Otse printsessi ees laskus niit iiristest sinava rannani. Kesk muru seisis üksik skulptuur – hermafrodiidi kuju, perversilt väänat taha poole, nagu meeleheites, kumba oma olemust eelistada.
Mõned hiigla-amorphophallused ümbritsesid teda: punased karikad, millest kerkisid kollased keeled. Purskkaevu vesi kuju ees tõusis pisardumata, tantsides tasa õiena ja langedes siis pea hääletult.
Ilmusid kääbused punastes kuubedes. Mõned neist serveerisid kandikuil lüürilist šokolaadi, viinakobaraid ja vafleid. Teised aroomistasid lõhnaõlidega õhku lagendikul. Paabulinnud liikusid aeglaselt laagri ümber, laiutades sabu kui lehvikuid.
Printsess puhkas, toetudes patjadele. Tema jalge ees lamas lord Byron, kelle lokkisid liigutasid moorlased lehvikutega. Tema pikad valged sõrmed mängisid mantlitupsudega.
Printsess vestles ministriga poliitikast, nimelt sisimaist asjust. Nende unistavais silmis virvendas salatuim diplomaatia. Ja vestlus käiski enam silmade kui huulte kaudu.
Printsessi ripsmete varjud langesid põskedele. Karmiin-punased huuled tuksusid suudlustena. Nende iroonilist joont rõhutas suunurga kohal pisuke muš.
Aegajalt kumardas lord pää alla. Tema sõrmed värisesid. Siis tõstis ta jälle palge, ja magus-irooniline pilkude kõnelus jatkus. See oli kui tuleleek, mida painutab ja tõstab tuulukene.
Edasi-tagasi heideti tundmuspalli. Heideti vastasmängija silmadesse, heideti huulile, heideti üle päägi. Ta veeres rohtu, kadus, leiti uuesti. Ta kuumenes liikumisest, nii et silmad ei jõudnud teda enam taluda. Jäi ainus tundmus – langeda ühes tema raskusega ja murduda tema koorma all!
On magus murdumisvalu!
Printsess oli kolmekümne-aastane. Tema kehavolüümid olid paisund, tema ülemist huult kattis ihar taimeudu. Mingit nägu tõmbles, värvit huuled värisesid. Ta oli keskealine naine, võrratute kogemustega.
Ta kallutas pää taha ja sulges silmad. Tema lopsakas lõuaalune oli avatlevalt lahti. Siis ulatas ta pimesilmi kaks sõrme lord Byronile.
Päike oli zeniidis, oli kuum, oli surmvaikne.
Äkki avas printsess silmad, nagu tajumata olukohta. Eksleva pilguga vaatas ta enese ümber.
Sinine taevas oli päädpööritav. Muru silmipimestavalt sini-roheline. Purskkaev ei sulisend, vesi oli õhku jäänd rippu. Paradiisilinnud seisid liikumata nagu india portselaanist.
Kõik oli rauges liikumattuses, kõik oli zeniiti jõudnud.
Lucinda ja Amaryllis noppisid mäenõlval kannikesi. Nad olid alla kumardund, seljad murul puhkajate poole, käed linnukaeltena välja sirutet. Nende sääred paljastusid põlvini, ja sukkade nooletikandid osutasid teed ülespoole.
Printsess ei näind enam muud kui neid sääri. Kui nõtked, kui saledad, kui magusad olid nad! Printsessi ninasõõrmed värisesid.
Ta tundis äkilist kuuma. Neitsite luigejalad lõikasid mõõkadena tema meeltesse. Nende keha seisand põletas kui tulikahi. Silmipimestav vägivallajanu tärkas temas.
Neitsite jalad hakkasid äkki kõrkjastena vabisema. Nende näod õhetasid hirmust ja häbist. Nad värisesid lindudena mao tõmbesilme ees, usaldamata end liigutada.
Mingi valu läbistas printsessi keha ja ta oleks tahtnud kisendada. Mantlile tikit mesilased nõelasid läbi riide, tuues tuska kui sünnitus. Ta tundis mahlade voolamist eneses, vere pakitsust soontes ja keha metamorfeerumist.
Äkki puhkes ta teravalt naerma ja hüppas pantrina püsti. Astudes hoolimatult üle patjade, serviisi ja moorlaste läks ta paviljooni poole. Tema liigutused olid järsud ja mehelised, näoilme terav kui kotkal. Ta kadus paviljooni hämarusse.
Lord Byron tõusis samuti. Ta vaatas hermafrodiidi kuju ja tema peente huulte ümber ringles küüniline naeratus.
Samal silmapilgul kostsid Amori templi sammastikust dolciani, clarino ja theorbe helid. Ning samal silmapilgul ilmus sammastikust Pantalone ühes Brighellaga, kes oli riietet lamburneitsiks.
Pantalone tantsis ääretu avatlevalt, kuid Brighella oli järeleandmatu. Ta põgenes tantsides paquerette-roosipõõsaste vahel, näol igatsusilme tõelise armsama järele.
Samal hoobil oli tulnud elu kõigisse teistessegi.
Ilmusid tantsides Flavio, Cinthio ja Prospero ühes Narzissa, Ironetta ning Brambillaga, osalt maskides, osalt ilma. Daphnis ja Chloe tantsisid arkaadilise graatsiaga ja Lovelace ning Clarissa otse epistolaarses kauguses üksteisest. Puude vilust ilmusid Leandro ja Ardelia, tantsides raugelt omaette.
Türklaste turbaanid kõikusid serpenti ja ranketi kumedal kajal. Moorlased hüplesid suurte gongide mürtsumisel, käes lehvikud ja päevavarjud. Isegi Paan ühines tantsuga, unustades oma ea ja paraad-ülikonna.
Kogu lagendik muutus tantsulavaks. Rühmad ühtusid üheks pantomiimiks Pantalone ja Brighella ümber, arendades siiski omi teeme. Mõnes kohas väljenes majesteetlik sarabande või pidulik chaconne, teisal peenutsev musette või tormiline bourrée. Isegi muusika varieerus mitmesugustele teemadele, kostes koguni eri paigust.
Üksi Pantalone oli sihikindel ja järeleandmatu. Tema tantsuhoog kasvas pöörasuseni. Ta pani mängu kõik omad ainelised ja mehelised võluvused, osutades rahakukrut ning muid kukruid. Kuid kõik asjata! See ajas ta marru ja ta tantsis otse meeletult.
Ta ahistas Brighellat ühelt muru servalt teise kõige fantastilisemate hüpetega. Brighella põgenes nobedail piruetel, teeseldes hirmu ning meeleheidet.
Ikka tungivamaks muutus Pantalone, ikka ühemõttelisemaiks tema liigutused. Ja Brighella põgenes Amori templi poole – teadmata, kas alistudes või varju otsides.
Kuid sel silmapilgul avanesid templi väravad, ja lävele ilmus Androgüün, särades kui noor Apollo, ümbritset kisendavaist ja käsiplaksutavaist moorlastest.
Ta kandis lühikest purpurmantlit ja hispaania kübarat sulgedega. Tema karmiin-punasel kuuel oli kuldne vöö ja hõbedane trikoo oli õmmeld otse imeväärselt, avaldades kandja säärte jumalikku saledust.
Brighella langes ta ette templi trepile põlvili. Kuid ta tõstis daami galandilt ja suudles teda kuklale. Selle järele hakkasid nad gratsiöösilt tantsima randa.
Pantalone oli lõhkemas armukadedusest. Ta tantsis meeleheitlikult pärimäge alla, pillates oma kasuta tukateid, mida noppisid tantsivad moorlased.
Muusika, tantsu ja kilkamistega asetus seltskond gondoolidesse. Pantalone tantsis, kuni viimne gondool oli lahkumas, siis tegi ta äkki hiigla-pas ja kukkus kummuli venesse, poetades maski.
Selgus, et see polnud keegi muu, kui Flaminio ise.
Laevastik lahkus rannast, kuid kääbused ja moorlased jäid maha. Nad tantsisid mõne aja mahajäetuse meeleheidet, hüppasid aga siis üksteise järele järve ja hakkasid ujuma. Isegi vees liikusid nende liikmed tantsu taktis.
Moorlased ujusid ühe käega, hoides teisega pää kohal päevavarjusid tilisevate kellukestega. Mõnel jälle olid käes lehvikud, millega nad ujumisest higistavaid palgeid jahutasid. Kääbuste kollased ja punased küürad ulpisid vees delfiiniselgadena.
Prints Androgüün oli gondoolis ühes Amaryllise, Lucinda ja Brighellaga. Ta oli võrratus tujus, öeldes daamidele mitmemõttelisi komplimente.
Tema nägu oli noor ja mehine. Tema lõua suures joones oli midagi jumalikult isemeelikut ja tema süsimustad silmad vaatasid võrratu võluvusega, nii et Lucinda, kes istus ta vastu, otse värises.
Gondoolistik oli kesk järve, rõkates muusikast ja naerust. Taga ujusid värvilistes rühmades moorlased, ilustades veepinda oma päevavarjude nagu hiigla-vesiroosidega. Ees rohetasid pargi haljusmäed ja nende taga helendasid lossi sinised, kuldsed ning valged azulejos-kuplid.
Prints tundis äkki tarvidust laiemate liigutuste ja avaramate avantüüride järele. Kõik temas kees ja kihas. Ta tahtis end heita raketina kohe avarusi,