Mees, kes usub uskumatut
Andku teised sangarid andeks, aga minu arvates eristub taasiseseisvunud Eesti spordimaastikul neli meest, kelle jalajäljed on selgelt sügavaimad. Jüri Jaanson, Erki Nool, Andrus Veerpalu, Gerd Kanter. Nad on siin reas vanuse järjekorras. Neid seob püüd täiusele, kuid nende iseloomud on vastandlikud. Veerpalu ja Kanter on tunnustatud paipoisid, Jaanson ja Nool seevastu tuntud kui paharetid.
Veerpalu taga seisab vääramatult Mati Alaver ja Kanteri taga Raul Rebane. Sportlane peab olema suure tahtega üle väsimusest ja valust, ent suured juhid Alaver ja Rebane on loonud tingimused, milles Veerpalu ja Kanter saavad keskenduda täielikult spordile. Jaansoni ja Noole kohal pole kaitsvat kätt olnud. Nad on otsinud ise treenereid ja muid abimehi, neid ise ka vahetanud; nad on läinud spordijuhtidega suisa vaenujalale. Talunud tõsiasja, et isegi kodupublik peab neid halbadel aegadel egoistiks.
Kus on erinevate tingimuste algus ja lõpp? Kas Veerpalu ja Kanter on turvatud seetõttu, et nad on turvatavad? Kas Jaanson ja Nool on tuulte meelevallas seetõttu, et nad on isepäised ja allumatud? Või on saatus juhatanud Veerpalule ja Kanterile mentori, kellesse nad usuvad ja kelle käe all taltuvad? Jaanson ja Nool on kasvanud taltsutamatuks aga seetõttu, et on pidanud, hambad ristis, elust läbi murdma?
Lugeja võib otsida vastuseid Jüri Jaansoni raamatust.
1. Käesolevaga kinnitan mina, Jüri Jaanson, et tulen maailmameistriks.
2. Käesolevaga kinnitan, et kui Jüri Jaanson tuleb maailmameistriks, siis mina, Erki Jaanson, hirnun end herneks.
Jüri Jaanson
Erki Jaanson
Sellise kirjaliku lepingu sõlmis Jüri Jaanson vend Erkiga sõudjatee algul. 16-aastasena teadis ta, et temast tuleb tippsportlane.
Ema meenutab, et Jüri käis koolis kolmandat sügist, kui pandi võimlemistunnis jooksma võidu vanemate tüdrukutega. Poisil oleks olnud häbi kaotada ja ta pingutas nii, et minestas lõpujoonel.
Esimene sõudetreener Anne Freimuth: “Kui Jüri esimest korda trenni tuli, siis sõnastas ta selgelt eesmärgi. Tema tahtis saada NSV Liidu meistriks. Eesti taseme jättis ta lihtsalt vahele.”
Ema mäletab samast 1981. aastast, kuidas Jüri tuli treeningult ja uuris kalendrit. Ta ütles, et järgmine olümpia toimub kolme aasta pärast ja sinna ta veel ei jõua. Ülejärgmisele aga jõuab kindlasti. Kõik puhkesid naerma, Jüri samuti. Siis poiss tõsines ja lausus: “Naerge pealegi, küll te veel näete!”
Jüri oli 17, kui sattus ninakõrvalkoopapõletiku tõttu Tartu ninakõrva-kurgukliinikusse. Veidi kosunud, alustas ta haiglas treeninguid, kasvatades parema ruumi puudumisel rammu üldkasutatavas vannitoas.
Jüri Jaansonit on nähtud suuremeelse võitjana ja löödud kaotajana, kes ometi jaksab maast tõusta, end tolmust puhtaks kloppida, fänne hämmastada ja uskumatuid häbistada. Oma teise olümpiahõbeda võitis ta kaks kuud enne 43. sünnipäeva Pekingis. Sügiseni 2010 oli ta maailmavormis. Südame rütmihäired tõmbasid Londoni olümpia plaanidele kriipsu peale: “Mul pole õigust elu kaalule panna.” Ta astus kõrvale 45-aastasena.
Augustis 2010 rõõmustas Jaanson: “Vestlesin täna hommikul treener Igor Grinkoga. Ta ütles, et ma olen maailma juba muutnud! Paljud sõudjad olevat tänu minule sporti tagasi tulnud!”
Jüri Jaanson on valitsenud sõudemaailma jäägitult. Sügisel 1990 võitis ta Tasmaanias Barringtoni järvel MM-kulla. Võitis ülekaaluga, millest aimus monarhi pikkadeks aastateks. Kahjuks piirdus valitsusaeg nendesamade viivudega. Keeruline iseloom ja kehv kuulmine toeks, lõpetas Jaanson koostöö treener Mihkel Leppikuga. Hiljem ka nii mõnegi teisega. Vahel otsis ta need mehed jälle üles, et abi saada.
Tema läks, mõnikord teisi arvestamata, oma teed. Kes uskus, et ta võidab medali viiendal ja kuuendal olümpial? Üks mees – Jüri Jaanson.
Tasmaania maailmameistrivõistlused 1990. Jüri Jaanson on elu kõrgeimal aujärjel, kõrval seisavad tšehh Václav Chalupa (vasakul) ja uusmeremaalane Eric Verdonk.
Täistabamus
Laupäeval, 3. novembril 1990 ärkab Jüri Jaanson vara. Ta on Tasmaanias aklimatiseerunud ja ajavahega kohanenud, ärkab puhanuna. Kui kõik laabub, siis kroonitakse ta õhtul Barringtoni järvel maailmameistriks. Ta on selles veendunud, teadmata vaid, et nii raudkindlat võiduusku ei anta talle karjääri jooksul enam iial.
“Enne eelsõitu veel pisut pabistasin. Ei teadnud, et olen nii kõva. Nüüd nägin end vannitoapeeglist ja teadsin, et mulle vaatab vastu maailmameister.”
Jaanson ringutab. Ta pole enam poisike ega arva, nagu pääsenuks MM-i finaali nõrgad mehed. Akna taga lõõtsub mitmendat päeva tuul, mis segab samuti kaarte. “Ära ärple enne õhtut!” manitseb ta ennast.
Suvel kõigi aegade esimese maailma karika võitnud sõudja – ta oli parim koguni kolmel etapil viiest – võtab vastased mõttes ükshaaval ette.
Václav Chalupa, Tšehhi. Kõige ohtlikum. Mulluse MM-i hõbedamehena on Chalupal moraalne õigus tõusta valitseva maailmameistri Thomas Lange puudumisel vabaks jäänud troonile. Lõppeva suve MK-sarjas jäi ta Jaansoni järel küll teiseks, ent sai siis eestlasest jagu Hea Tahte mängudel Seattle’is.
Eric Verdonk, Uus-Meremaa. Sŏuli olümpiapronks 1988.
Kajetan Broniewski, Poola. Sŏuli viies, mulluse Bledi MM-i neljas napilt Jaansoni järel. Ükskõik milliseks tulemused ka ei kujuneks, tähistab Jaanson õhtul MM-i lõppu koos oma vana semuga.
Andreas Hajek, Saksa DV. Võitnud Jaansonit Amsterdami MK-etapil, läheb starti teadmisega, et võib naasta ühesele alles pärast seda, kui Lange on spordist loobunud.
Harald Faderbauer, Austria. Suurüllataja. Üllatajalt võib kõike oodata.
Puudu on kaks sakslast, kes võiks sekkuda kullamängu. Üks on idapoolne Lange, olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister, kes sõuab Barringtoni järvel kahesel alusel. Teine on läänepoolne tõusev täht Christian Händle, MK-sarja kolmas, kes kukkus poolfinaalist välja. Kolmas suur puuduja on 37-aastane soomlane Pertti Karppinen, olümpiavõitja 1976, 1980 ja 1984. Ta oli poolfinaali lõppedes hämmeldunud: “Mees sõudis, kuid paat ei liikunud…”
“Jumal nendega! Kahju, et kõiki kohal pole, saaks mehed korraga paika,” arutleb Jaanson. Ta tukastab veel pool tundi. Siis ootab hommikune soojendussõudmine.
Karppinen ütleb samal ajal ajakirjanikele: “Jaanson on sel aastal nii hea, et tema MM-tiitlit ohustavad vaid tuulepöörised…”
Finaalipäev on kuiv, aga endiselt tuuline. Puhub küljelt ja vastu korraga, järv oleks pööratud nagu tagurpidi. Korraldajad lükkavad ühepaatide starti koos muu ajakavaga edasi algul tunni, siis teise. Jaanson kui vaegkuulja, kelleni ei pruugi iga uus korraldus kohe jõuda, peaks olema vastastest sandimas seisus. Tema vaid muigab…
Kraadiklaas näitab +18, Austraalias on kevad. Pärast kerget hommikutrenni tukastab Jaanson taas pisut. Enne uinumist laseb palju lugenud mees silme eest läbi Tasmaania ja Barringtoni järve ajaloo.
24. novembril 1642. aastal avastab Hollandi meresõitja Abel Janszoon Tasman Austraalia lõunarannikust paarisaja kilomeetri kaugusel saare, mis on Eestist veidi suurem.
Tasmaania pealinnast Hobartist paarsada kilomeetrit põhja poole jääv Barrington on 20 km pikkune tehisjärv, mis rajatakse Forthi jõe orgu 1969. aastal hüdroelektrijaama käivitamiseks. 84 meetri kõrgune tamm kannab nime Devil’s Gate Dam ehk Kuradi Värav.
Poole miljoni elanikuga Tasmaania valitsus võtab järve kui loodusliku puhkeala osariikliku kaitse alla; peagi kulgeb piki kaldaid läbi eukalüptimetsade matkarada The Billet Creek Nature Way, mis viib võimsa joani. Järvest