„Ma lihtsalt mõtlen, miks see juhtub,” ütles Õunarüüp basskitarri kaelast võttes ja ettevaatlikult toele asetades. „Printsess Videvik viis krooni Equestriasse tagasi. Kas see ei peaks tähendama, et ta viis ka võlujõu tagasi?”
Vikerkaaresööst sõrmitses ikka veel oma kitarri. Ta tahtis paari uut riffi proovida. „Mis tähtsust sellel on, miks see juhtub? See teeb mu bändi täiega lahedaks.”
Hetke valitses muusikaklassis hämmeldunud vaikus. Võbelus vahetas Õunarüübiga pilgu. Esimesena sai sõna suust Haruldus. „Sinu bändi?”
„Muidugi,” ütles Vikerkaaresööst. Ta keeras võimendust juurde ja hakkas uusi akorde harjutama. „Minu idee oli Vikerbuumid kokku panna, et saaksime kontserdil esineda. Pealekauba olen mina esikitarrist.”
Ülipisike, peaaegu nähtamatu ebakõlaviirg hõljus läbi toa. Mida see pidi tähendama? Kõik tüdrukud olid bändi panustanud. Neil kõigil oli hindamatu roll. Bändis on ju põhiline meeskonnatöö ja koostöö, kas pole nii?
Enne kui keegi teine midagi öelda jõudis, pistis muusikaklassi ukse vahelt pea sisse nägus ja vastupandamatu Välkvalve. Seljal rippus tal kitarr ja näol oli lai kütkestav naeratus. „Ma kuulsin teid väljast. Päris hea kõla on juba.”
„Hakkab looma,” ütles Vikerkaaresööst, kulm murelikult kortsus. „Haruldus tuleb ikka veel teise salmi ajal liiga hilja sisse ja Õunarüübi bassisoolo tahab ka veel timmimist.”
Õunarüüp pööritas silmi. See polnud üldse tõsi. Haruldus paistis sõbra märkustest löödud olevat. Nad kõik aitasid üksteisel paremaks saada, seda loomulikult, aga hoopis teine asi oli kritiseerida sõpra kellegi teise, eriti veel poisi ees.
Otsekui tundes, et ta oli liiga kaugele läinud, parandas Vikerkaaresööst end. „Küll nad kontserdi ajaks asja käppa saavad,” ütles ta.
Välkvalve lasi pilgul klassis ringi käia ja köhatas. „Ega mõni teie sõpradest, ee, „kaugemalt” juhuslikult kontserdile ei tule? Arvestades, et see on eriline ja heategevuslik üritus ja puha?”
Õunarüüp teadis täpselt, kellest jutt käis, ja tal oli poisist kahju. Nad kõik igatsesid Videvikusära järele, aga värav oli kadunud ja Videvikusära ei pidanud kunagi tagasi tulema. Ja ta ei saanud Välkvalvele võlujõust rääkida. „Kahju küll, Välk,” sai ta ainult öelda. „Ma ei usu, et Videvikusära niipea Kenterloti keskkooli tagasi tuleks.”
Poiss ohkas sügavalt ja pettunult. „Oh. Jah. Olgu. No ma lihtsalt, teate küll, mõtlesin, et küsin.” Ta toksis kingaga linoleumpõranda mustrit ja võttis end seejärel taas kokku. „Rokkige aga edasi,” ütles ta tüdrukutele klassist välja astudes.
„No keegi on ikka veel üsna armsalt armunud,” ütles Haruldus. Aga siis taipas ta, et ka Loojangukuma on klassis. Enne seda, kui Videvikusära Kenterloti keskkooli tuli, olid Loojangukuma ja Välkvalve paar olnud. „Oih, anna andeks!” lisas Haruldus. „Ma unustan pidevalt, et teie Välkvalvega koos olite.”
Loojangukuma kehitas õlgu: „Pole midagi. Välk on tore poiss ja puha, aga ta ei meeldinud mulle kunagi selles mõttes. Ma kasutasin teda lihtsalt ära, et populaarsemaks saada.”
Võbelus ahhetas üllatunult ja kõik teised paistsid jahmunud.
Loojangukuma tegi grimassi. „Vana mina oli lihtsalt kohutav, kas polnud?”
Haruldus vabandas uuesti oma tundetuse pärast ja Vikerkaaresööst kinnitas Loojangukumale, kui väga ta nüüd tüdrukutele meeldib.
„Oluline on, et sa oled nüüd muutunud,” ütles Õunarüüp. Ja see oli tõsi. Tüdrukud olid talle andestanud, aga Loojangukuma oli ka ise õppetunni saanud. Ta oli muutunud.
„Aitäh, Õunarüüp,” ütles ta. „Aga ma pole kindel, kas ka teised siin Kenterloti keskkoolis nii tunnevad.”
Korraga kostis kõlaritest raginat. Keegi kooli kontorist valmistus midagi teatama. See oli abidirektor Kuu. „Loojangukuma, palun tule kontorisse.”
„Pean lippama,” ütles Loojangukuma püsti hüpates.
Tüdrukute näod muutusid murelikuks. Kas Loojangukuma oli hädas?
„Ma pakkusin end vabatahtlikult paarile uuele õpilasele kooli tutvustama,” seletas tüdruk. Ta haaras seljakoti. „Ma arvasin, et oleks hea, kui nad õpiks tundma uut mind, enne kui kuulevad jutte vana minu kohta.”
Kohe kui uks ta selja taga kinni langes, pöördus Vikerkaaresööst bändikaaslaste poole: „Meil on veel paar minutit, enne kui lõunat antakse. Mis te arvate, kui laulaks veel üks kord läbi „Nii lahe, kui ma olla tahan”?” Ta võttis kitarri kätte ja astus mikrofoni juurde.
Närviliselt tõmbas Võbelus taskust välja märkmiku. „Ee,” ütles ta vaikselt, üritades sõprade tähelepanu pälvida. „Ee, ma mõtlesin, et äkki võiksime mängida minu kirjutatud lugu?” Ta avas märkmiku ja tõstis selle üles. Leheküljed oli täis õrna käekirjaga kirjutatud sõnu ja noote.
„Küll jõuab,” ütles Vikerkaaresööst märkmikule vaevu pilku heites. Ta hakkas mängima algusnoote loost, mille harjutamiseks oli ise ettepaneku teinud.
„Aa. No olgu,” ütles Võbelus pettunult. Ta pani märkmiku kotti tagasi ja võttis tamburiini kätte. Aga ta ei raputanud seda kuigi rõõmsalt.
Ka Haruldus ei mänginud tavapärase pühendumusega. Mis küll tüdrukute muidu nii tavapärast harmooniat häiris?
5 Peatükk
Kisub kiiva
Loojangukuma lausa keksis mööda koridori kontori poole. Ta ootas õhinal uute tüdrukutega kohtumist. Ehk saavad neist ta parimad sõbrad. Ta armastas Equestria tüdrukuid, seda muidugi. Oli imetore, et nad tema vastu nii sõbralikud olid, hoolimata kõigest juhtunust. Aga ikkagi ei kuulunud ta nende hulka. Ta ei kuulunud bändi.
Ta tormas kontorisse, lai naeratus näol. Kolm väga ilusat tüdrukut seisid sekretäri laua ääres. „Tere, kas teie olete need tüdrukud, kellele ma kooli pidin tutvustama?” küsis ta rõõmsameelselt.
Adaadžo pöördus aeglaselt tema poole, pilkav muie näol. „Oleme,” ütles ta üsnagi kõlatult.
Loojangukuma ei paistnud ta põlgust märkavat. „Kenterloti keskkool on tore kool. Teile meeldib siin kindlasti.”
Aaria itsitas ja Sonaat kergitas üht kulmukaart.
„Oo jaa,” venitas Adaadžo. „Me tunneme, et siin on tõesti midagi maagilist.”
Kolm tüdrukut vahetasid kõnekaid pilke, mis pani Loojangukuma end ebamugavalt tundma. Ehk ei saagi uutest tüdrukutest ta sõpru, aga Loojangukuma üritas sellest mitte mõelda, kui ta neile Kenterloti keskkooli saginat täis koridorides ringkäiku tegi. Tüdrukud kõndisid itsitades ja sosistades tal sabas.
Loojangukuma hingas sügavalt sisse ja üritas olla nii sõbralik, kui suutis. „See on teadusklass,” ütles ta uksele viibates. Ta näitas üle koridori. „Arvutiklass on seal.”
Kontserti reklaamiv plakat, mille Haruldus võimlas teinud oli, rippus nende lähedal seina peal. „Oh, meil on sel nädalavahetusel suur kontsert,” seletas Loojangukuma, kui märkas, et tüdrukud seda vaatavad. „Enam-vähem kogu kool tuleb kokku.”
Sünge ja salakaval muie ilmus Adaadžo tumepunastele huultele. „Kontsert?”
Loojangukuma proovis igati abivalmis olla. „Ma olen kindel, et kuna te olete uued, laseks direktor Taevalik teil kindlasti end veel kirja panna, kui te huvitatud olete.”
Aaria pilgus sähvatas miski. „Eks me ole mõnikord laulnud küll,” ütles ta nii ükskõikse häälega, kui oskas. Adaadžo muigas.
Sonaat sai kohe plaanile pihta: „Aga me laulame ju nagu kogu aeg. Nii me