Kuid Aivo ei andnud alla ja Lea samuti mitte. Iga päev sõitis naine kodust, Kabalast, pealinna, et mehele toeks olla. Raviarsti sõnul aitas Aivot väga palju see, et mehel oli tugev süda ning ta polnud suitsetaja. Lisaks perekonna toetus, mida kunstlikku koomasse viidud Aivo naiselt ja kolmelt pojalt sai. Ikka istus keegi tema voodi ääres, hoidis käest kinni ja rääkis. Pisaraid palatis ei valatud. Selle leppis Lea poistega kohe kokku, et isa juures keegi ei nuta. Nuteti siis, kui tagasi koju sõideti. Lea meenutab, et nendel sõitudel polnud autoraadiot vaja, sest terve tee kasutati selleks, et end koos murest tühjaks nutta ning kodus jälle jaksata, olemas olla ja elada. Lea läks tagasi tööle, poisid käisid koolis ja väikesest Eliisest sai lasteaialaps. Muud valikut polnud.
Kunstlikus koomas viibimine andis küll Aivo ajule vajalikku puhkust, kuid samal ajal tekkis tõsine kopsupõletik. Suur oli Lea ehmatus, kui ta järjekordsel külastusel avastas, et seda tõbe ravitakse tänapäeval nii, et patsient on paljas, kaetud märgade lappidega ja külmakottidega, ventilaator huugab ja aknad on lahti. Tükk tegu oli arstidel ka antibiootikumi leidmisega, mis Aivole sobiks, kuid lõpuks vajalik ravim leiti ning mehe seisund paranes. Oli aeg hakata Aivot koomast välja tooma.
Protsess oli pikk ja tulemused ettearvamatud. Aivo kolju parempoolses küljes oli operatsiooni tagajärjel suur auk, kust liigne vedelik ja veri välja lasti, kuid kahjustus oli juba jõudnud tekkida ning tervet aju oli alles vähe. Lisaks jäeti luutükk tagasi kolju külge istutamata, mistõttu ei kaitsnud mehe aju sellest küljest muu kui nahk ja juuksed. Lead jahmatas ka auk mehe kõris, mille kaudu hingamisteid puhastati, kuid mis pärast sondide eemaldamist kuni kinnikasvamiseni avatuks jäeti. Katsu sa hingata, lahtine auk kõris. Jah, hingamisega sai Aivo hakkama, kuid kõne taastumisest polnud sel ajal juttugi.
Kui Aivo lõpuks neuroloogiaosakonda üle viidi, pääses ka pere pesamuna Eliise isa juurde. Tõelise issi lapsena oli ta kõik need ööd, mis Aivot kodus polnud, suure nutuga ärganud ja isa järele hüüdnud. Taaskohtumine oli kergendus ja rõõm nende mõlema jaoks. Kuigi isa polnud enam endine, oli lapse jaoks kõige olulisem, et issi on olemas ning kõigi üllatuseks sai just väikesest Eliisest isa suurim õpetaja. Pisipõnniga koos ja kohati ka võidu õppis Aivo taas rääkima ja tegutsema. Ette tuli ka väikest kadedust, sest pesamuna oli oma rollis kinni ega mõistnud alati, miks isa nüüd nii palju teiste tähelepanu saab. Kuid rõõmu ja edusamme oli rohkem.
Kui alguses tuli laused ja küsimused sättida nii, et Aivo saaks vastata kas peanoogutuse või – raputusega, siis tasapisi hakkasid ka lihtsamad sõnad tulema. Mehe füüsis paranes vaevumärgatavalt, kuid siiski stabiilselt ning lõpuks jõudis kätte aeg suunduda haiglast edasi taastusravile Keilasse. Aivol oli ninasond, mille kaudu teda toideti. Samuti ei liikunud üks kehapool ja ta polnud võimeline ise istuma.
Lea ütleb otse, et Keila oli nende jaoks vale valik. Sellest sai valus kogemus, mis niigi õrnas hingeseisundis naisele väga haiget tegi. Olles õnnetusejärgselt iga päev mehe kõrval olnud, kätt hoidnud, lootnud ja uskunud, samal ajal majapidamise ja laste eest hoolt kandnud ning rahamuredega maadelnud, oli ränk avastada, et loodetud taastusravi asemel ootasid ees uued katsumused. Leale soovitati otse, et andku mees ära ehk pangu ta hooldekodusse, sest elulooma sellisest niikuinii ei saa. Naine ei andnud alla, rentis ratastooli, pakkis mehe ühel nädalavahetusel autosse ja viis koju.
Hetkest, mil Aivo taas koduuksest sisse sai, muutus kõik. Aivo silmad läksid särama, energiat tuli juurde ja teotahet oli rohkem kui keha kanda jaksas. Lea mõistis, et parim viis abikaasat aidata on talle mitte lihtsalt toeks olla, vaid tuua ta tagasi koju. Riigi poolt oli Aivol saada veel mõni nädal taastusravi Keilas, kuid sealsete hooldajate hoolimatu suhtumine ning lõpuks üks pealt nähtud füüsiline intsident ületasid Lea jaoks igasugused piirid. Ta viis mehe koju. Lõplikult.
Kodus hakati peale nullist. Iga päev võimlemine, iga minut ja tund mõtlemine, kuidas saaks ratastooli, pesema, sööma, õue jne. Aivole sai kohe selgeks, et oma keha tuleb ise treenida. Ta tahtis väga käia ise tualetis, panna end riidesse ja pesta. Ta püüdis iga päevaga saada natuke paremaks. Algul oli palju abi Adeli taastusravikeskusest. Seal tegi Aivo kõnnirobotil esimesed sammud. Raplas käidi massaažis ja võimlemas. Kõnelema õppimine käis nagu laste Aliase mängus, kus Aivo seletas sõna tähendust ja pere pidi ära arvama, mida ta öelda tahtis. Tegelikult oli Aivol afaasia (tahad öelda ühte sõna, aga aju blokeerib selle ja välja ütled hoopis teise).
Aivo oli alati olnud tegija mees. Selline, kes ei mõelnud, kas saab, vaid leidis lahenduse, kuidas saab. Kuldsete kätega võis tema kohta liialdusteta öelda, sest mees, kes juba sõjaväes olles lennukeid remontis ja oma kätega perele maja ehitas, ei oskagi mõelda, et ta mõne asjaga ehk hakkama ei saa. Taas kodus oli kõik küll muutunud, kuid Aivo oli valmis alustama algusest. Isegi kui algul ei saanud teha rohkem kui pliidi ees toitu valvata ja kulpi liigutada. Kuid visalt edasi püüdes kujunes lõpuks elu nii, et kui lapsed koolist ja lasteaiast ning naine töölt koju jõudsid, ootas neid ees Aivo valmistatud õhtusöök ning korras ja soojaks köetud maja. Väikesed eesmärgid vahetas Aivo järjest suuremate vastu ning kui algul oli tubli saavutus kõndida mõned meetrid piirdeaiani ja tagasi, siis lõpuks vahetas ta muude tööde kõrvalt ära abikaasa auto pidurid.
Suureks abiks taastumisel oli Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses veedetud aeg. Suhtumine oli seal hoopis teistsugune, kui Aivo ja Lea olid seni tunda saanud. Aivoga tegeleti hommikust õhtuni kindla eesmärgi nimel: mees peab ise hakkama saama. Õpetati sööma, pesema, riietuma, hügieeni eest hoolitsema, paremini liikuma jmt. Mitte et Aivo ise poleks seda kõike varem püüdnud teha, kuid õppinud personali käe all said vajalikud nipid kiirelt selgeks ning edusammud ei lasknud kaua oodata.
Lea meenutab, et tema jaoks oli tõeline rõõmupäev, mil Aivo taas esimest korda ise habet ajas. Ajukahjustuse tagajärjel oli varem paremakäeline mees muutunud vasakukäeliseks, lisaks oli Aivo parem pool nõrgem ning füüsiliselt ei tohtinud ta üle pingutada. Liigne koormus võis lõppeda krambihoogudega, mis omakorda ohustasid aju ja nii tuli Aivol leida kuldne kesktee pideva arengu ning enda hoidmise vahel. Nagu ütles Lea, piiri pidada mees ei osanud, ta tahtis teha ikka rohkem, kui võis.
Kolm aastat pärast traumat oli Aivo juba nii heas seisundis, et võis hakata mõtlema töökoha otsimise peale. Ta ei vajanud liikumiseks enam ratastooli, sai lihtsamate töödega hakkama ning suutis end mingil määral arusaadavaks teha. Samal ajal otsis kodulähedane Raikküla kool poole kohaga töötajat ning Aivo otsustas proovida. Sai nii koha kui tööga hakkama, kuni ta aasta hiljem koolide liitmise järel koondati. Nii nagu Aivo ei olnud kunagi leppinud oma abitusega, ei olnud ta valmis leppima ka sellega, et perepea rolli tuleb ainsa leivateenijana kanda Leal.
Mõlemad kaasad püüdsid Aivole tööd leida, kuid ikka ja jälle tuli leppida eitava vastusega. Nii nagu kadusid ümbert kunagised tuttavad, kes Aivot nähes pea kõrvale keerasid ja teesklesid, et ei tunne meest, nii oli ka tööandjatel erivajadusega tööotsijast kuuldes hirme rohkem kui arusaamist tegelikust olukorrast. Maal, kus niigi vähe töökohti, näis Aivole sobivat tööd leida võimatu. Kuni Aivol soovitati pöörduda Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse, kus alustas uus ajutraumajärgne taastumiskursus. Pärast kõhklusi sai otsus tehtud ning 2010. aasta sügisel, kui pesamuna Eliise alustas kooliteed, tegi sama Astangul ka Aivo.
Taastumiskursus aitas Aivol piltlikult järgmine käik sisse lükata. Tihedam suhtlemine parandas kõnevõimet. Aivo leidis endast veel mitu seni avastamata huvi. Mees osales rõõmuga