Brasiilia hurmavale loodusele oli nördima panevaks kontrastiks kahe orjalaeva nägemine. Nad olid alles samal päeval Aafrikast saabunud, seistes nüüd siin ankrus nagu meiegi. Tsiviliseeritud riikide häbiplekk, inimestega kaubitsemine, mida suurem osa nüüd küll juba häbiks peab, õilmitseb siin veel täies jõus ja jäledasti ning seaduse kaitse all aetakse seda äri täie ebainimlikkusega, mida saamaiha endaga kaasa toob. Teatavasti koormatakse selle häbiväärse kaubitsemise teenistuses olevad laevad sedavõrd üle, et vaesed orjad vaevalt saavad end liigutada ning vaid harva tekile tulla värske õhu hingamiseks, mida kordamööda teha tuleb, sest et tekil jätkub ruumi ainult väikesele osale korraga. Kaugelt pikema osa ajast peavad kaubaks alandatud inimesed laevaruumi saastatud õhus kokkukiilutuna vaikselt lamama, mille tõttu tekivad haigused ning harilikult kolmandikul inimlaadungist see vaevaelu tavaliselt juba reisil otsa saab, ülejäänud aga ülimalt haletsusväärses olukorras sihtkohta jõuavad. Nõnda nägime ka nüüd meiega koos ankrus seisvate orjalaevade tekke, mis olid tulvil täis ahelates, täiesti alasti neegreid ja neegritare, kes suuremalt osalt olid haiged. Nende hulgas oli isegi imikuid ja rinnaga toitvaid emasid, kellele südametud spekulandid polnud armu heitnud. Missuguseid õudusi võisid nende laevade ruumid veel varjata!
Saabuv õhtupimedus varjas meie eest vähehaaval kõik, mis meid nõnda vaimustanud ja pahandanud oli. Kogu öö kestel kuulsime linna poolt peaaegu lakkamatuid suurtüki ja püssipauke, kusjuures tõusis õhku hulganisti rakette. See kuulutas muidugi tähtsa peo, võib-olla aga ka suure sündmuse pühitsemist. Hiljem saime teada, et need olid rahva rõõmuavaldused kolme ministri vangivõtmise puhul, keda süüdistati vandenõus keisri vastu.
Päevapuhtel saabus meie laevale kohalik loots-direktor, aastates mees, väike, paks ja ilma igasuguse hariduseta, nagu suurem osa brasiillasi. Ta oli väga suureline oma nime Vasco de Gama üle ning kinnitas, et põlvneb otsejoones Vasco de Gamast, kes esimesena purjetas ümber Hea Lootuse neeme. Peale esivanemate-uhkuse hingestas teda ka uhkus Brasiilia iseseisvuse üle, justkui oleks ta ise üks selle tugisammastest. See on omane nii temale kui ka selle maa kõikidesse klassidesse kuuluvatele elanikele ning selles kätkeb küll vist ka selle iseseisvuse tagatis.
Ankur sai hiivatud ning me kasutasime tõusulained ära Rio-Janeiro lahte sissesõitmiseks. Olgugi et meie juht polnud saavutanud oma esivanema kuulsust, pean tema kohta siiski tunnistama, et ta on hea loots, sest ta juhtis laeva läbi kitsa sissepääsu väga hästi lahte. Seda sissepääsu, mis kujutab endast kanalit, valitseb kõrgustikul paiknev tugev fort, nii et laht on võrdlemisi kaitstud vaenulike sõidukite vastu. Veel tugevamate patareide abil saaks vägivaldse lahtetungimise päris võimatuks muuta, sest kanal on sedavõrd kitsas, et on üleüldse võimatu laskude alt eemalduda või isegi poole laskeulatuse kaugusele minna. Asusime ankrusse linna lähedale, suure hulga laevade keskele mitmesugustest riikidest. Nüüd oli meil jälle maalemineku koht, pärast seda kui me Inglismaalt lahkumise järel viiskümmend kaks päeva merel olime viibinud. Kuivõrd üllatavalt ja meeltlahutavalt Brasiilia nägemine eurooplasele ka ei mõjuks, pole ta vist küll kuskil nii kirjeldamatult suurepärane ja veetlev kui selles lahes, kus toredale võõrapärasele maastikule, mis sind ümbritseb, lisandub veel ülimalt meeldiv vaade amfiteatri-kujuliselt ehitatud Rio-Janeiro linnale, mis siit vaadates väga ilusana näib. Ehituste vahel kõrguvad uhkesti saledad palmid ning erilist efekti pakub puu vari, kui ta sõbralikele valgetele majadele langeb. Üle linna näeb kauguses tagaplaani moodustava mäestiku järsul nõlval mitut kloostrit, mis on kui seina külge kleepunud pääsukesepesad.
Vaevalt olime purjed kokku võtnud, kui pardale tulid Vene asekonsul von Kielchen ja Brasiilia valitsuse poolt saadetud ohvitser, et meid õnnitleda meie saabumise puhul. Ohvitser tegi mulle otsekohe teatavaks tema valitsuse korralduse, et iga saabuv sõjalaev peab kindlust tervitama kahekümne ühe suurtükipauguga. Ning et ei jääks mingit kahtlust, et tervitus on tõesti määratud Brasiilia lipule, oli ta meile ühe kaasa toonud, mille me saluudi ajaks esimasti otsa tõmbama pidime. Ehkki mulle näis, et see korraldus riigi poolt, keda meie valitsus polnud veel tunnustanud, on pretsedenditu ja pretensioonikas, olin ma nõus seda täitma, et vältida võimalikke ebameeldivusi. Andsin käsu otsekohe kakskümmend üks kahuripauku välja tulistada ning sain kindluselt kohe vastuseks sama arvu pauke.
Et mulle oli väga tähtis head aastaaega Cap Hornil mitte maha magada, palusin härra von Kielcheni, et ta nii ruttu kui võimalik hangiks meile reisiks vajalikud toiduained ja muu tarviliku. See nõudis aga oma neli nädalat aega, mida ma esmajoones tahtsin ära kasutada astronoomilisteks ja pendlivaatlusteks. Härra Kielchen muretses mulle selleks mugava maamaja romantilise Botafogo lahe ääres. Kolisin kohe järgmisel päeval sinna koos härra Preusiga, kes mind astronoomina saatis, ning jätsin laevatööd oma ohvitseride hooleks.
Oletades, et Brasiilia ajalugu pole tuttav kõigile mu mees ja naislugejatele (sest sooviksin endale ka neid), märgiksin meie sealviibimisest vestmisele eelnevalt järgmist.
Lõuna-Ameerikas asuv suur riik, mis on oma nime saanud seal sagedasti esineva värvipuu järgi, mis välimuselt meenutab hõõguvat sütt (portugali keeles brasa), kuulub maailma rikkamate ja viljakandvamate riikide hulka. Maa avastas aastal 1500 portugallane Cabral juhuse läbi, kui torm teda Ida-Indiasse suunduva laevastikuga ranniku lähedale kandis. Esialgu ei teatud maa rikkusest midagi ning ta määrati kurjategijate väljasaatmise paigaks. Pärastpoole, kui väljasaadetud hakkasid suhkruroogu kasvatama ning avastati kulda ja teemante, tõusis Brasiilia väärtus Portugali valitsuse silmis väga kõrgele. Valitsus saatis sinna asekuninga, kes maad haldas ning kellele oli antud range käsk sulgeda sadamad kõigile võõrastele riikidele, et eeskätt teemandid ja teised vääriskivid, mida Brasiilias on nii suures külluses, ühegi teise rahva osaks ei saaks ning Portugal selle rikka kaubitsemisharu täielikult enda käes hoiaks. Nõnda jäi see ilus maa Portugali asekuningate võimu all kauaks ajaks rikkalikuks kullaauguks Portugalile. Ise aga jäi see maa vaeseks, rõhutuks, väheasustatuks ning igasugusele vaimsele kultuurile ligipääsmatuks. Aasta 1807 andis Brasiiliale lõpuks hoopis teise näo. Napoleoni võimuahned kavatsused ulatusid ka Portugalini ning sundisid õukonda põgenema oma kolooniasse. Õukonnale järgnesid umbes 12 000 elanikku Portugalist ning ligemale 14 000 sõjaväelast. See, et Rio-Janeiro oli nii valitsuse kui ka õukonna asupaigaks, avaldas Brasiiliale kõige soodsamat mõju. Sadamad avati kõigile Euroopa riikidele ning edendati kaubandust, käsitööndust ja haridust. Kui Napoleoni võidud viiinaks lõppesid St. Helena saarele väljasaatmisega ning Portugali kuningas 1821. aastal oma maa jälle tagasi sai, jättis ta Brasiiliat haldama oma poja, kroonprints Peetri, kes juba varem oli kihlunud ühe Austria printsessiga. Vastselt tekkinud vabariikide eeskuju oli juba inimeste meeli mõjutanud ning kuninga minemasõit oli signaaliks rahutuste puhkemisele. Kroonprints aga mõistis neid siiski vaos hoida, võites endale poolehoidjaid sellega, et kuulutas end 1822. aastal emamaast sõltumatuks, tõotades konstitutsiooni ja lastes end selle alusel kuulutada Brasiilia keisriks Peeter I nime all. Keisriks kuulutamise päevast alates kannab nii keiser ise kui ka iga patrioot vasakul käel rohelist kokardi, millel on sõnad Independente ou morte. Keisri kroonimise puhul kuulutati välja ka Lõunaristi orden ning kindlusele heisati uus rahvuslipp – roheline, kollane nelinurk keskel, millel on kujutalud maakera, ümbritsetud 13 tähest (provintside arv) ning kohvi- ja tubakalehtedest kui maa toodetest.
Valitsus oli veel meie Brasiilias viibimise ajal kõike muud kui konstitutsiooniline. Seda tõendab ka ülalmainitud kolme ministri kärarikas vangivõtmine, kõigist provintsidest sõna-selgelt asutava kogu moodustamiseks kokkukutsutud rahva saadikute laialiajamine ja keisri ütlus, et ta nõuab oma käskude vaieldamatut täitmist ka siis, kui ta nagu Karl XII suvatseb vaid oma saapa rahvasaadikute koosolekule saata. Võib-olla oli keiser vastu oma tahtmist sunnitud neid vägivallasamme astuma, sest mitmesugused parteid tegutsesid üksteise vastu, pidades eeskätt silmas oma huvisid, mitte aga üldsuse omi. Iseloomult peetakse keisrit õilsaks. Tema inimsõbralikke tundeid kinnitab lugu, mida mulle jutustas Vene-Ameerika Kompaniile kuuluva laeva kapten, kes oli viibinud Rio-Janeiros. Kaks selle laeva madrust olid maal, jõid end purju ning jäid teel Corcovadosse oimetult lamama. Keiser koos keisrinnaga ratsutas vaid paari teenri saatel seda teed pidi ning nägi madruseid, keda ta haigeks pidas. Ta ronis hobuse seljast maha, hõõrus omaenda käega nende otsaesiseid ja püüdis neid teadvusele tuua, kuid asjata. Seepeale laskis ta oma ülemarsti