaimuhaiglasse ravile minema, sest talle jäid pähe kõik päeva jooksul nähtud autonumbrid. Ta olevat neid püüdnud mitte vaadata, kuid siiski salamisi ja vastu tahtmist piilunud. See mees raviti terveks küll.
Ja nüüd meenus Mehele ka psühhoneuroloogiahaigla territoorium. Ainult – kus see oli? Tema ise läks kord sinna, lilled käes, pojengid, tumepunased, niisked, just todasama meest vaatama. Majad olid osalt tellisest, osalt paekivist, õuel jalutasid kitlites inimesed, kuskil eemal mängisid poisid palli. Keegi lükkas käru, millel oli suur supinõu.
Siiski ei tahtnud Mees end veel haiglakitlis ette kujutada, mitte ei soovinud mõelda lääpas sussidele. Ja protseduurid? Seal pandavat haigeile elektrikiivreid pähe, süstitavat kangeid aineid, mis ajus küll midagi paika raputavad, kuid teda ka vaesestavad.
Kui ehk pöörduda miilitsa poole ja paluda mõnest jaoskonnast abi? Aga mis nemadki teha oskavad? Sõidutavad Mehe sinikollasel masinal just tollessesamasse paika, millest äsja sai mõeldud. Ja see sõidutamine on juba halvem variant – ikkagi seaduse käsi mängus, vabatahtlikkuse asemel teatud sunnimoment. Muidugi sunni-, sest ega temasugust meest jaoskonnast tänavale enam küll lasta. Ja muidugi õige ka.
Miilitsale mõtlemine tekitas mingit kõhedust. Miks?
Küllap on see hirmuraasuke aegade jooksul alateadvusse süstitud. Miilits pole ju sandarm, konstaabel, veel vähem liktor, kuid kui te koputuse peale ukse avate ning seal seisab miilitsamees, siis arvatavasti ehmute, kuigi ei tea ennast midagi halba teinud olevat. Selle taustsüsteemi, milles tegutsevad korravalvurid, tagumises otsas kumendavad ometi trellide varjud. Olgu uksele koputaja kui tahes häbelik ja prillitatud, korralikult pöetud noormees, just selline, nagu nad tihti on. Pealegi, kes võib absoluutselt kindlalt väita, et mäluauk pole seotud millegi kriminaalsega, mingi sellise suure ja kohutava kuriteoga, mida mälu ei talu ning just sellepärast kustutaski? Võib-olla on Mees juba tagaotsitav, võib-olla on “Õhtulehe” viimasel küljel tema pilt? “Otsitakse ohtlikku kurjategijat!” Mnjaa, “Õhtuleht” tuleb osta. Pildi alt saaks muide ka oma nime teada…
Kes teab, vahest lamab tõesti kusagil praegu laip, nuga seljas, ja tema ümber hakkavad kogunema ilusad rohelised laibakärbsed… Mees ei usu, et ta saaks hakkama roti tapmisegagi, kuid palju tegusid tehakse ju afekti mõjul. Järsku on ta mõrvanud näiteks oma truudusetu naise? Kas mul üldse naine on?
Mees seisatas.
Vist ikka on. Või vähemalt on olnud. Absoluutselt totter, et kui mõelda naisele, siis pakub mälu pilti jalgadest – jah, oleks veel, et seksapiilselt mõjuvaist ja siidsukastatuist, kuid meenuvad hoopis paksud valged villased mustriga kirjatud sukad ja – veel totakam – koguni pastlad! Jamade jama. Temasugust head ülikonda kandval mehel ei saa ometi kaasajal olla pasteldes naist! Kas kaevas aju välja mõne vaarema? Siin aju igatahes vassib. Oh kuradi kurat! Saaks ta oma aju streigimurdjatega ometi kokku leppida, ta oleks nõus peaaegu kõigi tingimustega, et nad jälle korralikult tööle hakkaksid.
Ei, mõrvar ma siiski ei ole. Mõrvarid pole sellised, püüab Mees end rahustada. Ta ju uuris end hoolega jaamahoone peeglist. Nii harilik, isegi igavavõitu näoovaal… Kuid kas peavad siis koletislike tegude tegijad ilmtingimata koletised olema? Nii oleks kah naiivne arvata…
Televisioonis näidati kunagi ammu meest, kes vägistas alaealise tüdruku ja ta siis hirmust (ametilt oli mees katlakütja) ahjus ära põletas. Tuhahunnik või šlakk andis ekspertidele otsustava, mehele surmatoova sõnumi: selleks oli tüdruku kooliranitsa lukk. Plekitükk ju ei põle.
Kui kurjategijat telesaates näidati, tõstis ta käed pelglikult näo ette. Ent Mees jõudis ikkagi näha, et tegu polnud mingi Sinihabemega, kaadris oli kõige harilikum mehejupats. Ja seljas kandis ta kootud kampsunit, mustrilist, mis ühe naisterahva sõrmede all sündides juba mõrvari ihukatteks saamise saatust kandis.
Üks teine, noor ja lõbus poiss, kah tapja-vägistaja, keda samuti televisioonis rahvale näidati, olevat filmimisel rõõmsalt imetlenud Issanda antud ilusat ilma ja teinud märkuse kastemärja rohu kohta, millest nohu võib saada. Teda filmiti, kui ta uurijaid parajasti mingi kraavi või allika juurde viis, kuhu oma ohvri oli uputanud, hoides tal pead vee all. Näitas neile ojakest, muretses nohu pärast ning oli samas ju päris kindel, et vaevalt ta surmanuhtlusest pääseb. Ilus poiss oli too, tõesti varsti surmamõistetu. (Vanad roomlased muide ei tunnistanud surmanuhtlust kui karistust, sest ühel inimesel polevat õigust teise üle sellist otsust langetada. Kurjategija hukkamises nägid nad lihtsalt ühiskonnale ohtliku indiviidi kõrvaldamise vormi… Kena sofistlik arutlus, eetiline kah, vähemasti formaalselt.) Niisiis ei olnud need roimarid väliselt teistest üldse erinevad; frenoloogiat nende näidatud mõrvarite määratlemisel poleks küll saanud rakendada. See küsimärgiga teadus, sinjoore Lombroso kuulus õpetus kurjategijate kolpadest (eriti puudutatakse seal vist kuklaosa), jääb esiotsa hüpoteetiliste oletuste hulka, millele paljud – ja ka mainitud juhud – kinnitavat materjali ei anna.
Aga tapetakse ju ka niinimetatud õilsatel ajenditel, kuigi ei tahaks sellise omadussõnaga nagu “õilis” hästi nõustuda; “paratamatuil ajendeil”, oleks vist õigem öelda. Kuid ka seda liiki tapmisi elab mõni närvisüsteemi tüüp raskesti üle. Neil maakodus (kus küll? millal? Pidi see ju juhtuma enne kolhoose!), oli kunagi selline endine sõjamees vanaisal suviti tööl abiks. Mehel polnud muidu viga midagi, kuid viina ei tohtinud ta võtta, sest siis kippunud ta puhta hulluks minema. Sel puhul olevat aidanud kummaline riitus, mida poiss teiste jutu järgi teadis: tulnud kartulikorv kartuleid täis panna ning mehele hang kätte anda. Koledalt röögatades (muidugi võis see ka poisi kujutluspilt olla) tormanud mees siis korvile kallale ja susanud hangu korvivitste kriginal ja kartulite krõpsahtades sellest läbi. Korvi täitma kutsutud mehe enda naine – kes teine söandanud talle lähedale minna? Pärast seda saabus taltumine, joovastuslik ahastus koos pisaratega, põlvitamised-palvetamised. Kahetseti pattu, taheti saada heaks, puhtaks-puhtaks. Seda tugeva mehe suust tulevat halisemist olnud ta möirgamisest veel sandim pealt kuulda.
Aga miks ikka kartulikorv? Põhjus oli lihtne: mees oli sõja ajal tranšees joostes kahe saksa sõduriga silmitsi jäänud ja nad täägiga läbi torganud, rindu. Mees teadis küll, et sõda oli õiglane ja et tal muud üle ei jäänud kui tappa, aga kõigi närvid tapatööd välja ei kannata. Tema sõjakaaslased käisid igal aastal veteranide kokkutulekul, sõid hernesuppi ja rüüpasid haljast viina, tema aga ei suutnud neid rinnakorvi tungiva täägi kriginahääli kuidagi unustada.
Jah. Kuid meie Mees ei olnud oma mõtetega rahul… Veidrad, hüplikud ja jubedavõitu olid need. Tal tuleks praegu mõelda hoopis muudest asjadest, püüda leida niidikesi,