Kääbusnarr. Rahvaluule

>

      Kääbusnarr

      Elasid kord naine ja mees. Elasid nad kenasti ja armsasti, aga neil oli oma häda: saatusest polnud neile lapsi antud.

      Kord, kui naine oli üksi kodus, koputas nende uksele mustlasnaine, ema kahe väikese lapsega. Tervitusele aega raiskamata ütles ta:

      „Anna meile kohe midagi süüa, muidu me heidame juba tunni aja pärast hinge.”

      Naine oli lahke südamega inimene ja ei lasknud end pikemalt paluda. Ta lõi ahhetades käsi kokku ning tõi sedamaid igaühele kruusitäie piima ja tüki leiba.

      Mustlasnaine ja ta lapsed sõid kõhud täis ning läksid tänusõnu lausumata oma teed. Aga järgmisel päeval tuli mustlane kahe lapsega uuesti ukse taha ja küsis süüa, ning lahke naine ei keelanud neile kõhutäidet selgi korral.

      Nii kestis see terve nädala. Alles seitsmendal päeval tänas mustlane naist ja ütles naeratades:

      „Ma näen, kaunitar, et sind vaevab mure. Kui tahad sellest lahti saada, mine aeda, otsi kirsipuu pealt vaigupisar ning söö see ära. Ja enne aasta möödumist täitub su suurim soov.”

      Niipea kui mustlane lastega minema oli läinud, jooksis naine aeda kirsipuu juurde ja leidis selle pealt tõepoolest vaigupisara. Ta tõmbas selle näpuotstega lahti ning sõi ära.

      Möödus ettenähtud aeg ja naisel sündis poeg. Pealegi niisugune kenakene, et kõik käisid teda imetlemas.

      Aeg läks, teised lapsed sirgusid ja kosusid, temale aga lisandus kasvu õige napilt ja väikeseks ta jäigi. See-eest oli ta jälle kangesti lõbus ja kaval poiss. Ega teda asjata Kääbusnarriks kutsuma hakatud.

      Kui tal kaks aastakümmet täis sai, otsustas ta astuda kuninga teenistusse. Nii ta siis ühel päeval lossi poole teele asuski.

      Läks ja läks, käis maha pikad teed ja rajad, ent ükskord öösel sattus paksu metsa ja eksis ära. Kaua otsis ta väljapääsu, kuni viimaks leidis end ühe valgustatud akendega majalahmaka eest. Ta astus ukse juurde ja koputas. Välja tuli naine. Kääbusnarr temalt küsima:

      „Kas ei võiks teie pool öömaja saada, lugupeetud majaemand? Olen teel kuningakotta, kus tahan teenistusse astuda, aga eksisin metsas ära.”

      „Oh aeg, ei vedanud sul vennikesel,” ohkas naine. „See on Kuldhabe-hiiu maja. Astu aga heaga edasi, muidu sööb ta su ära.”

      „Ma ei saa edasi minna, olen ekslemisest väsinud ja jõuetu. Metsas teevad kiskjad mulle lõpu peale. Parem jään siia, te peitke mind kuhugi nurka ära, hommikul vara aga lähen salamahti minema.”

      „Kui nii, eks siis jää. Katsun oma meest üle kavaldada.”

      Naine viis poisi kööki, kus küpsesid vardas härg, põrsas ja lammas. Ta söötis ja jootis poissi ning peitis ta siis keldrisse viinavaatide taha.

      Varsti kostis Kääbusnarri kõrvu kohutav müra: Kuldhabe-hiid tuli koju. Ta istus lauda ja käskis endale härja ette kanda. Sellele otsa peale teinud, sõi ta veel ära põrsa ja lamba ning läks siis keldrisse veini peale jooma. Ta tõstis pingilt vaadi ja jõi selle ainsa sõõmuga tühjaks. Hiiglane tahtis juba üles minema hakata, kui märkas nurgas poissi.

      „Ohoo, on mul alles hoolitseja naine, veel on midagi veinile peale hammustada. Kahju, et see poiss on sihuke pisike ja kiitsakas. Aga noh, käib seegi.”

      Ta haaras poisi oma tohutusse kämblasse ja viis kööki.

      „Aitäh sulle, naine, hoolitsuse eest,” müristas hiiglane naerda ja tõstis poisi nattipidi üles.

      „Ära puutu teda, kulla mees. Ma tõin ta sulle hommikusöögiks.”

      „Ah hommikusöögiks? Olgu peale, las ta elab siis veel selle öö üle. Aga mida sa, härjapõlvlane, ka teha oskad? Kas sul mõnd naljalugu pajatada on?”