Elas kord üks poiss nimega Jared. Tal olid kõige heasüdamlikumad ema ja isa – memm ja taat. Neil oli väike majake suure metsa ääres, veidi kaugemal kõikidest küladest. Paljud ei pidanud neid väga rikkaks, sest memmel ja taadil polnud palju vara. Paljud aga pidasid neid rikkaimateks, sest neil polnud seda kunagi vajagi.
Taadil oli veski, mida nimetati “võluveskiks”, sest veski – justkui täiesti tavaline veski – jahvatas jahu, millest küpsetatud sai võis ravida kõiki haigusi. Sellepärast käis külarahvas pidevalt taadi juures jahu jahvatamas, andes taadile osa jahvatatud jahust. Memmel aga oli ahi, mida nimetati “võluahjuks”, sest saadud jahust küpsetas memm saiakesi, mis aitasid pimedail näha kõike seda, mida nägijad ei näinud ja nägijail aitasid näha kõike seda mida pimedad nägid. Need saiakesed aitasid inimestel leida tee. Memm ja taat saatsid saiakesi ka külainimestele, keda peeti vaesteks, et nad oma rikkust näha võiksid.
Kuna memm ja taat olid juba küllaltki kõrges vanuses, oli neil vaid üks laps. Nad pidasid teda alati kõige suuremaks varaks. Meie kangelane Jared oli 16-aastane poiss, kes oli vaatamata kõigele alati rõõmus ja ta ei muretsenud kunagi. Tema kindel ja iseseisev kehahoiak ning laiad õlad olid justkui tõestus sellele, kuidas ta on alati suurima heameelega valmis igale katsumusele ja tormile vastu astuma. Nii lõputu oli tema austus kõige elava vastu. Ta tänas siiralt kõike igal hetkel.
Tema kõige suurimaks sooviks oli olla kauneima, valgusrikkaima tähe kõrval, mis aitaks tal leida maailma ilusaimat lauset, mis kunagi üldse on olnud või tulnud.
Ühel päeval ütles ta vanematele, et tahab minna Otsijate Metsa, mis asus nende maja taga, et sealt leida see, millest ta oli unistanud. Kõik vanad inimesed kutsusid seda metsa nii, kuid keegi ei osanud öelda kust see nimi pärit oli. Jared aga arvas, et leides vastuse sellele küsimusele, leiab ta ka oma unistused.
Muidugi tema heasüdamlikud memm ja taat olid nõus teda teele saatma, pakkudes kaasa taadi jahvatatud jahust memme küpsetatud pirukaid, kui poiss neid valmistada aitab. Jaredile meeldis see mõte, sest ta ju nii väga armastas taadi ja memme saiakesi.
Kõigepealt läks ta taadile appi jahu jahvatama, ise sel ajal küsides:
“Isake, kes õpetas veskit sellist jahu jahvatama?”
Taadike vastas:
”Mina.”
”Aga kuidas sina oskad võlujahu jahvatada?” päris Jared uudishimulikult edasi.
”Kui sa tead, kui palju heateost endale nõuda, oskad sinagi!” vastas taadike muiates.
“Aga kust sina seda tead, palju igalt inimeselt nõuda?” jätkas Jared oma küsimustega.
”Eks ikka südame järgi, pojake, ikka südame järgi…” oli taadi vaikne ja heasüdamlik vastus, ulatades poisile jahu mida viimane, olles rahul taadi vastusega, memmele viima jooksis.
Memm ootas teda juba köögis, olles käised üles käärinud, naeratades justkui armunud noor neiu lilleaasal ja lausus naljatades:
“Kui meie suur Otsija suudab üles leida minu kadunud küpsetusvaagna, siis võib ta mind küpsetamisel aidata.”
Jared näitas näpuga memme seljataga olevale käterätile, mille alla oligi see salapärane nõu peidetud, ise aga võidukal ilmel naljatades nina püsti ajades. Ta ju teadis, et memmel oli kombeks teda proovile panna. Kui memmeke vastas: ”Sa oled meil alati ikka nii nutikas!” ulatas poiss talle jahu.
Jared päris jälle:
”Emake, kuidas ahi oskab võlusaiakesi küpsetada?”
”Ahi küpsetab küpsetaja järgi,” muigas memmeke.
”Aga kust sina tead kuidas neid küpsetada?” oli Jaredil küsimus valmis.
”Eks ikka südame järgi, pojake, ikka südame järgi!” oli memme hell ja kindel vastus.
Kui Jared hakkas teele asuma, ulatas memmeke talle kuus sooja saia käteräti sisse mähitult ja ütles:
“Üks saiake on selleks, et leida tee sinna mida otsid ja üks saiake söö siis, kui vaja leida kodutee. Kolmas, neljas saiake on selleks kui sul kõht peaks tühjaks minema. Viies selleks kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis ravib see sind aga kuues söö siis kui peaksid viienda kaotama.”
Taadike hõikas veel järele, et maiasmokk neid kõiki kohe ära ei sööks ja siis oligi meie väike kangelane juba teel.
Esmalt pidi ta läbima imeilusa koduaia. See saatis teda justkui päikeseloojang päikest merede taha või nagu vikerkaar saadab vihma. Alati, kui miski maailmas nõnda temaga suhtles, pani Jared oma parema käe südame juurde ja tegi peaga väikse tänuliku kummarduse, siirast austusest Kõiksuse vastu. Iga väike koduaia taimeke ning õitsvad talle armsad ja tuttavad õied ei saanud seekordki erandi osaliseks. Ta austas ja armastas kõike Head lõputult. Kõik need koduaia õrnad aroomid, mis teda hellalt ümbritsesid, võttis ta endaga südames kaasa.
Kõigi lõppude jätkuks on algus
Jõudes lõputult suure ja majesteetliku metsa juurde, nägi Jared seda justkui esimest korda, olgugi et eemalt oli ta seda näinud terve lapsepõlv. Pilk ulatus vaid esimeste puude latvadeni, millest kõrgematena paistsid vaid metsa kaisutavad suured mäetipud, mis ulatusid pilvedeni. Ja pilved, justkui kastes metsa, lasid suurel Otsijakosel ennast läbida. Olles hetke imeilusat vaatepilti imetlenud, astus ta metsa.
Seal polnud ühtki teed, peale ainsa tee, mis pidi juhtima Otsijat südames. Süües esimese saiakese tundis ta kohe, kuidas see südame ümbert soojaks võttis ja puud ümberringi hakkasid oma oksakesi liigutama ühes suunas – sügavale pimedasse metsa, kuhu päikesekiiredki vaevaliselt tee leidsid. Puudutades käega südant, avaldas noormees Otsijate Metsale austust ja asus jälgima, kuhu jalad teda viivad. Jared, astudes kindlalt ning vaatamata jalge ette, ei komistanud ta kordagi. Ta teadis ja tundis igal sammul oma jalgealust. Ta ei muretsenud hetkekski.
Olles kõndinud peaaegu terve päeva, märkas ta järsku kaugemal midagi imepärast. Midagi, mis säras maas nii võimsalt, et sellest võimsamalt võis särada vaid tema enda süda. Ta seadis sammud selle poole, jõudes pisikese särava asjakeseni, võttis ta uudishimulikult selle peopesale. Ise veel nägemata mida oli leidnud, sest selle sinakas-kullane kuma oli endiselt väga tugev, pigistas ta selle kõvasti peopessa nii et sõrmede vahelt veel kaugele püüdlesid kuldsed kiired. Siis järsku, justkui uduloorist läbi astudes, märkas ta imekaunist ja päikeselist metsa. Kõik oli jälle valge ja Jared suunas pilgu esemele mida ta käes oli hoidnud.
See oli kaelakee!
Jah, lihtsalt kaelakee. Kuid see-eest eriline – kuldse liblika kujuline. Selle küljes olevale liblikale olid graveeritud sõnad:
“Kõigi lõppude jätkuks on algus.”
Jared tunnetas pisut salapärast hetke, seejärel tõstis pea, sest oli just endamisi mõelnud:
“Aga kellele see kuulub?”
Mõeldes nii, tundis ta enda seljal aga meeldivalt soojendavat pilku. Kiiresti ümber pöörates suutis ta vaevu peita oma üllatust – see oli tüdruk! Lühikest kasvu, taevasiniste silmade ja pikkade pruunide juustega neiu. Jared nägi kohe, et tüdruk justkui armastas kõike… kõike mis oli tema ümber ja neiu sillerdava naeru saatel ei saanud ka kõik ümbritsev tüdrukut vähem armastada.
”Sa leidsid selle! Ohh, kui tore! Sa leidsid selle!!!” kilkas neiu rõõmsalt nii, nagu Jared polnud näinud veel ühtegi inimest.
”Oh ema, emake, kuidas Sa küll lasid mul selle kaotada? Oh mind ikka küll!” naeris neiu vaadates üles justkui kellegagi rääkides. Jared vaatas ka selles suunas, kuid nägi vaid puude latvu ja lehti tuule saatel mänglemas.
Ulatades sõnatult kaelakee neiule, surus viimane selle, kui kalleima vara või pilvede pehmusest padjakese, kahe käega oma õla ja põse vastu öeldes:
“Aitäh!”
Jared, varjamaks enda imetlust, küsis:
”Kuidas sind kutsutakse?”
“Layla,” vastas neiu. “Aga sind?”
”Jared. Kuid mida need sõnad sellel kaelakeel tähendavad?” küsis ta jutu jätkuks.
Neiu vaatas teda oma heade, õrnade silmadega justkui oleks oodanud seda küsimust terve