Jaanus sisises: «Sulle, raisale, usaldati midagi! Tead, mida see sõna tähendab, türa? Sa teadsid väga hästi, mis olukorras ma olin! Kui sa õige mees oleksid olnud, siis sa poleks minu naisega mesijuttu ajama hakanud, kuradi kuradi kurat!»
Urmo ei vaadanud Jaanuse poole. Ta ei suutnud. Jorm mees kohmas vaid: «Selliseid asju ei plaanita ette, need lihtsalt juhtuvad!»
Jaanus kriiskas: «Kuulete kõik? Need lihtsalt juhtuvad! Kas sa mees üldse polegi või mis, türa? Kas sa ei oska ennast keelata? Kasutasid olukorra ära. Kurat! See peab ikka perset moodi madal hing olema, kes hakkab oma sõbra rasedat naist keppima sel ajal, kui sõber türmis istub!»
Urmo füsiognoomia ilmutas vererõhu tõusmise märke. Tema turske turi tõmbus vimma ja ta hakkas vilinal hingama. Otsmik hakkas pärlendama ja rusikad tõmbusid suureks, aga kuidagi pehmeks rulliks.
Mees norsatas ja tal jäi hing kinni nagu seda tüüpi meestel juhtub tavaliselt öösiti. Öösiti on asja nimi uneapnoe – kõrilihased lõtvuvad, ülekaal soodustab nende kokkulangemist nii, et nad sulgevad hingamisteed, hingamine peatub mõnikord hirmutavalt pikaks ajaks ning vallandub uuesti hirmsa norsatuse saatel. See norsatus toob kaasa adrenaliinisööstu, müra ajab tagajalgadele nii norskaja kui tema naiselapsed-kodakondsed ning õhupuudus ja hirmusööst võivad kaasa tuua uneaegse infarkti või äkksurma.
Mis seal salata, Urmol olid kõik need värgid öösel täiesti olemas. Kehakaal kippus üle normi üles, tal oli uneapnoe, millega kaasnes hirmus norskamine, mistõttu Maarja kippus teda viimasel ajal öösiti teise tuppa puksima. Kui ühel on hingamine sassis, võiksid teised ses majas ju ometi magada saada. See kaugendas. Ja see oli – lisaks täna veel pealekauba juhtunule – põhjus, miks Urmo siin kõrtsis oli. Varem oli ta oma harvad, aga tõsised võtmised sooritanud kodus või metsas. Täna oli härgjas mehemürram Metskulti tulnud selleks, et mitu teravat järjepanu võtta. Sellega, et ta siin Jaanust kohtab, ta arvestanud polnud.
Vererõhk tõusis, lihamassid kiilusid kõri kinni ja ta kähistas: «Ma-nrh ei-kh kuulnud seda-krrrh, eks ole-hõõh?»
Jaanus irvitas kurjalt: «Ma juba kujutan ette, kuidas sa oma libeda jutuga teda moosisid, türa. Aga vara sul rõõmustada, sest küll sa näed –veel enne kahte nädalat on ta minu juures tagasi, raisk!»
Kõikjal kõrtsinurkades üritati õigesti reageerida. Möriseti, kõhiseti ja oodati, mis nüüd metsniku kulul joodud viina peale veel sakuskaks jagatakse.
«Mida-krh sul, sital, talle-khhh pakkuda on-rrr?» nõudis Urmo ning vaatas esimest korda Jaanusele otsa.
See mõjus, nagu inimese pilk kaukaasia lambakoera silmadesse. Jaanusel pöörasid silmad pahupidi, nii et kõrts lõi punetavate silmavalgete kumast helendama. Ta sõitis täpselt ja vintskelt rullitud rusikaga Urmole lõuga. Kui aeglase reaktsiooniga ärihärg – polnud ju vangis istunud! – hoobi peale röötsakile vastu kõrtsiletti lendas, haaras Jaanus tal osavalt peast kinni ja paugatas endast kaks korda suurema kapi näo lapiti vastu lauda.
Kõmakas oli nii vali, et ümbritsevad mehed oletasid: Urmo nina on nüüd näoga päris kindlasti tasa. Ent see väheldane nosu, mis laias näos öösiti nii lootusetult norskas ja uneapnoed trotsis, pidas üüratu paugu vastu. Üksnes tõhus verenire lendas mõlemast sõõrmest heledale baariletile.
Rommi põrnitses mornilt verest lainetavat letti ja mõtles stoiliselt: «Jälle!»
Oli see südamlik ja empaatiline külapsühholoog siis selleks ilma sündinud, et teiste meeste tülidest vallanduvat verd kasida?
Niipea, kui Urmo plämakaks muutunud näo letilt tõstis, tuli uus tihe paremsirge. Pauk kõlas üle kõrtsi nii, et teised mehed mudisid kaastundlikult oma käsi – Jaanusel endal pidi sellist ätakat äsades samuti valus olema.
Aga ei olnud. Jaanus astus leti juurde ja jõi seal Urmot oodanud kolmanda klaasi tühjaks. Urmo, kes lendas uue saadetise peale külili, tõusis ja pühkis lahmavat verd käisesse.
Kaukaasia lambakoera silmadega Jaanus jõllitas altkulmu Urmole otse silma ja urises: «Vanglas tagusin poksikotti ja kujutasin ette, et see oled sina, türa! Nüüd sa siis tead, millega ma seal tegelesin! Õppisin ära. Siin tegelen edasi. Iga päev hakkad mu käest tappa saama, sitakott, kuni sa ise Maarja kandiku peal minu juurde tagasi tood, raibe!»
Jaanus ei teadnud – aga võib-olla et teadis ka –, et selle märuliga jättis ta ennast ilma igasugusest võimalusest siinkandis sõpru või tööd leida. Mehed küll imetlesid seda uskumatut sitkust, millega kiitsakas purjus kutt täissöönud kappi loputas, ent see kurja koera pilk, paksust pasast läbi ujunu meeleheitlik äärmuslikkus ja vanglast eluks ajaks külge haagitud julmus hirmutas kõiki. Jaanus oli sel hetkel küll kangelane ja imetlusväärne andja, ent siinkohal sulgusid tema ees kõik uksed kodukandis.
Urmo pühkis varrukaga näolt verd ja taganes ukse poole.
«Selle eest-pllhh sa veel maksad-hhh,» puristas mees läbi vere, tursunud nina ja pulseerivate kaelaveresoonte. «Maksad!»
Väike, aga tragi kiskja astus ähvardavalt talle järele.
«Tõmba siit jehhat, raisk, kuni veel jalad sind, sitta, kannavad!» raksas Jaanus kinni lendavale kõrtsiuksele. «Davai, mehed, teeme veel ühe ringi! Manfred maksab!»
Vallandunud hurraatamine ja üürgamine ei kätkenud ühtki sõpra – ei armastatud siin eriti Manfredit ega üldse mitte Jaanust –, kuid juua tahtsid kõik ning viina valavat Rommit armastasid kõik.
Nüüd küsis Andres Manfredilt, keda eriti ei armastatud, selles mõrvapaigaks muutunud metsas: «Mis edasi sai?»
«Ei midagi erilist,» ohkas Manfred. «Istusin veel pool tundi, siis tulin tulema… Jaanus jäi veel sinna.»
Manfredi suhteliselt klaar silmnägu rääkis tema kasuks – ilmselt oli ta tõesti mõistlikul ajal magama jõudnud. Huvitav, kes kõrtsitäit mehi edasi jootis?
Selle elulise küsimuse asemel küsis Andres: «Mille eest Jaanus karistust kandis?»
Manfred vastas lühidalt, ent sügava põlgusega: «Metsavargus.»
Arusaadav, metsnik ju, kooliõpetaja poeg ka veel – kuidas teisiti ta metsavargusse suhtuma pidi.
Metsateel peatus vana Niva. Sellest vaarus värisevi jalu välja Jaanuse ema Helle. Ta sibas politseilindi poole siksakitades ja kätega õhust tuge otsides. Ta silmad olid pärani ja nägu pisaraist läbimärg. Politseinik püüdis tillukest naist takistada, aga too rabeles ootamatu jõuga vastu.
Helle oli represseeritute tütar, Siberis sündinud. Ta oli väikese tüdrukuna koos küüditatud vanematega pärast ülimalt vaest ja ränka beebiiga kodumaale rännanud ja juba päris karmi elukooliga. Nirud kasvamistingimused olid tema kasvu tillukeseks jätnud. Ehkki juba aastates, oli ta nagu linnupoeg. Habras, pedantse pitskraega ja sellest hoolimata hõbedaste lokkide iga karvaga võitlusvalmis Helle karjus rabeda lapsehäälega: «Laske mind! Laske mind läbi!»
Kui Manfred oli Andresele öelnud, et see on Jaanuse ema, käskis Västrik: «Laske ta läbi!»
Helle komberdas halba aimates musta koti juurde. Tema kombekad kingakesed ei tundunud nii kohatud ja naljakad kui Rita linnakingad. Väike naine põlvitas musta hommikupäikeses kilgendava kilehunniku ette. Sirutas ettevaatlikult kergelt podagrahaige käe välja. Avas luku. Talle vaatas vastu Jaanuse nägu, silmad pärani kinni. Naine pani kõigepealt oma silmad kinni. Siis võttis end värisedes kokku ja sulges poja silmad.
Tõusis, toetus vastu kuusetüve…
… ja minestas.
Sel hetkel, kui Helle mööda puutüve alla voolas, nägi ta vaimusilmas… ei, mitte oma elu silme eest läbi jooksmas, vaid Jaanuse sündi. Kuna Helle ise oli väike ja õrnake, sündiv poiss aga üsna suur, siis võttis kõik palju tunde aega. Sünnituse lõpp aga läks nii kiireks, et lapsuke sai üsna kõvasti muljuda ja ema sai tohutus koguses õmblusi. Ilma tuimestuseta, nagu tol ajal kombeks. Ema ei saanud laual pööraste valude käes iitsatadagi,