“Täna veedame jooksurajal kakskümmend minutit.”
“Mulle meeldib, kui räägite nii, nagu sooritaksite harjutusi minuga koos,” salvas Cara, jälgides, kuidas Rory trenažööri kella sisse lülitas.
“Käima hakkan ju mina, teie lihtsalt seisate kõrval.”
“Ja jälgin teid.”
Ahaa! Selles probleem seisneski. Cara püüdis kogu aeg hea välja näha, ajades selga sirgeks ja tõmmates kõhtu sisse. Tundus, nagu töötanuks nad kahekordse jõuga.
“On see teile abiks, kui ma teiega koos treenin?”
Rory astus kõrvaloleva jooksutee juurde.
Cara vaatas oma treenerit mõtlikult. Mehe pikkadel jalgadel peatusid ta silmad kauemaks, kui sündsustunne lubanud oleks.
Tütarlaps neelatas kramplikult ja vaatas uuesti mehele silma. Rory ootas vastust.
“Vaevalt te oma jalaga jooksuteel midagi teha saate…”
“Ma ei ole ju ratastoolis,” Rory käivitas mehhanismi, “ma lihtsalt kõnnin aeglasema tempoga, teie aga jooksete täie jõuga.”
Nad astusid üheaegselt kumbki oma trenažöörile. Rütmi säilitamiseks püüdis Cara kõigest jõust mitte millestki muust mõtelda, sellele vaatamata tundis ta iga rakukesega, et Rory on temast vaid paari meetri kaugusel. Tütarlaps nägi mehe tumedajuukselist pead. Mees kõndis kindlal sammul, tema käsi lebas päris ligidal käepidemel.
Carale ei olnud kunagi pähe tulnud, et ta võiks mehe lähedalolekule või lõhnale nii teravalt reageerida. Rory tualettvee lõhn ümbritses teda iga kord, kui mees millegi selgitamiseks tema poole kummardus.
Selle mehe lõhna oleks tütarlaps ära tundnud tuhande teise hulgast.
Treeneri hääl tõi Cara reaalsusesse tagasi.
“Olen üleni higine.”
“Mina samuti,” naeratas Cara vastuseks.
“Ei teeks paha pisut puhata.”
“Ei teeks küll.”
Ometi Rory ei peatunud. Ta sammus veel pisut aega mööda teed ja hakkas siis uuesti rääkima:
“Ma mõtlesin siin endamisi, et kõigile noormeestele meeldib rääkida, et nendega koos lendaks naine seitsmendasse taevasse.”
Cara hakkas naerma. Ta pööras pead ja vaatas Roryt, kes samal hetkel, naeratus huulil, tema poole pöördus. Tundus, et mees lihtsalt ei pidanud enam vastu.
Rory oli väga sümpaatne. Ta sarnanes teismelise poisiga, keda võis tänaval ringi jooksmas näha.
Cara pööras järsult pea ära, püüdes keskenduda harjutusele.
Oo, mitte-mitte!
See veel puudus, et Rory Flenagan talle meeldima hakkaks. Mehe huumoritunnetus juba veetles teda. Selliste poiste eest oli ema teda alati hoiatanud. Nad on väga võluvad. Paar minutit nende seltskonnas – ja oledki juba armunud. Aga ei, ainult mitte seda!
Cara ohkas sügavalt ja kutsus sarkasmi endale appi.
“No jah, kuni selle ajani, kui naine teise mehega sinna seitsmendasse taevasse lendab.”
Cara tundis, kuidas tema sääremarjad tulitama hakkavad, kui Rory tempot tõstis. Kui tal oleks treeneri peast väljasaamiseks tulnud Mount Everest vallutada, oleks Cara sellega rõõmuga nõustunud.
“Kas te kõigiga nii häbematult käitute või on see ainult minuga nii? On see sellepärast, et panen teid higistama?”
Olen häbematu? Haa!
“Aga kas teie seote valge hobuse tänaval puu külge, enne kui siia tulete?” pareeris tütarlaps, matkides ameerika kauboi aktsenti.
Rory hakkas jälle naerma.
“Väga naljakas.”
“Oo jaa, naerma ajada mulle meeldib. See on minu suuremaid väärtusi lisaks oskusele näidata kätte koht enesekindlatele treeneritele.”
“Näen, et füüsiline koormus ei meeldi teile sugugi, on nii?”
“Täpselt,” tunnistas Cara.
“Miks te siis sunnite end trenažööril treenima? On ju palju muid kaalu langetamise mooduseid.”
“Pean teid jälle paluma mitte esitada liigseid küsimusi.”
“Ma tahan tõepoolest mõista,” Rory peatas oma raja ja toetanud küünarnukid käsipuule, vaatas Cara poole.
“Kas enda üle irvitamine on teile midagi hobi taolist? Või olete nende naiste hulgast, kes on valmis ennast piinama, peaasi, et vaimustavaid komplimente kuulda?”
“Täpselt, just nii see on.”
“On teis siis vähe väärtusi? Olete tark, teie naljasoon on suurepärane. Olete rahu poolt kogu maailmas – minu arvates ei ole seda just vähe.”
Tütarlaps märkas, et eelnevas loetelus ei olnud midagi, mis oleks puudutanud tema kurikuulsat “armsat näokest”. Imelik, Cara tundis pettumust, oli isegi solvunud.
“Olgu-olgu, ütlesin vist tõepoolest midagi valesti.”
Cara vaikis. Ei saanud ta ju Roryle tunnistada, kui väga ta tahtis, et mees temas naisterahvast näeks.
Veetlevat naist.
“Kui teile koormused ei meeldi ja te oma isikliku treeneriga vestelda ei taha, millest me siis räägime terve selle tunni, mil me koos treenime?”
“Aga kas me siis just peame vestlema?”
“Kogu aeg vaikida on ju ka igav.”
“Võib teha näo, nagu oleksime raamatukogus.”
“Ausalt öeldes ei ole see küll mitte roll, mida mängida tahaksin,” muigas Rory.
“Tundub, et meil ei ole just eriti palju ühist.”
“Kuidas te saate selles kindel olla?”
Rory muutis oma raja režiimi.
“Me kõik võitleme rahu eest kogu maailmas. Miks mitte alustada sellest?”
Cara neelatas. Mehe tualettvee aroom mässis ta jälle endasse.
“On teile siis nii tähtis minu ellusuhtumisega kursis olla? Peate ju lihtsalt jälgima, et ma midagi katki ei teeks ja ongi kõik.”
“Aga mis siis, kui tahan teiega lähemalt tutvuda?”
Oh jumal küll, milline mees! Tütarlaps limpsis keeleotsaga huuli…
“Kas te kõikide klientidega niimoodi käitute?”
“Ei,” naeratas mees, “sest ma ei käi siin eriti tihti. Aga meil on palju kergem koos töötada, kui te minust halvemini ei arva, kui ma tegelikult olen.”
“Vastupidise suhtes mul tõendeid ei ole.”
“Sel juhul on teilgi vahest parem mind tõsisemalt tundma õppida.”
“Ärge mitte mõtelgegi, et teie võtted mulle kuidagiviisi mõju avaldaksid. Võib-olla see mõnega läheb läbi, kuid mitte minuga. Näete ilmaaegu vaeva.”
“Siis peate teadma üht…”
Rory lülitas Cara raja välja ja aitas tal maha tulla.
“Ma ei anna kunagi alla, kui mulle väljakutse esitatakse.”
Cara ohkas. Mõnes teises elus, kus tal oleks supermodelli keha, võiks see väike lahing millekski väga naljakaks muutuda.
3. peatükk
“Sinu sõnavara on ühe süütu lambukese jaoks liiga laiahaardeline.”
Rory suutis vaevu naeratust tagasi hoida, kui Cara oma raevukalt sädelevate silmadega talle otsa vaatas. Tütarlapse kastanpruunid lokkis juuksed, mis olid peapaela alt välja libisenud,