Tegelikult olin selleks ajaks oma tüdrukust juba lahku läinud. Toonane hajevilolek mõjus halvasti ka mu hääldusja hingamisõpingutele. Kui homo palus, et näitaksin talle, mida ma vahepeal õppinud olen, siis ei suutnud ma teha mitte vähimatki. Kõik oli justkui meelest läinud. Ta vangutas pead ja näitas ette. Objektiivselt võttes näeb see kõik välja naeruväärne. Puhkisime ja ähkisime üheskoos, väänasin enda suud, huuli, lõuga. Tunni lõpus ütles homo, et oleme nüüd päris kaugele jõudnud ja et see on nüüd kõik. Kui ta uksest välja läks, sain aru, et ei näe teda enam kunagi. See oli loomulik. Panin peale Cardigansi plaadi, heitsin voodisse ja surusin näo patja. Muusikat ma ei kuulnud. Aga ma ei nutnud ka. Jäin hoopis magama.
Ja siinkohal mu mälestus katkeb. Pärast seda on ainult seosetud pildid. Aga ma tean, et võtsin üsna ruttu oma ülikooliasjad uuesti tõsisemalt ette. Samuti hakkasin sõpradega rohkem väljas käima. Jõin palju õlut ja unistasin juhuseksist, mis jäi aga tulemata. Kummaline. “Veelgi kummalisem on aga see,” lausun hetkeks lauale laotatud paberite kohale kummardudes, “kui loll ma ikka kõik need aastad olnud olen …”
Tühjusesse vahtides jõuab mulle alles nüüd kohale, et see nõndanimetatud homo ei olnudki homo. Miks ta pidi mu elust kaduma samal ajal kui tüdruk? Loogiline oleks ju olnud, et ta oleks seda enam tahtnud jääda. Oli ju tema see, kes nende tundide jutu üleüldse alguses üles võttis. Ja miks ma ikkagi arvasin, et ta on homo? Kas liibuvate T-särkide pärast? Või need krokodillinahast kingad? Juukselakk? Naeruväärne! Õige vastus on hoopis see, et pidasin teda homoks, sest tüdruk oli mulle öelnud, et naised talle ei meeldi. Alles nüüd saan aru, et talle ei meeldinud ilmselt teised naised, üks konkreetne aga küll. Korraks käib peast läbi mõte otsida üles tüdruku telefoninumber või meiliaadress, aga saan aru, et see oleks keeruline, sest olen unustanud ta nime. Ja asjatu. Mis sest enam.
Vaatan uuesti pabereid: 4032, 3498, 6781. Kummaline, kummaline, kui suur vahe ühe ja sama sertifikaadi väljastamisel kolme aasta jooksul … Kirjutan selle tähelepaneku ülevaatesse ja püüan oma kirjutise kuidagiviisi lõpetada. Lisan lehe alumisse serva kirjutaja ja kooskõlastaja andmed. Seejärel postkast lahti, Alo aadress ja – teele. Nüüd tuleb oodata. Ilmselt homseni.
Küsin Evelt, kuidas Alol läks, ta tõstab veidi segase pilgu, mõtleb hetkeks ja manab siis näole kelmika muige. Noogutan ja joon Coca-Cola lõpuni. Eve teeb mingi märkuse minu ja Alo seisundi sarnasuse kohta ning ma nõustun. Nõjatun tooli seljatoele ja tunnen higi. Särk kleepub mu selja vastu.
Väljas on taevas täiesti pilve tõmbunud. “Hakkab vist sadama,”kinnitaniseendalejalausunsedaka Evele.Tapaistab noogutavat ja kirjutab edasi. Vaatan kella. See on väga vähe. Kuskile ei ole minna. Tahaksin uut Coca-Colat, kuid ei söanda sekretäri juurde jalutada. Ta ei keelaks mulle veel üht pudelit – keegi ei keelaks mulle veel üht pudelit –, kuid tegelikult on joogid mõeldud asutuse külalistele ja kui jääda päris korrektseks, ei vaadata sellele hästi, kui töötajad neid liiga palju võtavad. Ohkan ja veendun, et täna on jälle postkastis sadakond kirja: arutelud seaduseelnõude muudatuste kohta, mõttevahetus struktuurireformi teemal, siis memode ja aruannete vormistuse ühtlustamise ettepanekud ja nii edasi ja nii edasi. Surun haigutuse alla, kuid ei saa isegi aru, milleks.
Ootamatult siseneb Alo. Ta näeb palju värskem välja ning tõsi ta on – kuulsin vist vahepeal tema kleepjalt või naksuvalt kõlavaid samme suundumas tualettruumi ja tagasi. Ju ta käis end pesemas. Nüüd on tal kahjuks ka värskeid ideid ülevaate osas ja ta palub mind oma kabinetti.
Olen hämmingus Alo kiirusest ja kardan halvimat. Tõusen vastumeelselt ja lähen Alo järel tema kabineti poole. See on paar ust edasi. Kõnnin mööda heleroheliste seintega koridori ja sisenen tibukollaste seintega kabinetti. Tegelikult küll teoreetiliste tibukollaste seintega kabinetti. Tean, et kõik ruumid siin majas on seda värvi, Alo juures pole seinu tegelikult eriti näha – metallist dokumendikapid, mitu raamaturiiulit ja üks suur abstraktne graafiline leht katavad seinad peaaegu täielikult.
See võib olla Lapin, võib ka mitte. Ma ei tea kunstist eriti midagi peale paari Lapini, mis mu vanematekodu seinal ripuvad. Need peaksid vist olema seeriast “NaineMasin”, aga nii väga see mind nüüd ka ei huvita. Lapsest peale uurisin hoopis neil kujutatud naiselikke vorme. Sellest ajast alates meenutab kõik ümar, kontsentriline ja mingi nupu või täpiga keskel mulle naise rinda. Autoratas näiteks, nööp, heliplaat või miks mitte ka uksesilm. Vaatan graafilist lehte Alo taga seinal, kuid ei saa aru, kas see on Lapin või ei ole. Naiserindu siin kujutatud pole. Mu silm ei leia ka mitte midagi kolmnurkset.
Istun maha. Alo trummeldab lühikeste paksude sõrmedega vastu lauaplaati. Näen higi ta näol pärlendamas ning loodan, et higilaigud mu enese kaenlaalustes ei paista välja. Tal paistavad. Hetkelise vaikuse järel hakkab Alo rääkima ja see on surmavalt igav. Tuleb välja, et pean oma ülevaate ümber tegema, sest need, kes seda lõpuks loevad, peavad “õigele rajale saama”. Jah, just nii ta ütlebki! – “õigele rajale saama”.
Noogutan kõiketeadvalt, saamata vähimatki aru. Lõpuks selgitab Alo mulle veelgi detailsemalt, et pean kuskile üsna ühemõtteliselt kirjutama, et sertifikaatide väljastamist tuleb kiirendada, see tuleb võimalikult ruttu muuta üleüldse “eteenuseks” – jälle tema, mitte minu sõna! – ning sertifikaate tuleb anda välja senisest rohkem. Noogutan ja tõusen püsti. Alo pomiseb samal ajal midagi omamehelikku eelmise õhtu joomingust. Siis lükkab ta küünarnukid lauale ja ohkab, et mu ülevaade võttis ta päris läbi. Ma ei ütle midagi. Lahkun Alo kabinetist ja saan aru, et hiljemalt poole tunni pärast on ta majast kadunud.
Tagasi oma kabinetis, vastan paari lausega Eve küsivale pilgule, avan uuesti ülevaate ja hakkan seda kohendama. “Vahest see polegi kõige hullem võimalik tegevus …” mõtisklen vaikselt ning saan kinnitust, leides tekstist alustuseks paar koma- ning ühe kokku-lahkukirjutamisvea. “Kui hea, kui hea …” ümisen hääletult. Vaatan kiirelt kuvari nurgast kella ja näen, et nüüd on lõunani jääv aeg vähemasti täidetud.
Märkasin juba poole aasta eest tööle tulles, et toimetamine – nokitsemistööd, nagu neid nimetan – aitavad ajal meeldivalt kuluda. Ühelt poolt tunnen, et teen tõesti midagi, teisalt rõõmustab mind aja kiirem kulgemine. Mitte miski ei kannusta mind tööle rohkem, kui teadmine, et see toob vaba õhtupooliku rutem kätte.
Loomulikult ei öelnud ma tööintervjuul mitte midagi sellist. Ega seal otseselt küsitud ka. Võiks isegi öelda, et vastupidi, seal mainiti kuidagi möödaminnes asutuses kehtivaid “väärtusi” … Aga küsiti muidugi targutavaid küsimusi rahvusvahelise, peamiselt Euroopa Liidu õiguse tuleviku kohta, mida pean Eesti õigusruumi suurimateks hädadeks ja suurimateks hüvedeks ja nii edasi ja nii edasi. Olin täiesti teadlik oma vastuste nõmedusest, kuid seal oli see vist täiesti omal kohal. Mind võeti.
Kas ma olen õnnelik? “Kas ma olen õnnelik?” Lausa maitsen, mekin, tajun ja kompan neid sõnu. See ei anna midagi. Tunnen vaid vastikult pohmellist maitset, mis mulle seostub juba aastaid kollase värviga. Kui kraabiksin praegu ülemiste hammastega oma keelt ning sülitaksin siis suhu kogunenud olluse välja, oleks see kollane. Haiglaselt kollane. Nagu taevas enne suvist äikest. Nagu taldrikuserva külge kuivanud sinep või paari hooaja tagune moevärv. Kollane. Mitte kullane.
Püüan end korraks mõttesuminast vabastada ning formuleerida ettevaatliku – ametnik ei tohi ju ometi ninatark olla! –, kuid siiski selgelt arusaadava lause. Mõtlen hetke ja kirjutan siis mitte ettepanekulaadse, vaid veidi mureliku, probleemile õrnalt osutava lausekese ja lõpetan vihjega e-teenuste laiendamise kiirest vajadusest.
“Eks näis, eks näis,” korrutan endamisi Alole kirja saates. Tõusen püsti ja jalutan Alo kabineti poole. Uks on paokil, koputan, avan vastust ootamata ja ütlen Alole, et saatsin talle uue versiooni. Alo on selgelt häiritud ja lubab raske ohke saatel mu kirja kohe vaadata. Lähen WCsse ja veendun oma oletuse õigsuses. Kollane.
Tööintervjuu on iseenesest