Valküüria kortsutas kulmu. „Loodan, et mitte.”
Clarabelle naeris, nagu oleks kuulnud just maailma naljakaimat asja. „Muidugi sa loodad, et ei sure, Valküüria! Kes siis loodab surra! See on lihtsalt tobe! Aga ma mõtlesin seda, et sa ilmselt ikkagi sured. Kas sa ei arva nii.”
Valküüria kuivatas käed. „Ma ei kavatse lähiajal surra, Clarabelle.”
„Muuseas, mulle meeldib su mantel.”
„Aitäh.”
„Ainult veidi väike su jaoks.”
„Jah.”
„Kas võin selle endale saada, kui sa sured?”
Valküüria vaikis ja üritas mõelda sobivat vastust, kuid Clarabelle laperdas juba ruumist välja. Paari viivu pärast oli Kenspeckle tagasi.
„Clarabelle on veider,” nentis Valküüria.
„On küll,” nõustus Kenspeckle. Ta kinnitas plaastri õmbluste peale. „Lase olla umbes tund või nii. Õmblused sulavad ära. Armi ei jää.”
Nad kõndisid raviosakonnast välja.
„Kuulsin, et Cameron Valev mõrvati eile. Mulle pole Teleportijad iial meeldinud, aga ikkagi elame ühes jubedas maailmas.”
„Miks kellelegi Teleportijad ei meeldi?” tundis Valküüria vajadust küsida. „Ma pole kohanud praktiliselt ühtegi inimest, kellel leiduks nende kohta mõni hea sõna.”
„Teleportijad on üks kahtlane kamp. Sagatsius Toom oli Teleportija, kui oled juhuslikult unustanud ja tema osutus reeturiks. Ma lihtsalt ei usalda kedagi, kes valib selle oma maagiavaldkonnaks. Kuidas saavad ülejäänud tunda end turvaliselt, kui mõned võivad igal hetkel ilmuda ükskõik kuhu? Noorema mehena oli mul lämmatav hirm, et keegi võiks ilmuda minu kõrvale siis, kui vetsus olen – ja mul oli ka parimatel aegadel üpris närviline põis.”
„Issand jumal,” tõmbas Valküüria sügavalt hinge. „Seda ei pidanud ma kuulma.”
Leebesurm ootas neid järgmise nurga taga ja professori ilme muutus hetkega mõruks. „Kavatsed ta järjekordselt ohtu lohistada, detektiiv.”
„Ta saab sellega hakkama,” lausus Leebesurm. „Fletcher seevastu ei saa. Kas ta võib siia jääda?”
„Kuni ta mind liigselt ei ärrita,” pahurdas Kenspeckle.
„Seda ei saa ma lubada.”
„Siis tee mulle teene, detektiiv, ja lahenda see konkreetne juhtum võimalikult kiiresti.”
„Äkki saad meid selle juures aidata. Kui sul õnnestuks uurida viimase ohvri keha…”
Kenspeckle raputas pead. „Väheusutav. Nagu sa hästi tead, on Pelgupaigal oma väidetavad eksperdid. Neile ei meeldiks minu… pakutu. Ent nii palju, kui olen kuulnud, ei ole tapja jätnud ühtegi jälge ega vihjet. Ta on ebameeldivusi kõrvale jättes üsna imetlusväärne.”
„Ütlen talle komplimendi kindlasti edasi, kui teda näkku peksan,” kinnitas Leebesurm.
„Sa tõesti arvad, et Valküüria vajab eeskuju, kes iga takistust rusikatega klohmib,” vangutas Kenspeckle pead. „Ta on väga kergesti mõjutatavas eas.”
„Ei ole,” porises Valküüria trotslikult.
„Valküüria teeb tähtsat tööd. Ta peab oskama enda eest seista,” nentis Leebesurm.
„Just,” nõustus Valküüria. „Ja sa pole mulle eeskujuks.”
„Sõda on läbi. Need surma ja hävingu päevad on möödas,” vaidles Kenspeckle vastu.
„Mitte mõne jaoks meist.”
Kenspeckle vaatas Leebesurma ja tema silmis oli midagi, mida Valküüria polnud iial varem näinud.
„Võib-olla,” möönis vanake. „Nende jaoks, kes neid vajavad.”
Leebesurm vaikis viivu. „Auline professor, loodan, et sa ei vihja sellele, et mulle meeldib surm ja häving?”
„Kus sa ilma selleta oleks? Või õigemini, kes sa selleta oleks? Meid määratleb see, mida teeme, detektiiv. Ja sina vigastad inimesi.”
Leebesurma lõug kaldus veidi viltu. „Maailm on ohtlik paik. Selleks, et sinusugused saaks elada suhteliselt ohutult, on vaja minusuguseid.”
„Sa mõtled tapjaid.”
Sõnade lihtlabane raevukus vapustas Valküüriat, ent Leebesurma kehakeel ei reetnud märkigi vihast ega isegi ärritusest. „Sa oled üks huvitav mees, Kenspeckle.”
„Miks, Leebesurm? Sest ma ei karda sind. Isegi sõja ajal, sinu ja su sõprade nauditud kuulsuse juures vaidlesin ma teie meetoditele vastu. Ma ei kartnud sind siis ja kohe kindlasti ei karda praegu.”
Valitses vaikus ja siis sõnas Leebesurm: „Peaksime vist minema.”
„See on ilmselt hea mõte,” nõustus Kenspeckle. „Oli imearmas sind jälle näha, Valküüria.”
„Jajah,” pomises tüdruk ebakindlalt.
Ta kõndis Leebesurmaga kahepoolsete usteni. Just siis, kui nad sinna jõudsid, avas Kenspeckle taas suu.
„Detektiiv, oled sa iial mõelnud sellele, et vägivald on tsiviliseerimatu inimese pelgupaik?”
Leebesurm vaatas üle õla. „Ma olen erudeeritud, võluv, peen ja aristokraatlik, professor. Kuid ma pole iial väitnud, et olen tsiviliseeritud.”
Nad astusid välja ja uksed tõmbusid nende selja taga kinni.
9
VAENLANE
Tanita Tasane ei armastanud eriti turvata. See oli sageli nüri ja surmigav töö ning viibimine kitsas ruumis isikuga, keda pidid kaitsma, tähendas ohtraid tigedaid repliike ja üleüldist pahurust. Ta lihtsalt ei sobinud ihukaitsjaks.
Ent Leebesurm helistas talle ja lubas vastuteenet, kui naine aitab Emmet Pistrikku ning Tanita jäi nõusse. Pealegi polnud Pistrikul midagi viga ja tal polnud tegelikult vaja muud kui Tanita valvet ajaks, kuni ta endale paar tundi und näpistab. Tema välimuse järgi kulus see talle marjaks ära.
Küll aga ei kiitnud Tanita heaks pelgupaika, mille Pistrik välja valis. Nad viibisid mehe Londoni korteris ja ta kinnitas, et sellest ei teadnud keegi. Tanita keelitas teda mujale minema, ükskõik kuhu, kuid meest täitis see ennasttäis Teleportija hoiak, mida Tanita oli varemgi kohanud. Sadu aastaid toimetas Pistrik mehena, keda ei saanud kinni püüda, nurka suruda või jahtida – ja see kõrkus peitus temas isegi nüüd.
Nad joonistasid koos magamistoa seintele kaitsesümboleid, et kui keegi mehe uneajal siseneb, teaks sellest kogu hoone. Nad ei kavatsenud riskida, eriti kui vaenlase teenistuses töötas keegi selline nagu Billy-Ray Sanguin.
Tanita veetis esimesed tunnid koridoris, istus toolil ja valvas ust. Seejärel käis ta vetsus ja läks kööki söögipoolist otsima. Ta üritas parajasti välja mõelda, kuidas mikrolaineahi töötab, kui helises telefon.
Ta võttis vastu ja tugeva keenia aktsendiga mees rääkis: „Süda läheb soojaks, kui sinu häält kuulen.”
Tanita naeratas. „Tere, Hirmuäratav.”
Hirmuäratav Jones oli vana sõber. Nad käisid 1970ndatel põgusalt kohtamas, kuni Hirmuäratav hakkas tööle Inglismaa Pelgupaigas. Tanitale omane umbusaldus võimude vastu tähendas, et suhe ei saanud jätkuda, ent nad jäid lähedasteks. Iga kord, kui Hirmuäratav kuulis midagi, mis hõlmas Tanitat, helistas ta kohe naisele.
„Mis ma nüüd olen valesti teinud?” küsis Tanita.
Ta