Tunnistus, mille andis Herbert de Lenarc, kes viibib praegu surmamõistetuna Marseille`s, heitis valgust ühele selle sajandi kõige seletamatumale roimale – juhtumile, mis on minu arvates täiesti pretsedenditu ükskõik millise maa kuriteoannaalides. Ehkki ametlikes ringkondades kohtab asja arutamise suhtes vastuseisu ja ajakirjandusele on antud vähe informatsiooni, leidub ometi viiteid sellele, et tolle ülemroimari ütlusi kinnitavad faktid ja et me oleme lõpuks leidnud lahenduse ühele äärmiselt hämmastavale sündmusele. Kuna see asi on kaheksa aasta vanune ja kuna selle tähtsust varjutas mõneti poliitiline kriis, mis hõivas tollal avalikkuse tähelepanu, tuleks ehk ära nimetada faktid – nii palju, kui mul on õnnestunud neid välja selgitada. Neid on kõrvutamiseks kogutud tollastest Liverpooli ajalehtedest, kohtumenetlusest, kus oli uurimise all John Slater, vedurijuht, ning Londoni ja Lääneranniku Raudteekompanii protokollidest, mis lahkelt minu käsutusse anti. Lühidalt on need järgmised:
1890. aasta 3. juunil soovis keegi härrasmees, kes nimetas end Monsieur Louis Carataliks, kohtuda Mr. James Blandiga, Londoni ja Lääneranniku Peajaama järelvalveametnikuga. Ta oli väikest kasvu mees, keskealine ja tõmmu, nõnda silmatorkavalt kühmus, et see paistis osutavat mingile seljaveale. Tal oli kaasas sõber, aukartustäratava kehaehitusega mees, kelle aupaklik olek ja püsiv tähelepanelikkus viitasid sõltuvale positsioonile. See sõber või kaaslane, kelle nimi ei selgunudki, oli kindlasti võõramaalane ning oma tõmmu jume põhjal arvatavasti hispaanlane või lõunaameeriklane. Tema juures pandi tähele üht iseäralikku asjaolu. Ta hoidis vasakut kätt väikeses mustas nahkses dokumendimapis ning üks peajaama kantselei terasepilguline ametnik märkas, et see mapp oli tal rihmaga randme küljes kinni. Nimetatud asjaolule ei omistatud tookord mingit tähtsust, ent järgnevad sündmused andsid sellele teatava tähendusrikkuse. Monsieur Caratal juhatati üles Mr. Blandi kabinetti, kuna tema kaaslane jäi välja.
Monsieur Caratal ei teinud pikka juttu. Ta oli pärastlõunal saabunud Kesk-Ameerikast. Ülimalt tähtsad asjatoimetused nõudsid, et ta jõuaks Pariisi, raiskamata asjatult ainsatki tundi. Ta oli Londoni ekspressist maha jäänud. Tuleb võimaldada erirong. Raha pole oluline. Aeg on kõige tähtsam. Kui kompanii ta teekonda kiirendab, võivad nad teha seda oma tingimustel.
Mr. Bland helistas elektrilist kella, kutsus kohale Mr. Potter Hoodi, liikluskorraldaja, ja lasi asja viie minutiga korda ajada. Rong pidi väljuma kolmveerand tunni pärast. See aeg pidi kuluma selleks, et kindlustada vaba liin. Võimas vedur nimega Rochdale (kompanii registris nr. 247) kinnitati kahe vaguni külge, lõpus veel rongivalvuri vagun. Esimese vaguni ainus eesmärk oli vähendada võnkumisest põhjustatud ebamugavust. Teine oli tavapäraselt jaotatud neljaks kupeeks – esimene klass, esimene klass suitsetajatele, teine klass ja teine klass suitsetajatele. Esimene kupee, mis asus vedurile kõige lähemal, anti reisijatele. Teised kolm olid tühjad. Erirongi valvuriks määrati James MacPherson, kes oli olnud mõned aastad kompanii teenistuses. Katlakütja William Smith oli uus tööline.
Monsieur Caratal ühines järelvalveametniku kabinetist lahkudes taas oma kaaslasega ning mõlemad ilmutasid ülimat kärsitust teele asuda. Maksnud nõutud summa, mis küündis viiekümne naela viie šillingini – tavalise eritaksi järgi, mis oli viis šillingit miil – nõudsid nad, et neid juhatataks vagunisse, ja võtsid seal kohe istet, ehkki neile kinnitati, et kulub peaaegu tund, enne kui õnnestub liin vabaks saada. Samal ajal leidis kabinetis, kust Monsieur Caratal oli äsja lahkunud, aset iseäralik kokkusattumus.
Erirongi nõutamine pole jõukas ärikeskuses kuigi ebaharilik asi, ent kahe sellise nõudmine samal pärastlõunal oli väga ebatavaline. Juhtus aga nõnda, et Mr. Bland oli vaevalt jõudnud esimese reisija välja saata, kui sisenes teine samasuguse sooviga. See oli keegi Mr. Horace Moore, härrasmehelik sõjaväelise väljanägemisega mees, kes väitis, et tema naise äkiline raske haigus muudab absoluutselt hädavajalikuks, et ta asuks hetkegi viivitamata teele. Ta ahastus ja ärevus olid nii silmnähtavad, et Mr. Bland tegi kõik, mis tema võimuses, et mehe soovidele vastu tulla. Teine erirong ei tulnud kõne alla, sest tavaline kohalik teenindus oli mõnevõrra häiritud juba esimesestki. Oli aga veel võimalus, et Mr. Moore jagaks Monsieur Caratali rongi kulusid ja reisiks teises tühjas esimese klassi kupees, kui Monsieur Caratal ei nõustu võtma teda sellesse, mis on tema valduses. Oli raske arvata, et asjade sellisele korraldusele võiks tekkida vastuväiteid, kuid ometi keeldus Monsieur Caratal, kellele Mr. Potter Hood tolle ettepaneku esitas, seda hetkekski kaalumast. Rong on tema oma, ütles ta, ja ta nõuab selle ainulist kasutamist. Mingisugune vaidlemine ei suutnud ta lahkusetut vastuseisu murda ning viimaks tuli sellest plaanist loobuda. Mr. Horace Moore lahkus jaamast täielikus ahastuses, pärast seda, kui oli teada saanud, et tema ainus võimalus on minna tavalise aeglase rongiga, mis väljub Liverpoolist kell kuus. Täpselt neli kolmkümmend üks jaama kella järgi tossutas erirong, milles istusid vigane Monsieur Caratal ja ta hiiglaslik kaaslane, Liverpooli jaamast välja. Liin oli selleks ajaks vaba ning enne Manchesteri poleks tohtinud tekkida mingeid takistusi.
Londoni ja Lääneranniku Raudtee rongid sõitsid kuni tolle linnani üle teise kompanii liinide, ja erirong pidanuks jõudma sinna juba enne kella kuut. Veerand seitse põhjustas Liverpooli ametnike seas tõsist üllatust ja mõningast jahmatust telegrammi saabumine Manchesterist, mis teatas, et rong pole veel päral. Järelepärimine, mis saadeti St. Helensisse, kust on Manchesteri veel kaks korda sama palju maad, sai järgmise vastuse:
“James Blandile, järelvalveametnikule, peajaam L. & LR., Liverpool. – Erirong möödus siit kl. 4:52, täiesti õigeaegselt. – Dowster, St. Helens.”
See telegramm saadi kätte kell kuus nelikümmend. Kell kuus viiskümmend saabus Manchesterist teine teade:
“Ei mingit märki teie teatatud erirongist.”
Ning siis kümme minutit hiljem kolmas teade, veelgi hämmastavam:
“Arvatavasti mingi viga seoses erirongi kavatsetud liikumisega. Kohalik rong St. Helensist, planeeritud sellele järgnema, jõudis just pärale ja pole seda üldse näinud. Ootame teie teateid. – Manchester.”
Asi hakkas võtma väga kummalist ilmet, ehkki ühest küljest oli viimane telegramm Liverpooli ametnikele kergenduseks. Kui erirongiga oleks juhtunud õnnetus, tundus vaevalt tõenäoline, et kohalik rong võinuks samal liinil sõites seda mitte märgata. Kuid siiski – milline oli teine võimalus? Kus sai rong olla? Kas see võidi millegipärast kõrvalrööbastele juhtida, et lasta aeglasemal rongil mööduda? Taoline seletus oli võimalik, kui tulnuks teostada mingeid väiksemaid remonditöid. Saadeti telegrammid kõikidesse jaamadesse St. Helensi ja Manchesteri vahel, ning järelvalveametnik ja liikluskorraldaja ootasid aparaadi juures ülimas ärevuses vastusteseeriat, mis pidi võimaldama neil selgusele jõuda, mis oli kadunud rongist saanud. Vastused saabusid küsimise järjekorras, milleks oli jaamade järjestus pärast St. Helensit:
“Erirong möödus kell viis. – Collins Green.”
“Erirong möödus kell viis null kuus. – Earlstown.”
“Erirong möödus 5:10. – Newton.”
“Erirong möödus 5:20. – Kenyoni sõlmjaam.”
“Erirong pole siit möödunud. – Barton Moss.”
Kaks ametnikku põrnitsesid teineteisele jahmunult otsa.
“See on mu kolmekümneaastase kogemuse juures ainulaadne,” ütles Mr. Bland.
“Täiesti ennekuulmatu ja seletamatu, sir. Erirong on Kenyoni sõlmjaama ja Barton Mossi vahel kaotsi läinud.”
“Ja ometi pole nende kahe jaama vahel mingeid kõrvalrööpmeid, kui mu mälu mind ei peta. Erirong pidi rööbastelt maha sõitma.”
“Aga kuidas sai kella nelja viiekümnene parlamendirong sõita samal liinil, ilma et oleks seda märganud?”
“Pole mingit muud võimalust, Mr. Hood. See peab nii olema. Võimalik, et kohalik rong märkas midagi, mis asjale valgust heidab. Me telegrafeerime Manchesteri, et saada veel informatsiooni, ja Kenyoni sõlmjaama juhistega liin tuleb otsekohe kuni Barton Mossini üle vaadata.” Manchesteri vastus saabus mõne minuti pärast.
“Uudiseid kadunud erirongist pole. Aeglase rongi juht ja valvur kindlad, et Kenyon sõlmjaama ja Barton Mossi vahel pole õnnetust olnud. Liin täiesti vaba, ei mingit märki millestki ebatavalisest. – Manchester.”
“Selle juhi ja valvuri peab lahti laskma,” ütles Mr. Bland süngelt. “On juhtunud avarii ja nad ei pannud seda tähele. Erirong on ilmselt rööbastelt