„Aitäh, Heller,” ütleb ta mulle otse silma vaadates ja ma tunnen, kuidas ta tänulikkust projitseerib. Siis sulguvad ta pehmed, suured, kontuurilt akvarellina laialivalguvad, just nagu kergelt otsustusvõimetud, oma lõppemise osas pisut kahevahel olevad huuled mu sõrmede ümber ja ta silmalaud volksatavad raskelt kinni. Tunnen ta keelt ja vaatan lummatult, kuidas ta põsed vaakumisse tõmbab. Heller II, kel oli õhkõrnaks viivuks pisut rohkem ruumi, üritab toore jõuga vabadusse murda. Neelatan raskustega. Sest see, mis toimus, see oli Luna jaoks. Kui mul on vaja, aitab Luna mind alati. Ja kui tal on vaja, aitan mina teda, see ei tähenda ilmtingimata, et sellele järgneks mingi vastuteene.
„Well, fuck,” ütleb Luna, kui ta mu sõrmed oma huulte surmahaardest vabastab, „ma maitsen ikka veel hästi, tundub, et maailm on endine,” lisab ta irvitades ja tõuseb püsti.
„Ma ei oska kommenteerida,” vastan ma ilma erilise tagasihoidlikkuseta Heller II-st kohendades ja seejärel küünarnukkidele toetades.
Luna näitab keelt, topib oma nätsu tagasi suhu ja sirutab siis mõlemad peopesad minu poole. „Vajad abikätt?” küsib ta oma lapsiku sõnamängu saateks totakalt kulme kergitades.
Irvitan. „Ole lahke,” ütlen ma ja osutan endiselt lipuvalves Heller II poole.
Mõned minutid hiljem istun mõõdukalt rahuldatuna aknalaual, suitsetan oma paki viimast sigaretti ja vaatan, kuidas Luna oma täiuslikult sirgetel, päevitunud ja sitketel gasellijalgadel mööda tuba ringi traavib, oma asju kokku otsib ning ajuvabalt suurde ja ebatsensuurselt värvilisse käekotti topib. Telefon, juuksehari, päikeseprillid, salvrätid, märjad salvrätid, nätsupakid. Millal ja miks ta kõik need asjad välja võtta jõudis, ei ole mul aimugi. Ta viskab mind salvrätinutsakuga, millesse ta mõni aeg tagasi käsi pühkis. Köögist tuleb Madaam ja nühib ennast Luna jalgade vastu. Luna kummardab ja silitab teda hetkeks ninajuurest kuklani ja traavib siis mööda tuba edasi. Madaam vaatab mind varjamatu põlgusega, just kui mina oleksin süüdi selles, et ta üksnes ühe pai sai. Ma ei tea, kuidas see nii läinud on, et minu kass vihkab mind. Ainus lohutav fakt selle juures on, et ta näib vihkavat kõiki peale Luna.
Luna elab Kodus, ta väidab, et ei näe mingit põhjust endale korterit hankida, kuna ta ei saa kodutundest kui sellisest aru, aga kui ta seda ka kunagi mõistma peaks, siis on ta veendunud, et see ei ole koha ega asjadega seotud. Aga ta on suhteliselt sageli siin ja vahest veel kuskil, mõne lähedaseks saanud ränduri juures, kellelgi külas, lihtsalt kuhugi eksinud. Selle pärast on tal alati kõik kaasas. Tolles hiiglaslikus käekotis.
Kunagi alguses elasin ka mina Kodus. Kodu on George’i maja, kogu ürituse kontor, tseremooniate läbiviimise koht ja George’i sõnul üleüldine varjupaik kõikjal kobrutava sita eest. Minu jaoks muutus see pisut lämmatavaks umbes aasta pärast seda, kui ma George’i hoole all funktsioneerima õppisin ja endale korteri hankisin. George ei olnud sellest ideest just ülemäära vaimustunud, aga me jõudsime kokkuleppele. Vahepeal tundus mulle, et tal on hetki, kus ta tahab endiselt, et ma ennast selle eest süüdi tunneksin, et ma ära läksin. Kus ta tahab, et ma talle ikka ja aina oma lojaalsust tõestaks, oma igavest tänutunnet selle eest, et ma hetkel mõnes rentslis või samatõenäoliselt üldse mulla all ei mädane, aina üle kinnitaks. Aga see on üks nendest imelikult kõlksuvatest uitmõtetest, mis aeg-ajalt mediteerimise ajal läbi mu vaikima sunnitud aju veereb.
Siin, minu juures, on kõik, mida ma vajan. Siin on suured aknad, kust paistavad vanad puud, paksu praguneva värvikihiga aknalauad, tilluke, kahe auguga gaasipliiti ning ümarapõskset vanakooli külmkappi mahutav köök ja kõrge laega magamistuba. Ma olen Kodule üsna lähedal, üksnes paar tänavat edasi ja ma käin seal iga päev, see oli George’i tingimus. Mitte, et ta mind kuidagi kontrollida oleks tahtnud, ta lihtsalt hoolib.
Aga Luna on teistsugune, tema anne on minu omast kordades suurem ja George ei laseks tal ealeski minna, isegi kui Luna otsustaks tahta minna. George muutub väga närviliseks, kui Luna ööseks tagasi ei tule. Leppimiseks, et Luna minu juures käib, kulus tal omajagu aega. George kaitseb Lunat. Mõnikord, mõnel neist kummaliselt selgetest ja kriipivatest varahommikutest, vahetult enne seda, kui ma oma maandamismeditatsioonidega lõpule jõuan, põrkab mu peas ringi mõte, et see, mida George nimetab Luna ümber ehitatud kaitsekookoniks, meenutab pisut enam hullusärki.
Või puuri. Aga see on ebaõiglane mõte, lõppude lõpuks on George see, kes Luna ümbert pikad varrukad ja tabalukud ära korjas.
„Härra Heller,” ütleb Luna ja koputab mulle sõrmeotstega laubale. „Kus te olete?”
Kehitan õlgu ja kustutan koni aknalauale selleks otstarbeks sätitud lillepotti.
„On sul kõik okei? Sinust kostis mingit segast värki,” ütleb Luna nüüd tõsisemalt ja kummardub mulle lähemale.
Vaatan teda. Ma ei ole tänase päevani suutnud otsustada, kas ta on ilus või mitte. See tähendab, muidugi on ta ilus ja omal veidral moel kohutavalt ihaldusväärne, aga ma pean rohkem silmas seda, et kui ma oskaks, kui ma suudaks, kui ma oleks normaalne mees ja Luna oleks normaalne naine, kas ma oleksin temasse armunud. Luna kummardub, käsi oma imeilusatele põlvedele toetades, ette. Tema nurgeline, laia lõuajoonega nägu ja kergelt läbikumav nahk on mu silmadest paarikümne sentimeetri kaugusel. Luna juuksed on helepruunid, kergelt lokkis ja täiesti ebamäärase pikkuse ning lõikusega. Põhimõtteliselt raamivad juuksed igasse ilmakaarde osutavate sakiliste salkudena ta pead, mõned kahlud peaaegu õlgadeni ulatudes, mõned vaevalt kõrvalestadeni küündides. Luna nina on väike ja sirge, silmad hallid, mandlikujulised ja pisut unised. Kulmud kahvatud, aga ikkagi nähtavad. Suu on selgelt Luna näo ja kogu olemuse kõige domineerivam osa: see on pehme, niiske, vetruv, tumeroosa ja ebaproportsionaalselt suur. Tal on pikk kael ja natuke kondised õlad.
Luna raputab mind mu ebaseltskondlikest mõtisklustest välja, kui tunnen rahu, hoolivuse ja tänulikkuse hoolikalt segatud kokteili pehme paina enda ümber mähkuvat.
„Mis sa teed?” küsin ma. Nii, nagu meil ei ole kombeks ilma luba küsimata blokkida, ei topi me palumata ka oma lahendusi ja lohutusi.
Luna kehitab minimaalse kahetsustundega õlgu ja ütleb: „Ma ei tea, sa hangusid täitsa ära.”
„Ma jäin lihtsalt korraks mõttesse.”
„Jah?”
„Jah.”
„Millest sa mõtlesid?”
Kehitan uuesti õlgu ja sorin abitult tühjas sigaretipakis. „Ma ei tea, George’ist, Kodust, endast, sinust, oma korterist.”
Luna on ühe käe küünarnukini oma põhjatusse kotti toppinud ja sobrab seal nüüd pimesi, pilku hetkekski minult pööramata.
„Mul ei ole seal midagi häda, sa ju tead,” ütleb ta ettevaatlikult.
Tõstan lepitavalt käe, see ei olnud see, mida ma silmas pidasin: „Ma ei mõelnudki seda,” ütlen ma.
„Okei,” ütleb Luna ja tõmbab oma käe viimaks kotist välja ja surub pooliku sigaretipaki mulle pihku.
„Margareti omad,” vastab ta mu kulmukergitusele.
Margaret on Luna praegune rändur. Passiiv. Luna töötab meist kõige enam passiividega, tal on minu meelest selleks ka ainsana vajalikud eeldused, ehkki George veenab mind aina, et ka mina saaks hakkama, ja aeg-ajalt satuvad mullegi mõned.
„Sul on täna temaga viimane kord?” küsin ma sigaretti läites.
Luna noogutab, aga ei täpsusta. Ma ei hakka pinda käima. Oma ränduriga lõpetamine on alati raske, peaaegu sama raske kui alustamine, mõnikord isegi raskem, ja passiivide puhul seda enam, sest passiivid kaovad seepeale tihti pildilt. Mõnikord reageerivad üle, korraldavad stseeni või „vajavad järelemõtlemisaega”. Tehniliselt võttes ei ole teejuhi ja ränduri suhe passiivide puhul sada protsenti aus, sentiment, millele George alati nii tulihingeliselt vastu vaidleb, et isegi nüüd, omaenda kodu ja sisemonoloogi privaatsuses seda mõeldes, tunnen tahtmist