1
„Veel,” õhkub ta katkendlik hingeõhk vastu mu huuli.
Lisan kiirust ja veel ühe sõrme. Ta silmad on kramplikult kinni pigistatud ja kulmud keskendunult kipras.
„Veel, veel, veel,” sosistab ta monotoonselt ja ma eeldan, et ta on peaaegu kohal. Näen, kuidas ta parem käsi, millega ta kogu selle aja vastu seina toetas, kergelt värisema hakkab ja kergitan ennast pisut, et tal mugavam oleks. Ta suunurgas väreleb väike tänulik naeratus. Järelikult ei ole ta veel piisavalt lähedal. Piisavalt kaugel? Meie puhul ei tea ma kunagi, milliseid määrsõnu kasutada.
„Lase lahti,” sosistan ta juustesse ja painutan sõrmi järsult ettepoole. Luna puusad nõksatavad järsult ette ja alla, kui ta ennast vastu mu peopesa surub. Hingan aplalt läbi nina, Luna on peadpööritavalt aromaatne.
„Nüüd!” ütlen ma talle otse kõrva ja tõmban teda teise käega kõvasti enda vastu, samal ajal pöidlaga ringe tehes.
Luna hangub hetkeks täiuslikku pausi, lükkab oma otsaesise siis valusa otsustavusega minu oma vastu ja tõuseb pingul jalalihastega peaaegu kikivarvule. Ta ahmib sisse viimase ahne õhusõõmu ja pomiseb mu huulte vastu ühe väikese summutatud „mmjahi”.
Istume mõned minutid selles samas asendis, mina diivanil, Luna kaksiratsi mul süles, laup, huuled ja kogu ta olemus niiskes suudluses minu vastu surutud. Ma liigutasin aeglaselt sõrmi, sest tean, et talle ei meeldi, kui ma need lihtsalt välja võtan.
„Natuke veel,” pomiseb ta uniselt vastu mu kaela.
Suudlen teda kergelt lagipähe ja püüan liigset tähelepanu tõmbamata asendit muuta; mu parem kannikas hakkab ära surema ja möödunud minutite toimetustest selgelt innustunud Heller II on teksade ja Luna keharaskuse ebaloomulikku ja ebamugavasse puuri kängitsetud ja vajab abi.
„Ma kohe,” pomiseb Luna.
„Aega on,” silitan ta selga, „aga ma võtan nüüd bloki maha.”
Mulle ei meeldi Lunaga blokkida, aga me leppisime kunagi ammu, päris alguses – noh, mitte päris alguses, aga pärast seda, kui ta rääkima hakkas ja natuke iseennast juhtima õppis – kokku, et me ütleme koos olles alati selgelt välja, kui me blokime või tahame, et teine blokiks. Ja täna oli Luna uksest sisse komistades ja diivaline viskudes näole surutud käte vahelt pomisenud: „Ma ei, ma ei saa ise hakkama, ükski õigetest meetoditest ei aita.”
Õiged meetodid on need, mida George meile õpetanud on, need, mida ta nimetab tasakaalustatud lahendusteks oma oskuse maandamisel ja iseenda keskendamisel. Aga kui need ei aita, ja vahest lihtsalt sellepärast, et me ei viitsi vaeva näha või tunneme puudust füüsilisest kontaktist, kellestki teisest, või kurat teab, teineteisest, kasutame me inimkonna algusaegadest meiesugustele omaseid maandamistehnikaid – seksi, harvem hapnikupuudust või vägivalda. George’ile me sellest ei räägi, aga ilmselt ta teab. George teab üldjuhul alati.
„Sa ju tead, et ma aitan alati hea meelega,” olin ma Luna kaeblusele vastanud. Nägin sellest huultesiilust, mis Luna pikkade, kondiste sõrmede vahelt paistis, et ta naeratas natuke, kuid see naeratus hajus üsna ruttu ja sellest jäid alles vaid endisest pisut vähem allapoole osutavad suunurgad.
„Võibolla sa blokiks?” oli Luna lõpuks küsinud.
Istusin ta kõrvale ja sikutasin ta käed vaikselt näo eest ära. „Kui sa tahad,” ütlesin ma, „aga miks?”
Luna kehitas ärritunult ühte õlga. „Igaks juhuks,” pomises ta trotslikult.
Nõjatusin käsi rinnale ristates diivani seljatoele. Ta ei võlgnenud mulle mingeid seletusi, seda küll, aga mul ei olnud kavatsustki oma sõrmi enne tema poole liigutada, kui ma mõne enda jaoks rahuldava vastuse saan.
Luna toksis mõnda aega kandadega pahaselt põrandat, enne kui murdus, ennast kaksiratsi mulle sülle sättis ja mulle otse silma vaadates sõjakalt teatas: „Ma ei ole umbes nädal aega maandanud, mul on kohutavalt risu,” just nagu ootaks, et ma teda noomima hakkan. Nädalast, eriti kui tööd teha, jääb isegi regulaarse maandamise, mediteerimise ja keskendumise puhul terve hulk jääknähtusid, mis suurpuhastust vajavad. Kui aga nädal aega kõik sisse võtta …
Silusin sõrmeotstega üle ta näo, et talle meelde tuletada: see olen mina, Heller. Et ma ei ole George. Luna näoilme selgines ja ta kummardus mulle natuke lähemale. „Ma ei tea, alguses ma olin laisk, ma olen kuidagi väsinud, ja siis ma ei suutnud keskenduda ning pärast oli vist juba liiga hilja, sest viimased kolm päeva ma aina üritan, aga midagi ei tule välja,” ütles ta nüüd oma tavapärase siirusega.
„Miks sa siis varem minu juurde ei tulnud?” küsisin ma.
„Mul on endal ka sõrmed,” vastas ta ninakalt, aga hakkas siis itsitama. „Kuigi, ma pean kaotust tunnistama, mulle meeldivad sinu omad rohkem. Nii et, isand Heller, kas sa võiksid nüüd bloki peale panna ja oma kõrgeauliste sõrmede andeid demonstreerida?”
„Kõikide?” küsisin ma kiusakalt ja keerasin Luna vastumeelse ohkega maha.
Luna pomiseb midagi arusaamatut vastu mu nägu, aga ei liiguta ennast. Võibolla talle jäi väheks, nihutan raskust uuesti ühelt kannikalt teisele ja liigutan ettevaatlikult oma, juba peaaegu paikseks jäänud, sõrmi, Luna hingab sügavalt sisse, lükkab ennast tihedamalt minu vastu ja ma tunnen, kuidas ta mu põse vastas naeratab.
„Veel?” küsin kerge muigega.
„Kui sa viitsid,” vastab ta natuke häbelikult.
„Aga ma võtan bloki maha,”
„Mhm,”
Hingan sisse-välja ja keeran kaela aeglaselt vabaks. Toetan kukla diivanile ja vaatan lae valget, kuni tunnen, et olen piisavalt vaikne, piisavalt lage. Pigistan silmad kinni ja mõne sekundi pärast on mu silme ees kaks osutit. Keskendun ja keeran mõttes „Luna” nulli pealt ära. See on lihtne, see võtab mõnikümmend sekundit. Jumal tänatud, et need ajad, kus tulutute blokkide peale ja mahavõtmine kestis tunde, on minevik, et mitte rääkida ajast, kui ma ei teadnud, et blokkimine on valik.
Luna surub ennast tihedamalt mu vastu ja ma tunnen ta kuuma ja märga pigistust oma sõrmede ümber.
Jah, jah, jah, jah, jah.Uhub tema iha nätske lainena üle minu.
Veel, veel, veel. Imeline, imeline, imeline.Ta heakskiit silitab sametiste peopesadega.
Ja siis see tuleb. Hoolimata sellest, et ma olen selleks valmis. Hoolimata sellest, et ma tean, mida karta, tean, et minu poole pöörduvad „oh-jahid” on ajutised, hoolimata sellest, et need on jäänused, võõrad emotsioonid, et enamuse sellest sihitust risust, mis ta eeterlikku olemust kuhjas, on ta eelmise orgasmiga kõige kaduva teed saatnud, kõigest sellest hoolimata tunnen, kuidas kõik mu lihased Luna poolt väljaprahvatavaga kokkupuutes krampi tõmbuvad. Sest Luna on alati nii absoluutne, nii äärmuslik oma emotsioonides, isegi tema kanda jäänud teistele inimestele kuulunud emotsioonides.
Sa oled, sa oled kõik, sa suudad, sa suudad, imeline, imeline mees … vihkan, vihkan, vihkan sind, sa hävitasid mu elu, söövitasid päevade pikkused augud mu valikuvõimalustesse … see on minu keha, mu tempel, sa ei vääri seda, sa ei tohi, ei tohi … valu, valu, valu, ma ei tea, millal ma jõuan vihani, ma ei tea, millal ma oskan hakata sind vihkama, ja ma olen üsna kindel, et ma ei jõua iial sellest sammust kaugemale … sina, sina, sina, sa oled mu needus, sa oled mu elu, sa oled mu neuronid ja neurotransmitterid, sa oled lihtsalt üks mees, üks nõrk mees, sinu vajakajäämised on triviaalsedja trööstitud … sa oled pehme, sul on täiuslikud jalad, sa lõhnad nagu paradiis … ma, ma, ma, ma … mmm. Jah.
Ma tunnen, kuidas mu sõrmi aina sügavamale tiritakse, enne kui ta mu käe ümber taas tuhandeks kleepuvaks rahulolupiisaks plahvatab. See on minu jaoks blokkimata kujul nii palju parem. Kuigi ma hindan meie kokkulepet, see tagab turvalisuse maailmas, mis meiesugustele pakub peamiselt ootamatusi ja stressi, on toores ja minnalaskev Luna imeline. Ja mulle meeldib mõistatada, mis sellest minu poole tormavast mudrust olen mina, mille Luna mulle tagasi peegeldab, mis sellest on Luna, ja mis kõik ülejäänu – rämps, mille vastu sel konkreetselt korral ei saanud George’i maandamistehnikatega.
„Kas sa ideaalsete jalgade ja paradiisi moodi lõhnamise lausega pidasid silmas mind?” küsin ma teda vaikselt endast eemale nihutades, sest olgem ausad, nüüdseks on mõlemad mu kannikad surnud ja kui Heller II piinarikas