Fotol näib blond, sale ja sirge ninaga Johanna küll pigem skandinaaviapärane. Tõmmujuukselistest ja jämeda peaga karjalasenässidest pole jälgegi. Kuid karjalaste geenid olid tal ilmselt siiski olemas, sest kust mujalt võis tema tütar Siina (minu ema) saada sellise sületäie kunstiandeid. Ikka üle Soome kuulsatelt Karjala kannakse peiaritelt, runolauljatelt ja pelimannidelt!
Nooruses tinistas Siina silmapaistva eduga kitarri, laulis Pöide kirikukooris, lavastas ja mängis kaasa näitemängudes, modelleeris savist figuure, oli virtuoosne joonistaja ja kõige tipuks valdas suurepäraselt sõnakasutust. Aukülas elades kirjutas ta külarahva tellimusel matusekõnesid, mis panid eided tönnima, ja saatis mulle hiljem Tallinna kirju, mis tükati olid ehtsad poeesid.
Tema noorusaja lustlik seltskonnaelu aga andis põhjust vanemale ja luterlikult tõredale õele Mariale veel aastakümneid hiljemgi toriseda: “Ise oli juba ema, aga hüples ja tegi selliseid tempe just nagu kooliplika!”
Pärast ema surma 1904 veetis Siina hulk suvesid ja talvi Pitkänenide talus, kus ta võis karjalaste tramburaisid kogeda oma silma ja kõrvaga ning küllap omandada ka üht-teist virgutavat.
Nende Karjalas veedetud aegadega seostub üks põnev kultuurilooline seik, mille paikapidavust ei saa nüüd enam tõestada. Just sel ajal matkas läbi Karjala poliitpõgenik Ants Laikmaa, kes ühtlasi jäädvustas sealset heroilist loodust ning inimesi. Sattusin kord mingis trükises ühe tollal Laikmaa poolt tehtud tüdruku portreele, mis kandis nime “Ziina” ja millel kujutatud plikatirts on hämmastavalt sarnane emaga ühelt umbes samast ajast pärinevalt fotolt.
Kõik on võimalik.
Vanaisa Antoni ja vanaema Johanna lühikesest kooselust veel seda, et ajastu kombe kohaselt saadi lapsi palju ja ruttu. Kuue aastaga neli: Maria, Olga, Sinaida ja Konstantin, kellest teine ja neljas surid titeeas ning viimase järel ka Johanna. Kas see juhtus kurnatusest või sünnitustraumast, seda ei teadnud ei ema ega tädi Maria. Vanaema Johanna maeti Karjalasse.
Kahe leseaasta järel abiellus Anton Narvast pärit kadakasaksliku Elisabeth Säckiga ning hankis mulle sealtkaudu kaks väga toredat ja intelligentset tädi: Linda Eloneora Katariina ja Tamara Tiiu Lisette. Need nimekolmikud haakusid tollal Narvas domineerinud kolme rahvusgrupiga.
Abielu polnud aga kestev. Oma mehe matslikku päritolu halvustav Elisabeth näris abielusidemed nii narmasteks, et Anton jättis Narva linna kus seda ja teist ning pöördus oma esiktütardega taas Peterburi. Niipalju oli Narvas olemisest siiski kasu, et ema suutis sealses Narva kirikukoolis kätte saada oma neljaklassiliseks jäänud hariduse.
Anton oli väga muhe, nalja ja naisi armastav ning lapsi soojalt hoidev mees, samas saarlastele omaselt ka rahutu ja seiklushimuline.
Ehkki Peterburis kuulus Anton keskklassi hulka, lõi ta tormakas hing kampa tsaarivõimu kukutada tahtvate revolutsionääridega. Kummutil hoidis ta “Marseljeesi” mängivat äratuskella, mis peaks praegu olema Leo või tema laste käes, ja pääses Verise Pühapäeva tapatalgutel kasakate kuulidest, kuna märkas õigel ajal kiiresti puu otsa ronida.
Kuid siis tüdines vanaisa Anton nii mässamisest kui ka klaveritegemisest ning naasis Vabadussõja võidu järel tütardega koos Saaremaale, kus hakkas jälle eitedele vokke treima ja külanaisi kimbutama. Ema Siina aga sai tädidelt hea näputöökoolituse.
Kui Siina ja Maria siirdusid Tallinna õnne püüdma, sai Antonil vokitegemisest taas isu otsa. Kes on ringituiskamiseks loodud, eks see selliseks ka jääb. Anton võttis oma vasknurkadega sumadani ja mõne aja möödudes koputas Peterburis tuttava klaverivabriku uksele. Seal võeti teda avasüli vastu. Vahepealsete võimuvõitluste käigus olid bolševikud paljudest klaverimeistritest kui kahtlastest kodanlikest elementidest püssikuulide abil lahti saanud ja Antonil oli seetõttu ees avar tööpõld. Klaverivabrikus töötas ta kuni surmani.
Ees ema Siina, vanaisa Anton, taga tädi Marie. 1923. aasta.
DILEMMA 1920. AASTATE EESTIS – MISSUGUSESSE VÄLISRIIKI KOLIDA?
Mu vanemad Aleksander ja Siina olid end Nõmmel ühes Hollandi tänava villas mõnusasti sisse seadnud ja elasid normaalset linnakodanike elu. Ema oli koduperenaine, kasvatas titte (esiklaps Laine), tegi mehele häid toite – selle oskuse oli ta omandanud Tallinna sakste juures töötades – ning säras seltskonnaelus laulu- ja lustihimulise noorprouana.
Isa teenis hästi, eritellimusel naiste peokingad olid sõjajärgsetel aastatel pealinnas hästi minev kaup. Käidi ballidel, sõideti grüünesse, suviti puhati Aukülas sõtse Miili talus Otsal. Elu oli päikeseline, kõik laabus, kuni äkki hakkas noorel vabariigil majanduselus liga-loga minema. Isa jõukaid kundesid jäi vähemaks katastroofilise kiirusega. Varsti oli selge, et selle teenistusega enam peret ei toida, ja hakati otsima pääsemisvõimalusi.
Euroopast ja muidugi ka Eestist rännati tollal massiliselt USA-sse, Austraaliasse ja Lõuna-Ameerikasse. Isale jäi silma paljulubav pakkumine Argentinast – senjoriitade kõpskingad, mis olid tango tantsimisest kulunud, vajavad uuendamist. Kõik oli samahästi kui otsustatud, laevapiletidki ostetud, ees ootasid uus elu ja uued võimalused. Ent kaheteistkümnendal tunnil tõmbas plaanile kriipsu peale ema, kes kategooriliselt teatas, et lõunamaa madude sekka keeldub ta lapsega minemast.
Tegelikult ta lihtsalt ei raatsinud lahkuda oma õdedest ja lähedal elavast isast, kellesse ta olevat olnud väga kiindunud.
Juba teist korda oli saatus pakkunud mulle võimalust sündida nooblil maal ja jälle tuli tal see pakkumine tagasi võtta!
Kuid vaatamata sellele, et ma ei sündinud Argentinas, on minu hinge sattunud midagi, mis on Argentinaga ometi nii tihedalt seotud – tango! Tudengina saime Mutso tantsukoolis selle uhke tantsu knihvid kätte ja olime noorpõlves Mallega üks parimaid tantsupaare Tallinna restoranides ja Kuku klubi ballidel. Mitmeid kordi tuli meil tantsupõrandal soleerida publiku imetlevate pilkude all. Meie stammlokaalis Kevade pidutsedes panin õhtu kulminatsioonis alati klaverinurgale viierublase, mille eest Lembit Himma bänd mängis meile ühe rock’n’rolli ja “La Cumparsita”.
OTSUS LANGEB PETROGRADI KASUKS
Argentina asemel valisid mu vanemad Petrogradi (tõsi, siis küll juba Leningradi). Otsusele aitasid kaasa nii vanaisa Anton, kes tegi Petrogradis klavereid, kui ka vist mõned isa ilmasõjaaegsed kamraadid. Kingseppadega oli sama lugu nagu klaveritegijatega – revolutsioonilise valvsuse sunnil oli häid meistreid kui kontrrevolutsioonilise vaimsuse kandjaid hakanud väheks jääma. Naised aga on naised igasuguse ideoloogia tingimustes ja nii hakkasid ilusaid kingi igatsema ka punased naisseltsimehed. Isale pakuti väga head töökohta.
Teiseks mõjutas otsust Leningradi lähedus. Isa, kes ei aimanud, mida tähendab punane diktatuur, lootis paari-kolme aasta pärast Tallinna tagasi tulla.
Lärmaka Leningradi asemel valiti elupaigaks tsaaride suvituslinn, vaikne ja roheline Gattšina (endine soome-ugri Hatsina), kus üüriti kena ja ruumikas korter ühe ingerisoome vanamemme majas.
Maja asus väga laia puiestee ääres lopsakas aias. Meil olid suur köök, ruumikas elutuba ja magamistuba. Sisustusest mäletan ainult köögis asunud valgest marmorist plaadi ja kahe uksega kätepesukappi, mille keskel oli auk silmapesukausi jaoks ja selle all seisis kasutatud vee ämber. Kapp on mul meeles ilmselt seetõttu, et suurteks pühadeks pidin ma kriidipulbriga läikima hõõruma kapil olevad messingist käepidemed, seebialuse, käterättide riputusnupud ja muu sellise ilu.
Isa töökoht oli aga tõesti väärikas ja tasuv. Tema kundedeks olid Leningradi eliidi prouad: teatristaarid, akadeemikute naised, professorite naised ja võimumeeste eluseltsilised. Teiste seas isegi sellise suurusjärgu figuur nagu Leningradi parteijuhi Sergei Kirovi naine. (Seda fakti olen seni Mart Laari ja Trivimi Velliste eest varjata suutnud, sest see koletu tõsiasi saanuks viimaseks kinnituseks hirmujuttudele, mille põhjal organiseeris Eestimaa Rahvarinde ei keegi muu kui KGB.)
Ema sai olla taas koduperenaine ja tegelda kahe lapsega, lisaks Lainele ka Leopoldiga, kes sündis 1927. Isa priske teenistus