Kadunud erirong. Arthur Conan Doyle

KALLIS NAINE

      Ma olen selle üle tublisti järele mõelnud ja leian, et mul on väga raske sinust loobuda. Sama käib ka Lizzie kohta. Ma katsun selle vastu võidelda, aga ei saa sest kuidagi üle. Saadan sulle natuke raha, mis vastab kahekümnele inglise naelale. Sellest peaks olema küllalt, et sina ja Lizzie pääseksite üle Atlandi, ja sa leiad, et Southamptonis peatuvad Hamburgi laevad on väga head laevad ja odavamad kui Liverpoolis. Kui sa saaksid siia tulla ja peatuda Johnston House`is, siis ma katsuksin sulle sõna saata, kuidas me võiksime kohtuda, aga praegu on mulle kõik siin väga ränk ja ma pole kuigi õnnelik, sest mul on raske teist kahest loobuda. Nii et hetkel ei midagi rohkemat. Sinu armastav abikaasa

      James McPherson.”

      Mõnda aega oodati veendunult, et too kiri viib kogu asja lahendamiseni, seda enam, kui tehti kindlaks, et reisija, kes sarnanes väga kadunud valvuriga, oli lahkunud Summersi nime all Southamptonist Hamburgi ja New Yorgi liinilaevaga “Vistula,” mis läks teele 7. juunil. Mrs. McPherson ja tema õde Lizzie Dolton sõitsid New Yorki, nagu juhatatud, ja peatusid kolm nädalat Johnston House`is, saamata kadunud mehelt mingeid teateid. On tõenäoline, et mõned järelmõtlematu kommentaarid ajakirjanduses olid teda hoiatanud, et politsei kasutab neid söödana. Oli, kuidas oli, igatahes on kindel, et ta ei kirjutanud ega tulnud kohale, ja naised olid viimaks sunnitud Liverpooli tagasi pöörduma.

      Ning sinna see asi jäigi ja on jäänud kuni praeguse, 1898. aastani. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, nende kaheksa aasta vältel pole selgunud midagi, mis oleks heitnud vähimatki valgust selle erirongi erakordsele kadumisele, milles reisisid Monsieur Caratal ja tema kaaslane. Kahe reisija elukäigu hoolikas uurimine on teinud kindlaks üksnes fakti, et Monsieur Caratal oli Kesk-Ameerikas hästi tuntud rahandustegelane ja poliitiline figuur ning et oma reisil Euroopasse oli ta ilmutanud erakordset kannatamatust jõuda Pariisi. Tema kaaslane, kes oli reisijanimekirjadesse kantud Eduardo Gomezi nime all, oli mees vägivaldse mineviku ning bandiidi ja jõhkardi reputatsiooniga. Ometi leidus tõendeid selle kohta, et ta oli siiralt pühendunud Monsieur Caratali huvidele ning et viimane, olles ise nigela kehaehitusega mees, kasutas teda oma valvuri ja kaitsjana. Võib veel lisada, et Pariisist ei saabunud mingit informatsiooni selle kohta, millised võisid olla Monsieur Caratali kiirustava teekonna eesmärgid. Sellega piirduvadki kõik tolle juhtumi faktid – kuni Marseilles` ajalehtedes avaldatud Herbert de Lenarci hiljutise ülestunnistuseni, kellele on praegu määratud surmanuhtlus Bonvalot-nimelise kaupmehe tapmise eest. Seda avaldust võib sõna-sõnalt tõlkida järgmiselt:

      “Et ma teile seda informatsiooni annan, ei tule pelgast kiitlemisvajadusest, sest kui mu eesmärk oleks selline, siis võiksin rääkida teile tosinast oma ettevõtmisest, mis olid niisama hiilgavad; ma teen seda selleks, et üks teatav härrasmees Pariisis mõistaks, et mina, kelle võimuses on rääkida Monsieur Caratali saatusest, võin rääkida ka seda, kelle huvides ja kelle soovil see tegu tehti, kui just surmaotsuse äramuutmine, mida ma ootan, väga kähku teoks ei saa. Võtke hoiatust kuulda, härrased, enne kui on liiga hilja! Te tunnete Herbert de Lenarci ja teate, et tema ei tee tühje sõnu. Nii et kiirustage, või te olete kadunud!

      Hetkel ma nimesid ei nimeta – kui te vaid kuuleksite neid nimesid, mida te küll mõtleksite! – ainult jutustan teile, kui nutikalt ma seda tegin. Ma olin siis oma tööandjatele ustav – ja kahtlemata jäävad nemad nüüd mullegi ustavaks. Ma loodan seda, ja seni, kui ma pole veendunud, et nad on mu reetnud, need nimed, mis vapustaksid Euroopat, avalikkuse ette ei tule. Aga tol päeval … noh, rohkem ma sellest ei räägi!

      Ühesõnaga, 1890. aastal toimus Pariisis kuulus kohtuprotsess, seoses jõletu skandaaliga poliitikas ja rahanduses. Kui jõletu see skandaal oli, sellest ei saa iial teada keegi peale minusuguste usaldusisikute. Paljude Prantsusmaa tähtsaimate meeste au ja karjäär oli kaalul. Te olete näinud, kuidas seisab keeglikomplekt, nii jäigalt ja pepsilt ja paindumatult. Ning siis tuleb kaugelt eemalt kuul ja klop, klop, klop – lebavad kõik teie kurikad põrandal. Noh, kujutlege mõningaid Prantsusmaa suurimaid mehi nende kurikatena ja Monsieur Caratal oli siis too kuul, mida võis näha kaugelt tulemas. Kui see oleks kohale jõudnud, siis – klop, klop, klop nende kõigi jaoks. Oli otsustatud, et ta ei tohi kohale jõuda.

      Ma ei pane neile kõigile süüks teadmist sellest, mis pidi sündima. Kaalul olid, nagu ma ütlesin, suured rahalised ja poliitilised huvid, ja asja korraldamiseks loodi sündikaat. Mõned liitusid tolle sündikaadiga, ise vaevalt mõisteski, mis olid selle eesmärgid. Aga teised mõistsid väga hästi ja võivad olla kindlad, et ma pole nende nimesid unustanud. Neid oli Monsieur Caratali tulekust piisavalt hoiatatud juba tükk aega enne tema lahkumist Lõuna-Ameerikast ja nad teadsid, et tema valduses olevad tõendid tähendaksid kindlat hävingut nende kõigi jaoks. Sündikaadi käsutuses oli piiramatul hulgal raha – mõistate, absoluutselt piiramatul. Nad üritasid leida isikut, kes olnuks suuteline seda hiiglaslikku jõudu valitsema. Väljavalitud mees pidi olema leidlik, otsusekindel ja kohanemisvõimeline – üks miljonist. Nad valisid Herbert de Lenarci, ja ma tunnistan, et nad tegid õigesti.

      Minu kohustuseks oli valida endale abilised, kasutada vabalt võimu, mille annab raha, ja kindlustada, et Monsieur Caratal ei jõuaks kunagi Pariisi. Mulle iseloomuliku energiaga asusin oma ülesannet täitma juba esimese tunni jooksul pärast juhiste kättesaamist ning sammud, mis ma astusin, olid tolle eesmärgi saavutamiseks parimad, mida oli võimalik välja mõelda.

      Üks mees, keda ma võisin usaldada, saadeti viivitamatult Lõuna-Ameerikasse, et ta reisiks sealt koos Monsieur Carataliga kodu poole tagasi. Olnuks ta õigel ajal kohal, siis poleks too laev kunagi Liverpooli jõudnud; ent paraku oli see juba teele läinud, kui mu mees sinna jõudis. Ma varustasin ühe väikese relvastatud priki, mis pidi tal tee ära lõikama, kuid jällegi polnud mul õnne. Aga nagu kõik suured organisaatorid, olin minagi läbikukkumisteks valmis ja mul oli ette valmistatud rida muid viise, millest üht või teist võis kroonida edu. Te ei tohiks alahinnata mu ettevõtmisega seotud raskusi ega kujutleda, et asja võinuks ära ajada vaid lihtlabane salamõrv. Me ei pidanud hävitama üksnes Monsieur Caratali, vaid ka Monsieur Caratali dokumendid ja samuti Monsieur Caratali kaaslased, kui meil olnuks põhjust uskuda, et ta on oma saladused neile edasi andnud. Ja te peate meeles pidama, et nad olid valvel ja kahtlustasid teravalt, et midagi säärast võidaks üritada. See oli ülesanne, mis oli igati minu vääriline, sest mina olen alati meisterlik seal, kus teised tagasi kohkuvad.

      Ma olin igati valmis Monsieur Caratali vastuvõtuks Liverpoolis ja ma olin seda innukam, et mul oli põhjust uskuda, et ta oli korraldanud endale Londonisse saabumise hetkest märkimisväärse valve. Kõik, mis tuli teha, tuli ära teha ajavahemikus, mis algas tema jala astumisest Liverpooli kaile ja lõppes tema saabumisega Londoni ja Lääneranniku terminaali Londonis. Me valmistasime ette kuus plaani, üks viimistletum kui teine; millist plaani kasutatakse, pidi sõltuma mehe enda tegutsemisest. Ta võis teha ükskõik mida, meie olime selleks valmis. Jäänuks ta Liverpooli – meie olime valmis. Läinuks ta tavalise rongiga, ekspressiga, erirongiga – kõik oli valmis. Kõike oli ette nähtud ja kõige eest oli hoolt kantud.