Kuidas lahku minna. Tõnn Sarv

põhjus on muidugi see, et igasugust inimsuhet peetakse juba iseenesest väärtuslikuks. Me kõik tahame armastust, tunnustust jne. Mida rohkem sõpru, seda parem. Ja igasuguse suhte lõpp tundub seetõttu olevat nagu tagasiminek, allakäik, kaotus, millestki väärtuslikust ilmajäämine. Sellest ka need rahvapärased väljendid: suhte purunemine, lagunemine, luhtumine, karilejooksmine vms. Igatahes negatiivse või lausa traagilise värvinguga.

      Kas see aga on ka nii? Vaatame ringi. Me võime ainuüksi omaenda tutvusringkonnas näha tihtipeale inimesi, kes pärast kurnava kooselu lõppu oleksid nagu uuesti õitsele puhkenud. Nad säravad, nad on saanud tagasi huumorimeele, neil on jälle aega ja tahtmist sõpradega suhelda, nad on õnnelikud.

      Aga veelgi rohkem võime me märgata kooselusid, kus käib lakkamatu närvidemäng, tigetsemine, nääklemine, tülitsemine, vastastikune alandamine ja ärapanemine, õigustamine, halvemal juhul lausa kaklemine, laamendamine, vägivald, joomine. Need inimesed ei ole õnnelikud. Aga nad ei suuda sellest olukorrast välja tulla.

      Jah, see oli vanasti, kui abielluti vaid üks kord elus, kuni surm teid lahutab. Majanduslikud või seisuslikud põhimõtted olid tähtsamad kui tunded. Abielulisus oli staatus, mille poole püüeldi. See andis tunnustuse ja võimaldas eneseteostust, rahuldades nõnda kõige kõrgemaid inimvajadusi. Kusjuures ka kõik madalamad, kuuluvus-, turvalisuse- ja füsioloogilised vajadused, olid samuti rahuldatud.

      Seksuaalseid vajadusi tol ajal ei tähtsustatud või vaadati neile läbi sõrmede. Tänapäeval kehtivad juba ammu hoopis teistsugused väärtushinnangud. Ma ei tahaks sugugi ütelda, et seksuaalsuhted on tõstetud esiplaanile. Ei, seda mitte. Aga neid enam ei ignoreerita, seda kindlasti.

      Kuid kadunud on seisuslikule ühiskonnale omased staatuseväärtused. Kadunud on abieluga kaasnenud kuuluvusetunne. Abielu ei pruugi enam sugugi olla turvaline. Isegi mitte majanduslikult.

      Jah, seda kõike teatakse. Kuid vanad väärtushinnangud, mille kohaselt kooselu või abielu on ilmtingimata parem ja selle lõpp igal juhul õnnetus, on visad kaduma. Siiski on ju maailmas palju kultuure ja ühiskondi, kus kõik need väärtused ja tavad kehtivad endiselt. Miski ei kao lõplikult kunagi.

      Selline kahepalgeline, ambivalentne suhtumine abielusse kajastub vägagi ilmekalt näiteks selleteemalistes anekdootides. Müüt abielust kui millestki ihaldusväärsest vastandatakse reaalse eluga, tekitades nõndaviisi koomilise efekti.

      Mida mõtleb mees kümnenda pulma-aastapäeva hommikul? – Kui ma ta kohe oleksin ära tapnud, saaksin praegu juba vanglast välja

Delfi naljaleht

      Ja muidugi saab alati öelda nii nagu üks mu hea sõber:

Kõik minu kolm abielu olid õnnelikud.

      Kas seks on eluvajadus?

      Nagu lilled ja liblikad…

Inglise multifilm

      Inimvajaduste hierarhias on seks füsioloogiliste ehk kõige põhilisemate vajaduste hulgas kõrvuti õhu, vee ja toiduga. Kas see ikka on nii? Ilma õhuta lämbuksime me esimese kümne minuti jooksul. Ilma veeta suudaksime elada ehk vaid paar päeva. Näljasurm tabab meid umbes kuu jooksul. Aga ilma seksita saab ju elada, eks ole. Miks siis seks on paigutatud põhiliste inimvajaduste hulka?

      Jah, tõsi. Seks ei ole hädavajalik üksikindiviidi eluspüsimiseks. Kuid iga indiviid on sündinud seetõttu, et tema vanemad seksisid. Tänu seksile püsivad perekonnad, suguvõsad, pärilussidemed, dünastiad, säilib asustus, kogukond, keel, rahvas, populatsioon, liik. Seetõttu on seks täiesti vältimatu tingimus selleks, et elu saaks jätkuda läbi põlvkondade ja aastatuhandete. Ilma järglasteta lähevad sinu geenid lihtsalt kaduma. Sa jääd kuivanud oksaks oma sugupuul, kust enam midagi edasi ei arene. Me oleme elusolendid ja seetõttu on meil ka elusolenditele omased vajadused.

      Asi pole üldsegi mitte selles, kas iga seksuaalakt on viljakas või mitte. Meie bioloogiline loomus tunneb rõõmu ja saab rahuldust ka siis, kui meie inimlik loomus parajasti hoidub järglaste saamisest. See on keeruline mäng. Aga sellised me oleme.