Seetõttu pole erilist mõtet üritada kedagi kohe algusest peale lõplikult kuhugi liigitada või paika panna. Umbes nii, et see tahab ainult seda, et too imetleb ainult ennast või et kellelegi meeldib ainult niimoodi. Või et mingi astroloogiline märk määrab midagi lõplikult ära. Või kellegi vanus või välimus.
Seesugustest tähelepanekutest võib küll alguses veidi kasu olla, aga neid ei tohiks ületähtsustada. Ja päris kindlasti ei tohiks nendele kindlaks jääda, sest just niimoodi tulevadki kõik eksimused ja pettumused, tülid ja arusaamatused.
Just siis, kui me oleme teise inimese suhtes jõudnud täiesti kindlale veendumusele, et tunneme teda läbi ja lõhki, üllatab ta meid – meeldivalt või ebameeldivalt, vahet pole.
Oh õudust, ta on muutunud!
Ta polegi see, kelleks ma teda olin kogu aeg pidanud!
Aga just nii on see ka meie endiga. Me kõik muutume. Me kõik areneme. Kogu aeg.
Aga mis eriti huvitav – me muutume lausa hetkeliselt. Me oleme tujukad, ettearvamatud, ennustamatud. Kord meeldib meile midagi, siis aga muutub see kohe tüütuks ja ebameeldivaks. Siis vihastume kellegi peale, aga järgmisel hetkel tahaksime teda juba kallistada. Väga tuttavad tunded, eks ole, isegi täiesti kainelt.
Muidugi, me tahaksime teiste peale kindlad olla. Ja vist tahaksime samamoodi, et ka teised saaksid meie peale kindlad olla. Me vajame rahu ja tasakaalu, usaldust ja mõistmist. Aga samamoodi vajame ka üllatusi ja ootamatusi. Ja tahame üllatada ja ootamatusi valmistada ka teistele.
Sest, mõtleme järele, kust tulevad suurimad rõõmud? Ikka ju ootamatustest ja üllatustest, mitte rutiinist ja tasakaalust.
Seetõttu võiks muutusi ja üllatusi pigem tervitada.
Kas porno aitab?
Nii ja naa. Pornot on ju igasugust. On odavat, labast ja igavat, mis ei pruugi kellelegi eriti midagi pakkuda ega midagi aidata. Ja muidugi on ka huvitavat, ilusat, põnevat ja head.
Väga palju sõltub aga siiski inimesest endast. Mis meeleolus ta ise on, mida ta õieti tahab või loodab näha ja saada. Vabalt võib juhtuda, et vales meeleolus mõjub see lausa vastikult ja tülgastavalt. Porno ise ei tee ju midagi. Kui üldse, siis toimub midagi ikkagi inimesega, kes seda vaatab.
Aga tegelikult ikka võib aidata küll.
Juhan ja Tiina olid juba mõnda aega koos olnud. Neil oli omavahel hea olla. Juhan oli Tiinast küll palju vanem, aga see ei seganud nende suhet vähimalgi määral.
Ühel õhtul olid nad külas nende ühise sõbra Reinu juures. Niisama ajasid juttu ja arutasid maailma asju. Aga millegipärast pani Rein lõpuks mängima mingi pornofilmi. Lihtsalt niisama.
Kui külalised lõpuks kodu poole jalutasid, rääkis Juhan kogu tee pahaselt, kui imelik ja veider Rein ikka on, et ta selliseid filme vaatab ja näitab. Et ega ju niimoodi pole õige. Ja ega niimoodi ei tehta. See on ju ikka väga imelik, kui inimesed niimoodi teevad nagu selles filmis.
Aga kui nad siis koju said ja voodisse jõudsid, hakkas Juhan Tiinaga tegelema just niimoodi, nagu selles äsja nähtud filmis. Hoopis uutmoodi, hoopis teistmoodi. Palju huvitavamalt, palju põnevamalt ja kirglikumalt.
Selles mõttes võivad pornofilmid olla ka nagu õppefilmid. Eriti nendele paaridele, kel pole veel piisavalt kogemusi või julgust midagi uut proovida või isegi sellest juttu teha. Üheskoos porno vaatamine aitab sellisest ebakindlusest üle saada.
Aga ka üksinda, miks mitte. Enamasti küll vaadatakse pornot üksinda siis, kui parajasti pole reaalset partnerit saada ning tahetakse ennast ise erutada ja rahuldada. Sel puhul on porno tõepoolest heaks abivahendiks.
Kuid sellest võib saada ka sõltuvus. Jäädaksegi porno abil ennast rahuldama. Otsitakse üha uusi pilte ja filme, sest üks porno iseärasusi on see, et juba nähtud pildid ja stseenid varsti enam ei eruta. Vajatakse uusi, värskemaid, seninägematuid. Ja üha äärmuslikumaid. Sellest võib kujuneda päris haiglaslik sõltuvus. Ja see võib tõsiselt kahjustada reaalset seksuaalelu.
Tekib tuimus, ükskõiksus. Vaja on ju kogu aeg midagi uut. Kõik kordub. Kõik on ikka seesama. See on nagu narkootikum. Vaja on üha suuremaid annuseid, üha ekstreemsemaid stseene. Aga rahuldust ikkagi ei tule.
Porno vaatamine võib midagi ära rikkuda ka muudel põhjustel. Võib tekkida alaväärsustunne või kadedus, hakataksegi unistama osalemisest seesugustes stseenides nagu nendes filmides ning ollakse pettunud, kui reaalses elus midagi taolist ei toimu.
Ning ega ka partneriga koos vaatamine pruugi väga sujuv olla. Tundlikum natuur võib mõne räigema stseeni nägemise puhul lausa solvuda. Pole üldse harvad juhused, kus keegi läheb armukadedaks ja hakkab teist süüdistama, nagu himustaks too hoopis neid tegelasi sealt pornofilmist.
Paljud naised ei salli, kui nende mehed pornot vaatavad. Paljud perekonnatülid ja lahkuminekud on saanud alguse sellest, kui naine oma mehe puhul avastab, et mees on salaja omaette pornot vaadanud, ennast samal ajal rahuldades ning oma naist seetõttu justkui petnud.
Lisaks kõigele tuleks arvestada ka sellega, et paljudes maades on pornograafiliste materjalide omamine keelatud. Enamikes maades on keelatud porno, kus osalevad alaealised ning igasuguse porno kättesaadavaks tegemine alaealistele. Karistused võivad olla päris karmid.
Nõnda et porno võib aidata küll, mitmetel juhtudel. Kuid sellega tasub olla ettevaatlik.
Esimene kord. Kas see muudab midagi?
Esimese öö õigus?
Huvitav, mida nad sellest said?
Esimesel korral ei tule ju kunagi midagi välja.
Võib, aga ei pea.
Ei ole ikka nii, et esimesel korral kohe midagi muutub, lõplikult ja pöördumatult. Et kui üks kord juba oled kellegagi seksinud, kellegi kätte saanud, kellelegi andunud, on seeläbi tekkinud mingid uued võimalused või kohustused… Ei ole nii, tegelikult ka mitte.
Mu härra, asjaolu, et te minuga öö veetsite, ei anna teile veel õigust mind sinatada!
See on üks tuntud prantsuse lendlause.
Muide, niisamuti ei muutu midagi lõplikult ja pöördumatult ka siis, kui keegi on osutanud seksuaalteenuseid raha või mõne muu hüve eest.
Ei ole nii, et "üks kord lits – alati lits!".
Ei ole nii, et kui keegi sellest teada saab, siis on tal mingi võim kellegi üle. Igaüks on igal ajal vaba osutama mingeid teenuseid või siis neid mitte osutama.
Seksimine ei lisa kellelegi juurde mingeid võimalusi või kohustusi, ei tõsta ega alanda kellegi sotsiaalset staatust. Ja esimene kord ei tähenda nagunii veel eriti midagi, ehkki seda peetakse nii tähtsaks.
Einmal ist keinmal, ütlevad sakslased selle kohta. Mida on tehtud üks kord, seda nagu polekski tehtud.
Mis peaks ju tähendama ühtlasi seda, et poleks vaja karta ega muretseda sellepärast, kuidas ma nüüd siis temale andusin, kas ma nüüd olengi temaga või midagi taolist. Või et mida ta nüüd minust mõtleb. Ega ka teha illusioone sellest, et sa oled nüüd kellegi kätte saadud, rajalt maha võtnud, enda omaks teinud.
Esimene kord on muidugi oluline. See on midagi, mida on oodatud, tahetud, loodetud, millest on unistatud ja fantaseeritud. Aga kui see lõpuks peakski kätte jõudma, tegelikult toimuma, on pettumus seda suurem, mida kõrgemad olid olnud ootused.
Esimesel korral ei tule tõesti midagi välja. Mõnikord muidugi tuleb ikka ka. Ja mitte vähe. Palju õnne sel puhul.
Aga enamasti hakkab kõik hoopis paremini ja õigemini, rõõmsamalt ja mõnusamalt laabuma ikka siis,