Ta sammus üksinda läbi öö Banki metroojaama poole, rusutuna tundest, et teda jälgitakse. See tuli lihtsalt närvidest, sest tal ei olnud vähimatki põhjust kahtlustada, et teda võidaks jälitada, ent iga kord, kui mõni võõras ta ära tundis, paisus temas ärevus, sest kõigest hoolimata seadis ta sellega ohtu inimesi, kes olid talle kallid.
Ta oli saabunud Ühendkuningriiki arvates, et sulandub märkamatult Londonisse, kuid möödunud kahe nädala jooksul oli vähemalt pool tosinat inimest pubides, metroojaamades ning kala ja krõbekartuli järjekorras teatanud, et nad teavad täpselt, kes ta on.
Jack Ryan juunior oli sama pikk nagu ta kuulus isa ning tal olid samasugused läbitungivad sinised silmad ja jõuline lõug. Noorena oli ta esinenud televisioonis, aga hoolimata sellest, et viimastel aastatel püüdis ta end avalikkuse eest igati varjata, sarnanes ta ikka veel oma noorema minaga sedavõrd, et ei saanud minna kuhu iganes tekitamata muret.
Mõni kuu tagasi oli ta töötanud Campuses, kus avastas, et Hiina luure teadis temast midagi ja sedagi, millega ta tegelikult elatist teenib. See vaenlasele lekkinud teave ohustas nii Ryanit ennast kui ka tema sõpru ja kaastöötajaid ning võis ühtaegu kahjustada ka isa administratsiooni.
Seni ei olnud hiinlased probleeme tekitanud. Jack lootis, et isa õhurünnak Hiinale oli saatnud põrgusse kõik need, kes võinuksid teda luuretööga seostada, kuid kahtlustas, et tegelikult tuleneb see pigem Pekingi uute juhtide soovist parandada suhteid Ühendriikidega. Asjaolu, et neid motiveerisid majanduslikud kaalutlused, mitte aga Hiina kommunistide uus altruism, ei pisendanud tõsiasja, et vähemalt sel hetkel mängisid hiinlased ausat mängu.
Jack teadis samuti, et tema umbusku ja rahutust oli süvendanud lahkuminek Melanie Kraftist, kellega ta oli aasta jagu käinud. Ühendkuningriigis oli ta tutvunud mitme naisega. Siinsetel vallalistel naistel ei paistnud olevat samasugust ujedusegeeni nagu USA omadel. Ta käis ka kohtamas, kuid midagi tõsisemat võis kaaluda alles siis, kui ta suudab Melanie piisavalt unustada.
Puhuti Jack arutas, kas mitte millekski kohustavad üheöösuhted võiksid ravida ta praegusi vaevusi, aga kui asjad näisid sinnapoole kalduvat, mõistis noor Ryan, et tegelikult ei ole ta sedasorti mees. Ta aimas, et vanemad olid teda paremini kasvatanud, ning mõte, et mõni tõbras võiks kohelda üht tema õdedest nagu riiulilt võetud tarbeeset, sundis teda vihaselt käsi rusikasse tõmbama.
Ta oli mõistnud tõsiasja, et köidab vastassoo esindajaid küll kergesti, kuid ometi ei ole ta loodud Casanovaks.
Jack oli saabunud Ühendkuningriiki eelkõige selleks, et eemalduda pärast leket mõneks ajaks Campusest. Ta teatas Campuse direktorile Gerry Hendleyle, et soovib lihvida mõne kuu jooksul oma analüütikuoskusi. Jack Ryan juunior ei saanud koputada LKA või NSA uksele, omamata selleks vajalikku juurdepääsuluba, mida tema viimaste aastate salatöö tõttu ei oleks aga kunagi väljastatud. Aga Gerry oskas mõtelda ka väljaspool raame. Ta soovitas otsekohe, et Jack sukelduks rahvusvahelise äri analüüsi, ning lubas noorele Ryanile, et õigesse firmasse minemise korral paisatakse ta kaelani riikliku korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse, uimastikartellide ja rahvusvahelise terrorismi mädasohu.
See kõlas Jacki meelest kenasti.
Gerry pakkus Ryanile soovitusi, kuid Jack eelistas tegutseda iseseisvalt. Ta uuris ärianalüüsikompaniisid ning sai teada, et üks suuremaid ja edukamaid neist on Ühendkuningriigi firma Castor & Boyle Risk Analytics. Kõigest, mida Ryan oli lugenud, jäi mulje, et C&B-l on sõna otseses mõttes rahvusvahelise finantsmaailma igas sopis ja nurgakeses käpp sees.
Nädal pärast Ryani saabumist läks ta Castor & Boyle’i töövestlusele, et saada kuueks kuuks ärianalüüsi spetsialisti tööleping.
Juba esimesel kohtumisel firma kaasomaniku Colin Boyle’iga tegi Ryan selgeks, et ta ei soovi mingil juhul oma sugulussidemeid ära kasutada. Veelgi enam, ta kinnitas, et töökoha saamisel püüab ta oma isikut igati varjata ning palub firmal respekteerida tema privaatsust ja toimida samamoodi.
Omapoiste võrgustikud ning kolledžisemude onupojapoliitika olid City igapäevamaailm, mistõttu Boyle oli ühtaegu jahmunud ja põnevil, kuuldes, et Ühendriikide presidendi poeg ei soovi midagi enamat, kui olla veel üks visalt töötav noor analüütik, kellele piisab oma töönurgakesest ja arvutist.
Boyle tahtnuks noormehe tema kiiduväärt eetilise suhtumise tõttu otsekohe palgata, kuid ta arvestas Ryani soove ja pani ta terveks päevaks täitma suurt virna teste. Raamatupidamine, uurimismeetodid ja isiksuseankeet, peale selle päevasündmuste, poliitika- ja geograafiateadmiste põhjalik kontroll. Jack tuli kõigega toime, talle pakuti lepingut ja ta sõitis Baltimore’i tagasi ainult selleks, et pakkida asjad ja lukustada korter.
Kümme päeva hiljem asus Ryan Castor & Boyle’i teenistusse. Nüüdseks oli ta seal töötanud juba kaks nädalat ning pidi tunnistama, et see töö köidab teda. Ehkki ta oli finants-, mitte luureanalüütik, mõistis ta, et tegemist on sama mündi eri pooltega, mitte kahe erineva tegevusvaldkonnaga.
Firma Castor & Boyle töötas üllatavalt halastamatus ja tempokas valdkonnas. Ehkki Colin Boyle oli firma esindusnägu ja mees, kes rääkis C&B tööst meedias, juhtis firma tegelikke operatsioone Hugh Castor. Külma sõja ajal oli Castor teeninud Ühendkuningriigi julgeolekuteenistuses MI5 luurejuhina, aga pärast valitsuse palgalt lahkumist asus ta edukalt tegutsema korporatsioonide turvalisuse ja äriluure valdkonnas.
Teised selle firma töötajad keskendusid raamatupidamise kohtuekspertiisile ja äriraamatute auditeerimisele, kuid oma teenistuse algul firmas Castor & Boyle tegeles Ryan üldisemate küsimustega.
See ei olnud päris samasugune analüütikutöö, nagu ta oli teinud Campuses. Ta ei uurinud siin vaid vähestele kättesaadavaid ülisalajasi luuretoimikuid, et avastada terroristi iseloomulikke tegutsemisviise, selle asemel kaevas ta fiktiivsete varikompaniide keerukates ärisuhetes, püüdes paljastada rahvusvahelise äri sõrmkübaramängu, et Castor & Boyle’i kliendid saaksid tegutseda turul teadlikult.
Ja ta ei hukanud spioone Istanbulis ega sihtinud USA vaenlasi Pakistanis, kuid sellegipoolest tundis ta, et vähemalt firma kõige tagasihoidlikumatel klientidel on tema tööst kasu.
Jacki lähim eesmärk Londonis oli teha visalt tööd ning õppida põhjalikult tundma rahanduskuritegusid ja kohtulikku ärianalüüsi, hoidudes ühtaegu eemale firmast Hendley Associates, et mitte paljastada Campust rohkem, kui ta oli seda juba teinud.
See oli siiski ainult lähim eesmärk. Aga kaugem? Jack ei olnud kindel, millega ta kaugemas tulevikus tegelema hakkab. Või kuhu ta läheb. Ta tahtis naasta Campusesse, kui see on taas jalul ja tegutseb, kuid ei teadnud, millal see juhtub.
Sama vanalt nagu Jack praegu, oli ta isa juba teeninud riiki merejalaväelasena, abiellunud, kaitsenud doktorikraadi, teeninud turgudel rohkesti raha, kirjutanud raamatu ja sigitanud lapse. Jack tundis uhkust selle üle, mida ta oli teinud Campuses, kuid president Jack Ryani pojana teadis ta, et isa jälgedes astuda on uskumatult raske.
Ryan väljus kell 23.50 Earl’s Courti jaamas metroost ja tõusis koos vähesete öiste sõitjatega tänavale. Sadas juba tihedalt ja nagu sageli juhtus, oli Jack vihmavarju kontorisse unustanud. Ta haaras jaama väljapääsu juures aluselt tasuta ajalehe ning kiirustas seda pea kohal hoides üle tänava naabruses asuva elurajooni poole.
Ryan astus üksinda piki vihmast tänavat. Hogarth Roadil aeglustas ta sammu, pöördus ja vaatas üle õla. Selle harjumuse oli ta omandanud Campuse teenistuses ookeani taga. Ta ei saanud jälgimise avastamiseks manööverdada, sest kulunuks terve tund või enamgi, et ringi pöörata ja tagasi minna, muuta marsruuti ning liikuda mitmesuguste sõidukitega. Vähemalt püüdis ta ise hoolikalt jälitajaid märgata.
Jackil piisas arukust, et valida iga päev võimalikult erisugune tee ja käia õhtul pärast tööd uues pubis. Citys, kus ta töötas, ja siin, Kensingtonis, kus ta elupaik oli, leidus valikuvõimalusi nii rohkesti, et leida mõnda uut kohta oleks raske alles mõne kuu pärast.
Samamoodi, nagu vaheldusid õhtused ajaviitepaigad, muutis ta ka oma igapäevaseid liikumisteid. Kensingtoni tänavate