Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm

viimase kahekümne aasta jooksul enne revolutsiooni lugesid, isegi kui me ei tea, kuidas nad lugesid.

      Roger oli minu empiiriliste avastustega nõus, aga eitas nende tähtsust, väites, et 18. sajandi lugejad oleksid võinud libelle’ide (laimutrükiste) mässumeelse sõnumi välja naerda. Aga ta ei toonud selle väite kinnituseks mingeid tõendeid – mitte midagi peale mõne tähelepaneku Mercier’lt, mille kohta ta hiljem ise ka möönis, et see ei ole piisav. Mina omalt poolt olen möönnud, et tõenäoliselt loeti libelle’e mitut moodi – mõnikord haritud ja skeptilisel, mõnikord naiivsel ja põlastaval pilgul. Aga haritud lugejadki – näiteks markii d’Argenson või proua Roland või ka Mercier ise – võtsid selle keelatud kirjanduse sõnumi paljuski vastu ja vormisid ümber peenekoelisemaks reageeringuks 1787. ja 1788. aasta sündmustele. Minu silmis toimub sel revolutsioonieelse kriisi perioodil protsess, mida ma nimetan „radikaalseks lihtsustuseks” – see tähendab piiride mahamärkimine, mille tulemusel tavalised inimesed tunnevad vajadust asuda kas valitsuse poolele või tema vastu. Muidugi mängisid selle poolte valimise protsessi juures otsustavat rolli ideed. Nonde ideede hulka kuuluvad niihästi valgustusfilosoofide poolt väljatöötatud abstraktsed arusaamad kui ka parlamentide protestiavalduste kaudu levinud keerulised väitlused. Mõlemal pool suurt veelahet, mis neil otsustavatel aastatel lahutas valitsuse pooldajad selle vastastest, võib leida igat laadi ideoloogilisi nüansse. Ent selle kriisi kõige tähtsam aspekt on lahknemine ise. Minu arvates käib revolutsiooniliste situatsioonide juurde alati polariseerumine: tõmmatakse piire ja avalik arvamus koondub põhiseisukohtade ümber, nagu võimulolijate toetamine või vastustamine. Sündmuste tajumisviis muutub sama tähtsaks kui sündmused ise, või õigemini ei saagi neid kaht enam eristada, sedamööda kuidas sündmused väljuvad kontrolli alt ja vägivald kogu süsteemi kaasa kisub.