Lift on vabastaja. See mõni sekund, mil inimene üksi olles maa ja taeva vahel liigub, annab võimaluse veeta aus hetk iseenda seltsis. Kohata teda peegelpildis, teha talle vandeseltslaslikult silma ning jätta uste avanedes hüvasti.
Lift jõudis alla, uksed venisid pärani ning väljus Volli. Liftil oli Volliga eriline suhe. Intiimne, emalikult kaitsev, inspireeriv. Usalduslik, salajane ja rahustav. Lift oli Volli territoorium ja ta ei sallinud selle teistega jagamist. Ainult lift teadis, mida Volli kõik see aeg tegi, kui ta kuus korda üles ja alla sõitis. Ei keegi muu.
Volli laskus trepist välisukseni, piilus selle vahelt välja ja tuli tagasi postkastide ette. Naabrite kastidest paistvad lehed ja ajakirjad reetsid, et postiljon on oma käigu sooritanud. Volli sättis kirju lipsu vesti vahel otseks, silitas hallid juuksed peadligi, kohendas ninal sarvraamidega prille. Siis võttis taskust võtmekese ja pistis selle lukuauku. Süda tegi mõned kiiremad löögid. Volli avas luugi. Tühjus. Tühjus. See peegeldus tema pilgus. Enamusel paistis midagi olevat, aga temal mitte.
Äkki kääksatas uks ja kahe suure toidukoti vahel vaarus trepikotta vanamutt. Valvas pilk tabas vana mehe ehmunud oleku. Volli astus eest, et naabritädile ruumi teha. See vangutas pead ja end raskesti trepist üles vinnates, pomises rohkem nagu omaette, kuid siiski piisavalt valjult:
„Oh seda Vollikest küll, muudkui ootab oma kirjakest.”
Naabrimutt ronis puhkides lifti ja sõitis minema. Volli ootas, kuni see valitud korrusele jõuab ja tellis siis lifti alla tagasi. Uksed avanesid, mees sisenes, kuid väljus kohe, kui tundis liftis vanamuti lõhna ning läks jala.
Korteris seisatas ta esikupeegli ees. See oli täis kleebitud paljude naiste pilte. Need pärinesid vanadest moeajakirjadest, korralikult välja lõigatud, nii värvilised kui mustvalged ning katsid peaaegu kogu peegli. Vaid keskele, just selle koha peale, kust peegeldus korteri peremehe nördinud nägu, oli jäetud ovaalne tühi sõõr.
Volli silmitses ennast, silmitses naisi. Need olid rõõmsad, nägusad ja kutsuvad.
„Ei,” pomises mees.„See lips ei sobi.”
Ta võttis kaelasideme eest ja otsis kapist uue. Sättis selle ette. Naised naeratasid sulnilt ning vana mees rahunes.
Toas asetas Volli plaadi grammofonile ja astus akna alla. Mahe mehehääl laulis mõnusat estraadipala valgetest roosidest. Käed aknalaual, vaatas mees nukral pilgul alla, lastes kerglasel muusikapalal oma meeli jahutada. Naabrimutt vaarus prügipangega suure rohelise konteineri juurde, tühjendas selle põhjalikult ja keeras tagasi. Siis ta peatus, koukis kusagilt taskust mobiili. Jutt oli elav, naabrimutt pani pange maha, et saaks vaba käega kõnele juurde aidata. Ta kuulas vähe, rohkem seletas ise, vahtis siia-sinna. Äkki ta pilk tõusis ja tabas aknal passiva kirjaootaja. Volli tõmbus kohe tagasi ja peitus triibulise kardina varju.
Siis istus ta pleekinud kušetile, asetas käed põlvedele, säästes end sedaviisi vanamuti kaastundliku peavangutuse eest.
Järgmises laulus esitati küsimus armastuse värvi kohta.
Kuigi õues oli alles külm, küttis kevadpäike klassiruumi lämbeks. Noor erakool asus vanas majas, mille algupärane ventilatsioonisüsteem koosnes vaid akendest. Neid aga keegi lahti tegema ei hakanud. Tänavalärm oleks inimeste jutu kohe enda alla matnud. Üliõpilased istusid lõtvades poosides, kuulates klassi ees seisvat rühmaõde. Daisy nägi alati eriliselt hea välja. Nii ka täna. Poisid muidugi teadsid seda, aga nad teadsid sedagi, et kauni kesta all peitus küll tark, aga küllaltki kõrk sisu, kellelt sooja naeratust naljalt oodata polnud. Ainus meessoost kodanik, kes selles ruumis noort neidu innukalt vahtis, istus tema selja taga. See oli õpetaja Urb. Ta silmad liikusid mööda Daisy keha üles ja alla, jäädes ikka ja jälle pidama kooli kõige lühemal seelikul. Statistika näitas, et Daisy käis klassi ees vastamas teistest õpilastest neli korda sagedamini. Ja sai alati häid hindeid. Sellest ka see kaasõpilaste arvamus Daisy tarkuse ja õpihimu kohta. Sellest ka Daisy kõrge enesehinnang. Kuigi õpetaja Urb väga harva üldse kuulas, mida tema õpilased klassi ees ette lugesid. Veel statistikast. Selles klassis valitses muljetavaldav korrelatsioon naistudengite välimuse ja nende hinnete vahel. Õppejõu salajasel juhtimisel peeti siin ilusaid tarkadeks ning vähem ilusaid vähem tarkadeks. Urb, kes ei saanud küll hiilata populaarusega, omas siiski kõigutamatut autoriteeti. Keegi ei tulnud selle pealegi, et hoolikam või vähem hoolikam õppimine hindeid siin ruumis ei mõjutanud.
Poisse kutsus Urb klassi ette üldse vaid äärmisel juhul. See juhtus tavaliselt siis, kui klassi targemad tüdrukud tunnist puudusid. Aga ega Urb poisse pikalt kannatanud. Ta läks närviliseks, võbistas laua all põlve, vahtis hingeldades aknast välja ja saatis poisi suvalise hindega kohale niipea kui vähegi mõistlik.
Täna aga tundis pedagoog Urb ennast hästi. Päike paistis. Daisy luges klassi ees mingit esseed ja Urbi fantaasia tõusis lendu, nagu suur näljane merikajakas akna taga. Jah, selles tüdrukus oli midagi vägevat. Tema soeng, alati nii korrektne, eest lühem, tagant pikem, täpne nagu Viiralti graafika. Blond Kleopatra. Ja see, kuidas ta oma väikese käekesega kitsaid kandilisi prille aeg-ajalt kohendas, see lisas neiu malbele missiolekule just paraja annuse käskijannalikku kõrkust.
„Kuidas küll, no kuidas küll…?” keerles Urbi peas ja ajas teda toolil nihelema. Ta oli teatud mõttes aus mees, kes julges mitmetes ühiskondlikes eelarvamustes kahelda. Et ilus tüdruk on loll tüdruk, no kuulge, on ju täiesti ilmne, et see on üks koledate väljamõeldis. Te ainult vaadake neid! Urb leidis ühe sellise vasakpoolse rea teisest pingist. Kole, mis kole. Sellest ebaproportsionaalsest, veidi laigulisest näost, olematust rinnast ja sorakil juustest võis lausa paha hakata. Koledad sünnitavad koledaid, tõdes õpetaja ja keeras pilgu ära. Muidugi, geneetiline kaasavara polnud see ainus, mis inimese nii armutult ilusate ja koledate skaalal ühte või teise otsa lükkas. Urb teadis koleda neiu pilku. Sellised pilgud jälitasid neid, ilusaid, Urbi lemmikuid, kõikjal. See kuidas inetud vahtisid ilusaid teatris, supermarketis, kunstinäitusel, siinsamas klassis, kuidas nad kõõritasid rannas odavate päikeseprillide tagant, see naelutas nad igavesti oma miinusmärgiga skaala otsa. Teatud mõttes sõltuski kõik sellest pilgust. Sa ei pruukinud olla maailma esikaunitar, võisid olla üsna keskpärase välimusega. Sellisel juhul otsustas sinu pilk. Kui see oli julge ja iseteadlik, olid sa ikkagi ilus. Kui su silmist paistis aga rahutu kadedus, siis polnud midagi teha… Tark ei ole kade. Ilus ei ole kade. Ning kui inetu on, siis on ta ka rumal.
„Kokkuvõtteks võib esitatud faktidele tuginedes illustreerida asja nii, et kui eduka mehe karjääriareng kulgeb sujuvalt nagu õlitatud eskalaatorisõit, siis peab elus edasi pürgiv naine sõna otseses mõttes mööda kõikuvat redelit ronima, kandes seejuures miniseelikut ja kõrgeid kontsi.”
Daisy langetas paberid, ta oli lõpetanud.
„Kurat, sellel ikka on, ma ütlen. Ikka on…” mõtles Urb.
Neiu keeras ringi.
„Jah. Ilus, väga ilus. Istu, viis…”
Daisy suundus oma kohale jälitatuna mitteilusate kadedatest pilkudest.
Tund jätkus. Õpetaja uuris oma hinneteraamatut, otsides sealt järgmise viielise nime. Väljavalitu tõusis püsti, astus graatsilise sammuga suure laua ette ja keeras end klassi poole, varjates õpilaste eest pedagoogi himura pilgu.
Daisy vahtis aknast välja ega kuulanud. Keegi tegelikult ei kuulanud. Ta võttis kotist telefoni ja hakkas vanu sõnumeid kustutama.
„poole tunni kaupa ka saab vä”
Kustutan sõnumi?