Vanaisa on kaluri poeg, sündinud Narva-Jõesuus. Teda tõmbab veele ja ta käib tütrepojaga Emajõel sõudmas.
Jüri kasvab ringkonnas, kus väärtustatakse haridust. Tartu-vanaema Alide Remmel on bioloog-geoloog, ülikooli õppejõud. Vanaema üks õde on Tartu Ülikooli majandusgeograafia kateedri organiseerija, juhataja ja professor Salme Nõmmik. Tädipoeg Riho Nõmmik läks Moskvasse tuumafüüsikat õppima ning töötab seal professorina praegugi.
Ema ja Jüri Krimmis.
“Kodus oli ülikool pidev jututeema, polnud võimalustki, et keegi meist ei lähe ülikooli. Keskkooli päevil küsis Jüri, miks ta peab koolis nii palju pingutama. Niikuinii ei ootavat temasugust defektiga meest muu kui lihttöö. Vastasin siis, et mina võin teda kodus ju haletseda ja säästa, aga elu on karm. Ütlesin, et mida rohkem ta raskustega harjub, seda paremad on tema võimalused elus edasi jõuda. Seda juttu ei tulnud korrata…” räägib ema.
Elle-Mare Jaanson-Rahula suunab pilgu viivuks lakke ja sõnab siis: “Jüri raamatu peamõte võiks kõlada: kui on suur tahtmine, siis võib ka puudega inimene jõuda kaugele!”
Tagasi Viljandisse
Kuulmispuudega laste õppeprogramm näeb ette aeglasemat tempot, kuid Jüri on võimeline enamaks. Ta lõpetab Hiie kooli kaheksa klassi viie aastaga. Juhtub isegi nii, et Jüri õpib üht ainet parajasti kolmandas ja teist neljandas klassis. Kui keegi küsib, mitmendas klassis ta käib, siis poiss vastabki:
“Vahel kolmandas, vahel neljandas!” Pole ime, kui küsija peab teda tobukeseks. Ometi on tal õigus!
Õppimine on korras. Osa pedagooge ning kõrvaarst ja psühhiaater soovitavad viia Jüri tavakooli. Arvestades kuulmishäire raskust, ei saa teda ametlikult koolist välja suunata.
Vanemad peavad võtma vastutuse enda peale.
Johann Köleri nimelises Viljandi 4. keskkoolis, praeguses maagümnaasiumis peab õpilaskandidaat Jüri Jaanson sooritama sisseastumiseksamid. Eesti keel on eeskujulik, matemaatikaga ei teki pisimatki muret. Ent vene keelt pole Jüri seni üldse õppinud. Koolis otsustatakse, et alustada tuleb viiendast klassist ja sellekski peab koduõpetajaga suvi läbi vene keelt tuupima.
Jüri Hiie kooli karnevalil, seljas tädi Merikese õmmeldud printsirüü ja peas Ugala näitleja Peeter Jürgensi hangitud parukas. Teda ei tunta üldse ära. Hiljem ütleb Jüri, et see olnud üks ilusamaid lapsepõlvepäevi.
Küllalt on neid, kes kahtlevad “Jaansonite kooliprojekti” mõttekuses, sest poisi kuulmine on tõesti peaaegu olematu. Klassijuhataja Jaan Meos ennustab “suurt isetegevust”. Matemaatika on aga Jüri lemmikaineid ja kui tal jääb tunnis kehva kuulmise tõttu miski arusaamatuks, siis läheb ta pärast õpetaja juurde selgust nõutama. Nii kujunevad neil õpetaja Meosega head suhted, kuigi pedagoogi järsk kõnepruuk ei jäta “klassi probleemseimat õpilast” puutumata. Jüri kinnitab: “Meos oli ranget tüüpi suur norija ja hoidis õpilastega selget distantsi. Aga kui ta minu kohta sapiselt ütleski, siis ma pole kindel, kas ta nii ka mõtles. Õnneks ma kõike ei kuulnud ka.”
Hiie koolist lahkumise ainuke miinus on, et kuulmisõpingud jäävad pooleli.
Viienda klassi kaks esimest veerandit on Jüri uues koolis katseajal. Ta peab “kondiproovi” vastu. Õpetajad suhtuvad temasse vastavalt võimetele, tema austab nende kannatlikkust. Kaasõpilased muidugi uudistavad, mingil määral on torkimist ja narrimist. Poiss harjub, tõestab end, ta võetakse omaks. Halbu mälestusi koguneb vähe.
Ometi juhtub kord, et ta tuleb koju verise näoga. “Oli lihtsalt seni sabas käidud ja narritud, kuni poiss läks närvi ja lõi kamba laiali, seejuures küll ka ise viga saades,” meenutab ema.
Jüri ise kaklema ei kipu, pigem vastupidi. Viieaastasena mängib ta õues naabripoisiga. Ema kuuleb kisa, vaatab aknast välja ja näeb, et mängukaaslane klohmib tema poega, kes seisab paigal kui pulk. Ema kutsub Jüri tuppa ja küsib, miks ta eest ära ei lähe, ennast ei kaitse või vastu ei löö. Jüri seletab, et teisi ei tohi ju lüüa. Kuuldes, et vastu võib ikka anda, kui teine juba peksab, tormab poiss, rusikas püsti, hoovile tagasi. Kakleja teeb sääred.
Tartusse kooli sõites on Jüri tegelnud bussis peastarvutamisega. Koostanud ise ülesandeid ja palunud emal vastuseid kontrollida. Nüüd sünnib sellest otsest kasu. Vennad on suusalaagris, kui lapsed hakkavad Jürit narrima. Erki teab, et peab olema sellises olukorras vennale abiks. Diplomaadikalduvustega Erki ütleb teistele, et Jüri kuuleb küll halvasti, ent on tark matemaatik. Poisid annavad keerulisi ülesandeid ja Jüri lahendab neid peast, võites kohe austuse.
Jüri on abivalmis ja heatahtlik, kuid äärmiselt otsekohene, hoides venda omal moel. Kui suured poisid kipuvad väikevenna kallal norima, lippab mõni sõber kohe Jürit kutsuma. Erki mäletab venna kaitsvat kätt: “Kui Jüri meie kooli tuli, oli ta tavaline õpilane, kuid kasvas kiirelt teistest üle. Kord olin koos klassivend Agur Müüriga garderoobi ees, kui üks suur sell hakkas minuga kaklema. Ring kogunes ümber, nagu sellistel puhkudel ikka, aga Agur leekis juba Jürit otsima. Äkki andsid vaatajad teed. Jüri saabus, võttis mu vastasel kaelast kinni, käänas ta põrandale ja ütles rahulikult: “Kui selline asi peaks korduma, tapan su lihtsalt maha!””
Rammu koguneb.
Vendadel tõuseb tihti vastastikku tulu. Erki õpib matemaatika-füüsika eriklassis ja lahendab vahel klass eespool õppiva venna koduülesandeid, Jüri palju lugenud poisina kirjutab jälle häid kirjandeid.
Ema meenutab heldinult: “Poisid hoidsid teineteist ja mind, kodus oli rahulik rõõmsameelne aeg. Kord käisid Jüri ja Erki haiglatöötajate laste ekskursioonil Tallinnas. Pärast kolleegid imestasid, et teised lapsed ostsid endale taskuraha eest kommi ja limonaadi, aga minu pojad tõid mulle kingiks väikese lõhnaõlipudeli ja suure pätsi Tallinna leiba.
Jüri hakkas mõni aasta hiljem ise kodus leiba küpsetama. See oli kolmepäevane salastatud tegevus, aga leib oli nii maitsev, et kadus sünnipäevalaualt esimesena.
Kui talviti Pühajärvele ja Käärikule läksime, siis määrisid nad ikka ka minu suusad ja hoidsid rivi lõppu, et saaks hädalisi abistada.”
Kuigi Jürit peeti omal ajal ülbeks, sest ta ei saanud kehva kuulmise tõttu igast küsimusest aru ja võis jätta lihtsalt vastamata, ei oska Erki endale paremat venda tahta.
Suusatama, siis sõudmisse
Viljandis tagasi, läheb Jüri suusatrenni ja üksiti suusatamise eriklassi, nii et harjutada saab vahel kaks korda päevas. Isa Arno oli suunanud Erki mõne aasta eest abikaasade Urve Bergmani ja Heino Bergmanni – Heino nimi seisis passis trükiveaga! – juurde suusatama. Jürigi on käinud koolivaheaegadel vennaga kaasas.
Nüüd on isa kolinud Saaremaale tööle ja perekond lahknemas. Otsuseid peab langetama ema.
Treenerid. Bergmanid märkavad tõrksat töömeest
“Eks õpetajatel jätkus Jüriga tegemist, sest kuuldeaparaadid olid viletsad. Üks pedagoog ütles Heinole lausa: “Sa korjad kah sellised kokku, kes ei kuule ega näe!” Ja vaat kes Jürist nüüd on saanud!” kiidab Urve Bergman, kelle käe all on kasvanud suusaolümplasteks Eveli Peterson, Meelis Aasmäe ja Algo Kärp.
“Teinekord tundus Jüri omamoodi nohikuna. Vaatasime Heinoga, kuidas ta leidis miski putuka, uuris ja imetles seda nii, et kellaaeg läks meelest. Algul oli ta kuulmise tõttu tagasihoidlik ka suhtlemises. Töömees oli Jüri aga juba poisina, harjutas kõvasti, pidas suusatamisest väga lugu, oli pikk, tugev ja vastupidav. Samas häiris kehv kuulmine tasakaalu, ta kippus nagu kõikuma, kukkus kurvides tihti. Sõudmises on ilmselt lihtsam, seal aitab aerude ja vee kontakt hoida tasakaalu.”
Veerand