IV
Kui Zabelle poissi sellisena nägi, arvas ta, et too on surnud. Ta südame vallutas jälle kiindumus, ja mõtlemata enam möldrile või kurjale vanaeidele, võttis ta lapse Madeleine’ilt ja hakkas teda karjudes ja nuttes kallistama. Naised panid poisi oma põlvedele vee ääres, pesid ta haavad puhtaks ja sidusid kinni oma taskurättidega; aga neil polnud midagi, et teda teadvusele tuua. Madeleine soojendas ta pead oma rinna vastas, puhus talle näkku ja suhu, nagu tehakse uppunute puhul. See turgutas poissi, ja kohe kui ta silmad lahti lõi ja nägi, kuidas tema eest hoolitseti, kallistas ta Madeleine’i ja Zabelle’i järgemööda niisuguse õhinaga, et naised käskisid tal järele jätta, kartusest, et ta võiks uuesti minestada.
“Lähme, lähme,” ütles Zabelle, “peame minu juurde tagasi minema. Ei, ma ei saa eluilmas sellest lapsest lahku minna, ma näen seda väga hästi ja ma ei taha sellele enam mõeldagi. Ma jätan teie kümme eküüd endale, et maksta täna õhtul, kui mind selleks sunnitakse. Aga ärge sellest midagi rääkige; ma lähen homme Presles’i, linnaproua juurde, et tema meid sisse ei räägiks, ja ta ütleb vajaduse korral, et pole teile veel ketramise eest maksnud; see aitab meil aega võita, ja ma teen nii, et kui ma peaksingi kerjama minema, maksan ma teile tagasi, et teil ei peaks minu pärast pahandust tulema. Te ei saa võtta last enda juurde veskisse, teie mees lööks ta maha. Jätke ta mulle, ma vannun, et hoolitsen ta eest nii nagu tavaliselt, ja kui meid tülitatakse, eks me siis otsusta.”
Saatuse tahtel toimus leidlapse tagasitulek käratult ja keegi ei teinud sellest välja; sest juhtus nii, et ema Blanchet oli ajuverevalumi tõttu raskelt haigeks jäänud, enne kui jõudis pojale teatada, mida ta oli nõudnud Zabelle’ilt leidlapse kohta; ja isand Blanchet kutsus kibekiiresti selle naise majapidamisse appi, sellal kui Madeleine ja teenijatüdruk hoolitsesid ema eest. Kolm päeva oli veskis kõik segi pööratud. Madeleine ei säästnud oma jõudu, oli kolm ööd valves ämma voodi juures, kes tema käte vahel hinge heitis.
See saatuselöök peletas mõneks ajaks möldri tigeda tuju. Ta armastas oma ema nii palju kui suutis, ja enesearmastusest tahtis ta teda matta vastavalt oma võimalustele. Seks ajaks unustas ta oma armukese, ja otsustas isegi heldet inimest mängida, jagades kadunu vanad asjad vaestele naabritele. Zabelle sai osa sellest almusest ja isegi leidlaps sai kakskümmend sou’d, sest Blanchet’le tuli meelde, et ühel hetkel, kui oli kiiresti vaja kaane haigele, olid kõik asjatult ringi jooksnud, et neid muretseda, leidlaps aga oli läinud neid sõna lausumata püüdma lompi, kus teadis neid olevat, ja tõi need rutem kohale, kui teistel oleks kulunud teeleasumiseks.
Cadet Blanchet oli oma vimma peaaegu unustanud ja veskis ei teadnud keegi Zabelle’i mõtlematust ettevõtmisest kavatsusega panna poiss uuesti varjupaika. Madeleine’i kümne eküü lugu tuli päevakorda hiljem, sest mölder polnud unustanud lasta maksta Zabelle’il üüri oma viletsa maja eest. Madeleine aga väitis, et oli need kaotanud niidule, kui oli jooksma hakanud, saanud kuulda ämma tabanud õnnetusest. Blanchet otsis neid hulk aega ja torises kõvasti, aga ta ei teadnud, milleks seda raha oli kasutatud, ja Zabelle’i ta ei kahtlustanud.
Ema surmast saati hakkas Blanchet’ iseloom vähehaaval muutuma, aga mitte paremuse poole. Tal oli kodus järjest igavam, ta ei jälginud enam väga, mis seal toimus, ja polnud väljaminekutega enam nii kitsi. Teda ei huvitanud enam majapidamisest saadav tulu, ja et ta läks üha paksemaks, natuke imelikuks ja ei armastanud enam tööd, otsis ta kergemat tulu kahtlasevõitu tehingutest ja väikesest sahkerdamisest, mis oleks ta rikkaks teinud, kui ta poleks ühe käega kulutanud seda, mis teisega teenis. Tema konkubiin haaras ta üha enam oma võimu alla. Naine vedas Blanchet’d laadale ja pitspallidele, et teha kahtlast äri ja elada kõrtsielu. Blanchet õppis mängima ja tihti oli tal õnnelik käsi; parem oleks olnud, kui ta oleks alati kaotanud, et siis sellest tülgastuda; ohjeldamatu elu viis ta lõpuks endast välja, ja kui ta vähegi kaotas, oli ta maruvihane endale ja tige kõigi teiste vastu.
Sellal kui tema seda närust elu elas, hoolitses tema korralik ja leebe naine majapidamise eest ja kasvatas armastusega oma ainukest last. Aga ta pidas ennast kahekordselt emaks, sest ta tundis suurt poolehoidu leidlapse vastu ja valvas tema järele peaaegu niisamuti kui oma lapse järele. Mida rohkem ta mees prassis, seda vähem oli Madeleine alandlik ja õnnetu. Oma liiderdamise algusaegadel oli Blanchet väga jõhker, sest ta kartis etteheiteid ja tahtis naist hoida alandlikuna ja hirmu all. Kui ta aga nägi, et Madeleine juba loomu poolest vihkas tülisid ja ei ilmutanud armukadedust, otsustas ta naise rahule jätta. Et ei olnud enam ema, kes oleks teda naise vastu üles ässitanud, oli ta sunnitud tunnistama, et ükski naine polnud enda suhtes kokkuhoidlikum kui Madeleine. Mees harjus olema nädalate kaupa kodunt ära, ja kui ta ühel päeval siis koju tuli kõvas tülinorimise tujus, hajutas ta viha kannatlik vaikimine, mis teda algul üllatas ja lõpuks magama ajas. Nõnda et teda nähti ainult siis, kui ta oli väsinud ja tahtis puhata.
Madeleine pidi olema väga vaga inimene, et elada niiviisi koos ühe vanapiiga ja kahe lapsega. Aga võib-olla oli ta hoopis parem kristlane kui mõni usklik; Jumal oli olnud talle väga armuline, lubades tal õppida lugema ja mõistma seda, mida luges. Paraku oli see alati üks ja seesama, sest tal oli vaid kaks raamatut, püha Evangeelium ja lühendatud väljaanne “Pühakute elust”. Evangeelium õilistas teda ja pani ta üksipäini nutma, kui ta seda luges õhtul poja voodi juures. “Pühakute elu” mõjus hoopis teistmoodi: see oli kahtlemata umbes nii nagu jõude elavatel inimestel, kes loevad muinasjutte ja lasevad oma mõtteil kalduda unistustesse ja pettekujutelmadesse. Kõik need ilusad mõtted andsid Madeleine’ile julgust ja tegid koguni rõõmsaks. Ja mõnikord nägi François, kui nad olid põllul, kuidas ta naeratas ja punastas, kui tal raamat põlvedel oli. François pani seda väga imeks, ja tal oli üsna raske mõista, kuidas need lood, mida Madeleine võttis vaevaks talle jutustada, neid pisut lihtsustades, et neid poisile aruaadavaks teha (ja võib-olla ka sellepärast, et ta neid isegi algusest lõpuni päris hästi ei mõistnud), võisid välja tulla sellest asjast, mida Madeleine oma raamatuks nimetas. Tal tuli tahtmine ka ise lugema õppida, ja ta õppis nii ruttu ja kähku koos Madeleine’iga, et viimane imestas, ja François võis nüüd omakorda õpetada väikest Jeannie’d. Kui François oli esimesele armulauale mineku eas, aitas Madeleine tal katekismust õppida, ja nende koguduse preester tundis suurt rõõmu lapse tarkuse ja hea mälu üle, olid ju kõik alati pidanud poissi tobukeseks, sest ta ei rääkinud sugugi ja oli inimeste seltsis pelglik.
Kui ta oli armulaual käinud ja töölemineku ikka jõudnud, nägi Zabelle heameelega, et ta läks veskipoisiks, ja isand Blanchet polnud sugugi selle vastu, sest kõigile oli selgeks saanud, et leidlaps on korralik poiss, väga töökas, abivalmis, palju tugevam, nobedam ja mõistlikum kõigist oma eakaaslastest. Pealegi oli ta rahul kümneeküüse tasuga ja teda oli väga soodus palgata. Kui François nägi, et ta oli päriselt Madeleine’i ja väikse kalli Jeannie teenistuses, keda ta nii väga armastas, oli ta väga õnnelik, ja kui ta taipas, et teenitud rahaga saab Zabelle oma renti maksta ja sellega kõige suuremast murest lahti, pidas ta ennast rikkaks kui kuningas.
Õnnetuseks ei saanud Zabelle kuigi kaua nautida seda hüvitust. Talve hakul jäi ta raskelt haigeks ja vaatamata François’ ja Madeleine’i igakülgsele hoolitsusele, suri ta küünlapäeval, kuigi tal oli juba nii hea olnud, et arvati teda terveks saavat. Madeleine’il oli väga kahju ja ta nuttis teda taga, ent ta katsus lohutada vaest leidlast, kes ilma temata poleks kunagi oma murest jagu saanud.
Veel aasta hiljem mõtles François sellele iga päev ja peaaegu et iga minut ja ütles ükskord möldriemandale:
“Ma tunnen nagu kahetsust, kui ma palvetan oma vaese ema hinge eest, et ma teda küllalt ei armastanud. Ma olen päris kindel, et tegin kõik mis võimalik, et ta rahul oleks, ütlesin talle alati ainult häid sõnu ja teenisin teda igas asjas nii, nagu ma teenin teid; aga ma pean teile tunnistama ühte asja, mis mulle vaeva teeb, proua Blanchet, ja mille pärast ma Jumalalt ühtelugu andeks palun: sellest päevast peale, mil mu vaene ema tahtis mind varjupaika viia, ja teie kaitsesite mind, et teda selles takistada, vähenes minu südames tahtmatult armastus