Džanga varjudega. Aleksei Pehhov

kõmpimist, kellele kepsutamist ja lollitamist,” tähendasin ma.

      Kuid Kli-Kli oli võtnud nõuks kõik see tund aega ühel jalal hüpata. „Kahju küll, kuid meile ei toodud täna tõlda ette,” nipsas narr ja hüppas osavalt üle lombi.

      Sindrinahk valetas. Kõrtsist oli meie sihtpunkti minna vaid paarkümmend minutit.

      Kirjule künkale viiv tee oli uskumatult järsk. Kui me lõpuks Suurkäbide piirkonda jõudsime, olin higist läbimärg. Sagot tänatud, et vähemalt paharet must lahti lasi.

      „Küll oleks vahva siit alla kihutada,” pomises narr unistavalt, kui me peaaegu tippu olime jõudnud.

      Ma jälgisin tema pilku. Ühe maja juures seisis vana, lõhki kuivanud vanker, mille rataste ette olid pandud puupakud, et see kogemata alla ei veereks ja mõnele õnnetule hingele otsa ei põrutaks.

      „Ära mitte mõtlegi!” hoiatasin teda.

      „Garret, sa ei taipa, milline õnnelik leid see on. Ühesõnaga, loll on loll… Sa ainult vaata, milline nõlv! Me lendame alla nagu tuulispask.”

      „Mulle see mõte ei meeldi.”

      „Milline mõte? Lennata nagu tuulispask?”

      „See mõte, et just meie lendame nagu tuulispask. Kui sa, Kli-Kli, oled otsustanud teha enesetapu, siis pole vaja teisi oma hulludesse plaanidesse tõmmata.”

      „Garret, sa oled ehtne vingukott. Lase end lõdvaks, ohtu pole mingit. Miks kohe enesetapp?”

      „Aga sellepärast, oinapea, et sel nõlval on pikkust üle neljasaja jardi! Me sajame siit täiega alla. Vanker saab ikka õige hea hoo sisse. Lendame nagu tuulispask!” ütlesin ma Kli-Klid järele ahvides peenikese häälega. „Aga millega me pidurdame? Sinu juhmi peakoluga? Meie kondid lendavad mööda kogu Rannengit laiali!”

      „Oo!” sõnas narr sügavmõtteliselt, vaagides mu argumente ja vankrit kahetseval pilgul vaadates. „Selle peale ma ei tulnudki.”

      „Kumb on meist nüüd loll ja kumb tark?”

      „Sina oled loll, mina olen tark. Seda näeb isegi tölbakas doralislane. Muide, me oleme juba kohal, see häärber on siin.”

      Päris künka tipus trooniv ehitis oli mõõtmete poolest pool kuningalossi, kuigi sealt, kus ma seisin, ei saanud seda korralikult silmitseda. Maja ümbritsevas pargis kasvasid laiade võradega puud, mis varjasid mu pilgu eest suuremat osa häärberist.

      Sissepääsu eravaldusse tõkestas kõrge hall müür, mille peal ilutsesid pentsikud teraskujud. Ma ei lasknud end nende väljanägemisest petta – see oli esmajoones okkaline takistus nendele, kes on plaaninud üle müüri ronida, ning alles seejärel kaunistus. Kahtlemata ootavad meid teisel pool lisaks ogadele koerad või karrantsid või valvurid. Või siis nii ühed kui teised kui kolmandad.

      Valduse terasest väravat kaunistasid sepistatud linnukujud. Seal olid lendavad, laulvad ja teab mida veel tegevad sulelised. Ma vaatasin terasemalt ning taipasin, et need olid ööbikud. Järelikult elab selles ussipesas keegi Ööbikute koja milordidest.

      „Muljetavaldav!” sõnas Laternamees maja hindava pilguga mõõtes. „Mis sa arvad, Garret?”

      „Keeruline.”

      „Mis mõttes?”

      „Keeruline on sealt minema saada.”

      „Kuid sa oled ju nende asjade peale meister, või mis?”

      „Nojah… kuid ega töö sellest lihtsamaks ei muutu. Kus Ümiseja ja Egrassa on?”

      „Küllap maskeerusid puudeks, sellepärast me neid ei näegi,” oletas Kli-Kli. „Nad on peidus, Garret! Peidus! Või arvad sa, et kaks ponksi meest, kes lakkamatult maja ümber tiirutavad, ei ärataks vähimatki tähelepanu?”

      „Noh, kui nad on peidus, siis sina otsi neid. Mina ei kavatse peitust mängida.”

      „Küll ma nad leian, ma pole nii loll nagu mõned!” ütles meie nupumees ja hakkas hoolega siia-sinna vahtima.

      Loomulikult ei leidnud paharet kedagi. Kui haldjas tahab, et teda ei nähtaks, siis teda ei nähta. Ja ka Metsikud Südamed, eriti nende maakuulajad, on alati olnud kuulsad oma maskeerumisvõime poolest ja oskuse poolest end peita isegi paikades, kus see paistab olevat võimatu. Ümiseja ja Egrassa ilmusid valdust ümbritseva müüri ääres kasvavast tihedast põõsashekist välja nagu kaks kummitust. Ma poleks ilmaski arvanud, et kaks tursket sõjameest võisid seal istuda.

      „Te jäite hilja peale,” olid sõnad, millega Ümiseja meid tervitas.

      „Kas sa näe! Teid ei leiaks ka H’san’kor!” ütlesin ma, ulatades rõõmsalt piiksuva lingi tema peremehele. „Kas saite teada, kellele see maja kuulub?”

      „Ei. Aga teie?”

      „Ei,” vastas Angerjas. „Kas kõik on vaikne?”

      „Nagu kalmuaias. Vähemasti selle värava kaudu ei ole majast keegi lahkunud, kuid umbes tund aega enne koitu läks seitse meest sisse. Tere tulemast meie urgu. Mugav peidupaik, tee poolt seda ei näe. Võtke vaht üle. Võite rahulikult istuda, siit näeb väravat väga hästi.”

      „Edu!” soovis sõnaaher Angerjas teistele ja suundus põõsastesse. Ta sukeldus mingisse prakku ning otsekohe varjasid oksad ta meie pilkude eest.

      „Läki, Garret! Mis sa seisad siin nagu känd,” kutsus Kli-Kli mind.

      „Kuule,” hakkasin ma protesteerima, „sa ütlesid ju, et ma pean vaid majale pilgu peale viskama. Põõsastesse ronimisest polnud juttugi.”

      „Küll sa oled ikka jonnijuurikas!” ütles väike narr käsi puusa pannes. „Miks ma pean sulle alati nagu väiksele lapsele auku pähe rääkima?”

      „Hea küll, hea küll,” ütlesin ma käsi üles tõstes. „Annan alla. Ära ainult vingu!”

      „See juba läheb,” piiksus narr võidukalt ja kadus garraklasele järele.

      Ma järgnesin talle, rahustades ennast mõttega, et enne kui Miralissa pole välja uurinud, kelle maja see on, ja koos Alistaniga välja nuputanud, kuidas sinna sisse saada, ei ole mul midagi teha. Pole ju vahet, kas lesida siin või istuda trahteris. Tõsi küll, trahteris pole tüütut Kli-Klid, seevastu on seal Miralissa.

      Sellest ajast peale, kui Valderi vaim päästis mind Hargani kõnnumaal punase lendaja käest, on tumehaldjas seiranud mind suure huviga. Ma ei ole temale ega kellelegi teisele rääkinud, et mu peas elab surnud ülemmaagi vaim. Kõnnumaal toimunud sündmuste järel olen ma mänginud purulolli, väites, et mul pole aimugi, mis tookord juhtus ja mismoodi ma pääsesin.

      Ümiseja ja Egrassa olid öösel loonud suurepärase peidukoha. Tee poolt vaadates paistis põõsastik puutumatu, kuid variku sisse ronides sattusid mahatallatud okste ja rohuga mõnusasse rohelisse koopasse, kus oli piisavalt ruumi kahele mehele. Meie olime muidugi neljakesi, kuid Kli-Kli pole teab kui suur, mina tõmbasin end koomale ning me mahtusime päris lahedasti ära.