Koduabiline. Kathryn Stockett

Köhatasin kurgu puhtaks. Mu jutt oli väga pingutatud, justkui räägiksin õpetajaga.

      „Jätkake.”

      „Noh,” hingasin sügavalt sisse, „tahaksin kirjutada, näidates asju koduabilise vaatevinklist. Ühe siinse värvilise naise silmade läbi.” Püüdsin kujutleda Constantine’i nägu, Aibileeni nägu. „Nad kasvatavad valge lapse üles ja siis, kakskümmend aastat hiljem saab sellest lapsest nende tööandja. See on sellest asjaolude irooniast, et meie armastame neid ja nemad armastavad meid, aga…” neelatasin, mu hääl värises, „… me ei luba neil isegi oma maja tualetti kasutada.”

      Jälle valitses vaikus.

      „Ja…” tundsin end olevat kohustatud jätkama, „kõik teavad seda, kuidas valged asjasse suhtuvad – see ülistatud neegrinaise kuju, kes pühendab kogu oma elu valgele perekonnale. Margaret Mitchell kirjutas sellest. Ent keegi pole kunagi neegrinaise käest küsinud, kuidas temale asjad paistsid.” Mu rindkere tilgub higist, mu puuvillane pluus on nüüd eest plekiline.

      „Nii et tahate näidata seda poolt, mida pole enne uuritud,”ütles missus Stein.

      „Jah. Sest sellest ei räägi keegi mitte kunagi. Keegi ei räägi siin meie kandis mitte millestki.”

      Elaine Stein naer kostis rohkem urinana.Tal oli tugev aktsent, jänkilik. „Miss Phelan, ma elasin Atlantas. Kuus aastat oma esimese abikaasaga.”

      Haarasin sellest väikesest seosest kinni. „Nii et… te teate, mis toimub.”

      „Piisavalt selleks, et sealt jalga lasta,”ütles ta ja ma kuulsin teda sigaretisuitsu välja puhumas. „Vaadake, ma lugesin teie kava. Kindlasti on see… originaalne, kuid see ei lähe teil läbi. Missugune täie mõistuse juures teenijanna on nõus teile tõtt rääkima?”