Poliitika ja antipoliitika. Jaan Kaplinski

tundsid kahtlemata rohkem masendust oma võimetusest riigiasjades midagi korda saata kui rõõmu kauaoodatud sõnavabadusest. Nõukogude Liidus toimuv näitab, et glasnost ei tähenda veel demokraatiat, võimalus riigivõimu kritiseerida ei avalda sellele võimule otsest mõju.

      Ometi ei jää vabalt väljendatud kriitilised mõtted mõjuta. Nad muudavad seni impeeriumis valitsenud totalitaarset kliimat, aitavad kujuneda avalikul arvamusel, mis pole nii arg ja kroonumeelsusest ahistatud kui seni. Vaba sõna olemasolu ise tähendab vaimse vabanemise algust, võimude taganemist ühest oma võimuvaldkonnast. Inimesed, kes seni olid sunnitud rituaalselt demonstreerima oma “piiritut ustavust partei üritusele” ja hüüdma hurraa režiimile, kes on oma rahvast uskumatu julmusega hävitanud ja ekspluateerinud, saavad nüüd avaldada oma tegelikku suhtumist võimudesse. Praeguses õhkkonnas muutub see suhtumine kahtlemata kriitilisemaks ja loob aluse riigi tõeliseks majanduslikuks ja poliitiliseks uuendamiseks, niis peab algama vaimse uuendamisega, sellega, et õpitakse mõtlema vabalt, tabude, dogmade ja hirmudeta.

      Seni aga valitsevad tabud, dogmad ja hirmud ning konservatiivne vaim suuremas osas Nõukogude Liidus. Olen varem kirjutanud sellest vaimust kui omamoodi quasi-religioonist, mille põhidogmasid on Nõukogude riigi (või Venemaa) pühadus ja erilisus ning usk, et Lääne mõjud on halvad ning ohtlikud. Neid dogmasid väljendasid Moskva generaalstaatides paljud esinejad. Oli Afganistani veteran, kes kuulutas riigi sõnaselgelt pühaks. Oli kirjanik Rasputin, kes faktiliselt kuulutas vene rahva valitud rahvaks, kellele olevat võõras šovinism ja kurjustas läänemaise seksi ja vägivalla leviku üle Venemaal. Olid rünnakud eraettevõtluse, kooperatiivide ja kommertspankade vastu, mis ei mahu riigisotsialismi mallidesse. Oli massiivne tigedus akadeemik Sahharovi ning teiste liberaalide vastu, keda otse süüdistati pühaduse teotamises. Oma jao said ka ketserid Baltikumist, kus vabamõtlemisel on sügavamad juured ja kus Vene kroonut pole kunagi pühaks peetud.

      Vaidlevat ja tülitsevat kahe ja poole tuhande pealist massi juhtis tahtekindlalt ja osavalt üks inimene – Mihhail Gorbatšov. Liberaalidest sai ta jagu tänu nende vähemuses-olekule, konservatiividest tänu nende piiratusele ja ebakonstruktiivsusele. Gorbatšovi poliitikuvõimeid, mis äsjasel kongressil eriti selgelt avaldusid, võime imetleda, kuid oleks õnnetus, kui temasse hakataks suhtuma samasuguse kriitikata vaimustusega kui nii Idas kui Läänes on suhtutud mõnesse tema eelkäijasse. Gorbatšov ei saa reformida Nõukogude Liitu, seda saavad teha ainult Nõukogude Liidu rahvad ja seda siis, kui nad ei usu enam oma riigi pühadusse ja õpivad mõtlema ning tegutsema demokraatlikult. Kui seda ei juhtu, jääb liberaliseerimine Nõukogude Liidus põgusaks episoodiks ja riik stagneerub edasi.

      Viimane kongress ei võtnud ette midagi radikaalset sellest stagnatsioonist pääsemiseks. Ometi on tema toimumine ise sammuke teel vabaduse ja demokraatia poole, milleta Nõukogude Liit ei saa enam kuigi kaua areneda ja väga võimalik, et ka kestma jääda.

      Mis aga puutub Gorbatšovi endasse, siis puuduvad meil ikka veel tõendid selle kohta, kas ta kasutab oma erakordseid poliitikuvõimeid ainult kogu võimu koondamiseks enda kätte või on ta huvitatud ka selle võimu kasutamisest inimeste elujärje põhjalikuks parandamiseks Nõukogude riigis.

detsember 1989

      Small is beautiful, small is sane

(Väike on ilus, väike on mõistlik)

      4. ja 5. märtsil peeti Tallinnas “Internatsionaalse liikumise” asutav kongress, kus võeti vastu liikumise põhidokumendid. Kahe päeva jooksul peeti hulk kõnesid, mis olid väga kriitilised nii eesti rahvusliku liikumise, rahvarinde kui Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkonna vastu. Internatsionaalsesse liikumisse kuuluvad peaaegu erandita vene keelt rääkivad Nõukogude ajal Eestisse tulnud inimesed – ainus eestikeelne sõnavõtt oli keelelt vigane, kõneleja tugev vene aktsent reetis seda, et eesti keel ei ole tema kodukeel.

      Interliikumise dokumentides, veel enam kongressi sõnavõttudes rünnati peale rahvusliku liikumise veel haritlasi, keda võrreldi parasiitidega töölisklassi ihul, erainitsiatiivi soosimist, mis olevat sotsialismivastane ning viivat ekspluateerimisele, ning ajaloo ümberhindamist, milles nähti liigset kodanliku vabariigi idealiseerimist ja nõukogude võimu saavutuste eitamist. Nii on interliikumisel neli rünnakuobjekti: rahvuslased, haritlased, stalinismivastased ning eraettevõtjad ja kooperaatorid.

      On tähendusrikas, et need neli on tegelikult just need jõud, kes püüavad Nõukogude Liidus läbi viia uuendusi, toetavad perestroikat. Rahvuslastele, haritlastele, represseeritutele ja majandusinimestele oli senine kord kõige vastuvõetamatum. Väikerahvad nägid, kuidas Moskva keskvõim püüab neid samm-sammult venestada, jätta ilma oma ajaloost, kultuurist ja viimaks ka keelest. Haritlased kannatasid ideoloogilise surve, loominguvabaduse piiramise ja välismaailmast isoleerituse all. Represseeritud, kellest suur osa ei olnud ametlikult rehabiliteeritud, ei saanud unustada nende ja nende omastega sündinud jubedusi, nad ootasid õiglust ja hüvitust. Majanduspraktikud ja teoreetikud ei saanud leppida otsatute kitsenduste ja instruktsioonidega, mis tegid normaalse majanduselu võimatuks. Kõik need inimesed on huvitatud radikaalsest Nõukogude ühiskonna demokratiseerimisest, ratsionaliseerimisest ja detsentraliseerimisest ning moodustavad praegu enam-vähem ühisrinde, kuhu ei kuulu orgaaniliselt ehk vaid mõned äärmuslikud rahvuslikud ja religioossed rühmad.

      Kes siis kuuluvad selle ühisrinde vastasrinda, mis nii selgelt avaldas oma meelt Tallinnas Interliikumise kongressil?