Minut hiljem tõstis ta käe kõrva juurde ja vaikis äkki, kuulatades kõrvaklapis produtsendi häält.
Siis läksid ta silmad pärani.
„Kas see on kindel? Kas ma võin selle teate edastada?” Ta ootas vastust, aga Kadić kallutas pead, imestades, mis toimub. Reporter noogutas kiiresti ja ütles: „Praegu teatati, et just plahvatuse hetkel väljus restoranist välisluureteenistuse direktor Stanislav Arkadjevitš Birjukov ja sai vigastada. Tema seisundist ei ole veel midagi teada.”
Kadić pani õllepudeli käest ja vahtis ainiti ekraanile.
Mõni vähem küüniline mees oleks pidanud esimesi teateid restorani Vanill pommiplahvatuse kohta ekslikuks. Kindlasti ei tea see naine midagi. Seda laadi sündmuskohtadelt esimestel minutitel edastatud informatsioon oli reeglina väär, mittetõene.
Luureagentuuris ja maffiarühmitustes teenitud aastad olid muutnud Dino Kadići paadunud küünikuks. Kuulnud, et Birjukov viibis pommiplahvatuse hetkel kõnniteel, sai ta kohe aru, et reporter ei eksinud, ja mõistis sedagi, et kõik toimunu ei olnud juhuslik kokkusattumus.
Ta oli lõksu meelitatud. Haldane’i palgamõrva tellija oli teatanud plahvatuse aja ja koha ning nõudnud suuremat laengut, et mõjuraadius oleks suurem. Ükspuha, kes Kadići operatsiooni ka korraldas, oli selle tegelik sihtmärk SVR-i direktor.
„Picku matirinu!” See horvaadikeelne roppus oli tavalisest perssesaatmisest palju vängem.
Dino Kadić mõistis ka midagi muud. Sel viisil alatult toiminud inimesed saadavad kahtlemata kellegi ka teda vaigistama, et ta sissekukkumisel neid endaga kaasa ei tõmbaks.
Üürikorteris väikesel diivanil istudes oli ta selles kindel.
Küsimus ei olnud, kas teda rünnatakse… Hoopis, millal see juhtub.
Küünikuna ei jätnud Kadić endale kuigi palju aega. Kuuekümne sekundiga paneb ta asjad kokku, saja kahekümnega jõuab alla autosse.
Stay frosty. Ta virutas õllepudeli vastu teleriekraani, kargas püsti, korjas kokku kõige tähtsamad asjad ja toppis need rullkotti.
Kaks tumerohelist ZiL-130 baasil ehitatud bussi peatus Gruzinski Valil elumaja ukse ees ning sõidukite tagauksed paiskusid valla. Mõne sekundiga hüppas kõnniteele kakskümmend neli 604. punalipulise eriüksuse võitlejat. Need olid sisevägede mehed, Venemaa politsei parima väljaõppe saanud eliitsõdurid. Sel hetkel Gruzinski Valile sattunud möödujate meelest sarnanesid need mehed, seljas must soomusvest, peas must Nomex-mask ja silme ees suitsjast pleksiklaasist näovari, futuristlike robotsõdalastega.
Kaheksa meest jäi soklikorrusele, kaks kaheksaliikmelist meeskonda kiirustas kahes trepikojas neljandale korrusele. Tõustes surusid nad automaadi AK-47 pära vastu õlga, toru eesliikuvast mehest pisut kõrvale suunatud.
Neljandal korrusel väljusid nad trepikojast. Mõni korteriomanik avas koridoriukse ning leidis end vahtivat tõtt maskides meestega, kõigil automaat käes. Elanikud tõmbasid ukse kiiresti kinni, mõni keeras teleri valjusti mängima, et säästa end kogu sellest põrgust, mis seal valla oli pääsemas.
Punalipulise üksuse mehed koondusid 409. korteri ukse taha, ülem astus ettepoole, kohe ukse rammija selja taha.
„Minekuaeg on käes,” ütles Kadić täpselt kuuskümmend sekundit pärast diivanilt hüppamist. Ta vedas rullkoti tõmbeluku kinni ja sirutas käe, et haarata see voodilt.
Tema selja taga paiskus koridoriuks valla, murdus hingedelt ja lendas tuppa. Kadić pöördus järsult, pillas koti ja tõstis käed. Ta püüdis alistuda, sest muud võimalust ei olnud, ehkki mõistis otsekohe, mis toimub.
Pealegi oli ta küünik. Need mehed jõudsid nii kiiresti kohale sellepärast, et keegi oli neile vihjanud.
Ta oli meelitatud lõksu.
Ta kraaksatas üheainsa venekeelse sõna.
„Požaluista!” Palun!
Punalipulise üksuse ülem peatus, kuid ainult hetkeks. Siis avas ta tule. Meeskond samuti, relvad tärisesid, horvaadi palgamõrvar võpatas ja väänles, kui kuulid tärinal ta rinna purustasid.
Ta prantsatas selili voodile, käed laiali.
Ülem käskis meestel ta asjad üle vaadata ja asus ise laipa läbi otsima. Leiti kotti peidetud püstol. Ohvitser, kellele relv oli pihku puutunud, võttis kinnastatud käega selle torust ja ulatas, pära ees, ülemale. Too surus selle surnud horvaadi kätte, pigistas mehe verised sõrmed ümber relvapära ja kukutas püstoli põrandale.
Hetk hiljem ütles ta: „Kõik on korras.” Ta vajutas õlamikrofoni küljel nupule. „Klaar. Üks objekt maas.”
Ülem oli saanud käsu. Keegi kusagil kõrgel oli soovinud selle mehe surma, õigustatud jõu rakendamist oli kerge korraldada.
Punalipuline üksus täitis Kremli käsku.
9
Jack, Cathy ja Sergei sisenesid Kollasesse Ovaaltuppa. Neile oli kaetud kohvilaud, kuid Sergei ei puudutanud oma tassi, seega loobusid kohvist ka Jack ja Cathy.
„Ma palun oma lõunaaegse kirglikkuse pärast vabandust,” ütles Golovko.
„Pole midagi,” vastas Jack.
„Mu naine suri aastaid tagasi, sellest ajast alates olen mõtelnud enamasti tööle ja oma rahva kohale ajaloos. Valeri Volodini valitsuse all libiseb Venemaa tagasi olukorda, mida noorem põlvkond ei oska rumalusest karta. Miski ei hirmuta mind rohkem. Tunnen, et pean kasutama oma teadmisi meie mineviku kõige süngemate tahkude kohta selleks, et me seda ei kordaks.”
Sergei rääkis veel pisut oma ringreisist USA-s, kuid tema mõtted näisid viibivat mujal ja ta laup oli pärast lantši veelgi rohkem higihelmestega kattunud.
Cathy anuvat pilku märganud Jack Ryan ütles: „Sergei, ma palun sinult isiklikku teenet.”
„Loomulikult, Ivan Emmetovitš.”
„Tahan, et keegi su läbi vaataks, lihtsalt teadmiseks, et sinuga on kõik korras.”
„Tänan sind, kuid see on tarbetu.”
„Vaata seda minu perspektiivist, Sergei. Mis mulje jääks maailma ajakirjandusele, kui SVR-i endine juht tuleb Ühendriikidesse ja haigestub pärast halvasti grillitud lihatüki söömist?”
Ümberringi seisvad salateenistuse agendid kihistasid endamisi, kuid Sergei üksnes muigas nõrgalt. Jack, kes teadis, et sõber naerab meelsasti, pani seda tähele. Sergei ei reageerinud seekord naljale, mis süvendas Ryanis veendumust, et presidendi meedik Maura peab Sergei läbi vaatama.
Jack kavatses teda edasi veenda, kui koridoriuksest vaatas sisse presidendi personaliülem Arnie Van Damm. Tema tulek üllatas Jacki, sest tavaliselt ei lahkunud Van Damm päeval läänetiivast, et tulla presidendi eluruumidesse. Seetõttu mõistis Jack, et midagi on juhtunud. Protokolli täitmine võttis vaid hetke, Jack tutvustas Golovkot Van Dammile. Venelane surus personaliülema kätt ja istus siis tagasi toolile Cathy vastas.
„Härra president, kas ma tohin teile midagi kiiresti teatada?”
„Olgu pealegi. Andestust, Sergei, anna mulle hetk aega, kuid sa pole veel konksu otsast pääsenud.”
Sergei ainult noogutas naeratades.
Ryan suundus Arnie kannul keskkoridori ja sealt edasi läänepoolsesse elutuppa. Seal juba ootas Mary Pat Foley. Jack mõistis, et ükspuha, mis on toimumas, oli Mary Pat kuulnud seda alles äsja, sest kõigest kümme minutit tagasi viibis ta lantšil, kusjuures siis ei paistnud midagi pakilist olevat.
„Mis juhtus?”
„Venemaa,” vastas Mary Pat. „Kolmkümmend minutit tagasi tapeti pommiplahvatusega SVR-i direktor Stanislav Birjukov Moskva südalinnas, kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel Kremlist.”
Ryan pigistas hambad kokku.