LasseMaia detektiivibüroo. Raamatukogumõistatus. Martin Widmark

pahandab ta.

      Lasse ja Maia mõtlevad, et tegelikult ei ole ta ju käru peale vihane. Pigem ikka varga peale, kes on taas raamatukogu rünnanud.

      Raamatukoguhoidja vajub oma leti taha istuma. Lasse ja Maia loevad ta rinnal olevat nimesilti. Karin Fahlén on tema nimi.

      „Millal sa varguse avastasid?” uurib politseiülem.

      Karin Fahlén nuuskab enne vastamist nina.

      „Just praegu. Kohe pärast sulgemist. Mul on viimasel ajal kombeks enne kojuminekut all lugemissaalis raamatuid kontrollida.”

      Ta nuuksatab.

      „Ja ma nägin kohe, et riiulis on suur tühi koht, täpselt seal see raamat seisiski.”

      „„Kõik maailma liblikad”,” ütleb Lasse vaikselt ja Karin Fahlén noogutab nukralt.

      „Ja ma ei ole ka „Laulvaid vinte” tagasi saanud.”

      „See on vast samuti raamat,” ütleb Maia politseiülemale.

      „Ma saan aru küll,” vastab too Maiale otsa vaatamata.

      3. PEATÜKK

      Turvaväravad ja küünarnukid

      Politseiülem astub välisukse juures asuva turvavärava juurde. Ta sügab lõuga ja mõtleb.

      „Kas ma võiksin korraks saada ühe raamatu, millel on häireseade?” küsib ta raamatukoguhoidjalt.

      Karin Fahlén tuleb leti tagant ära ja kiirustab eemale. Ühe kõrge raamaturiiuli juures pöörab ta vasakule ja kaob vaateväljast. Õige pea tuleb ta aga tagasi, raamat käes. See näeb tõeliselt vana välja.

      „Hoidke seda kindlasti hoolikalt,” sõnab ta murelikult. „See on ülimalt väärtuslik.”