„Sinuga tantsima?”
Matilda vaatab imestunult suurt meest, kes seisab tema ees, vaatab altkulmu, kõheldes.
„Mis, kas ma ehk ei sobi sulle? Tule.”
Olavi haarab tüdrukul tugevasti käest kinni, et teda tantsule viia, aga too seisab paigal.
„Kohe mina?” tõrgutakse vastu ja korraks välgatab õelus, „Eda saatis või?”
Ja ongi kadunud vaba lõbusus hingest, asemel on kohmetus, mida pilgegi varjata ei suuda. Miks ta tuli, just tema juurde? Veiko ei häirinud teda, Veiko on Veiko. Aga tema, naisemees?
„Siis nii.”
Hääl on solvunud, käsigi lastakse lahti. Vihastas juba? Kiiresti küll, aga niimoodi tirida. Ega ta nii väga ilus polegi, mehelik küll, tugev ja pikk, nagu katus su kohal. Juukseid võiks ikka kammida. Naljakas, nagu pleekinud kulu ja veidi säbrus. Tahaks veel trotsida, pilduda teravaid sõnu, tahaks kiusata, aga ei saa, alistumus, tume ebamäärane senikogematu tunne on poetunud uhke ja häbematugi neiu südamesse. Ja väga tõsine, kurbki paistab tema olek, kui nad lähevad, Olavi ees, tantsijate summa. Siiski ei, samas tõstab ta pea. See oli eksitus, üks viiv, Matilda on jälle endine. Tehtagu ruumi. Nad tantsivad julgelt, ilus paar teiste seas, torkavad kohe kõvasti silma.
„Vaat, kus paar,” pomiseb Ööri-vana, kes uuesti piipu popsutab.
„Ei tea ainult, kumb on võrk, kumb kala?” lisab Ilmar Tonnesen. Peeter Aune vaatab ja vaikib. Temal on korraga kuum.
Kumbki ei räägi, justkui sein oleks vahel. Olavi silmitseb teisi. Või kui pilk eksibki tüdruku peale, on see üsna ükskõikne. Aga hästi tantsivad nii üks kui teine. Hämmastavalt painduv ja väle on suur Olavi, osav on jalg ning kindlad on käed. Tüdruk saab hoogu nende haardest. Samas lõpeb lugu, see tundus nii häirivalt lühike. Nad ei räägi veel, aga imelik küll, ei ole kummalgi ka kiiret lahkuda, ootavad, seisavad vastakuti. Matilda piilub meest ripsmete varjust. Ikka veel kuri, va koljat. Mida ta must arvab? Naisemees, mis tal arvata, tantsib minuga ja mõtleb oma Eda peale.
Olavgi haub omi mõtteid. Imelik tüdruk, selline nägu peas, et kas või hammustaks. Ootas ta kedagi teist? Meie moodi pole ta põrmugi. Aga tantsida on temaga hea, mis sest, et astu või üle ja haara pihuga ümbert. Eks ta oma ema moodi ole, seda ütlevad kõik. Või kes teab, äkki ei olegi? Ja kui on, eks selliseidki ole tarvis, nagu ütleb Tiidu Oskar, ilusaid ja inetuid, tõsiseid, rõõmsaid ja kergeidki, tema ema taolisi. Miks Tiidu Oskar ei mängi? Omamoodi mees see pillimees. Mehed ei seltsi just temaga. Minu vanagi kortsutas kulmu, kui mind Oskariga koos nägi. Aga meie oleme sõbrad. Ja seda peab ütlema: kui keegi on elu näinud, siis igatahes Tiidu Oskar. Mida ta seal nüüd kohmitseb?
„Oskar, parim lugu, minu poolt on õlled!”
„Kuulsite, mehesõna, olgu, parim lugu!”
Aeglaselt, nukralt venib viis, tõuseb, paisub ning mõõnab. Ja korraga laulab üks naisehääl kaasa, puhas vibreeriv hääl kurtmas üksindust. Kaeblik on viis ja kaeblikud sõnad laulja suus. Jaa, see on Tiidu Oskari suurelt taigamaalt toodud, võõrad sõnad, võõras viis, aga laulja on Maia. Vaata aga, Oskar käib seal tolle lese, kahe lapse ema juures, on õpetanud laulugi selgeks. Nüüd liitub veel üks hääl, püüdlik, kärisev bariton – Mihhail. Vaadatakse muiates üksteisele otsa, aga pahatahtlikkust pole, muidugi, laul läks brigadirile südamesse, mees ei pidanud vastu, kuigi hääl pole kiita. Vahest pühib pisaratki põselt. Jaa, rahvaste paabel on see Dorfi, eri paigust on verenired voolanud ta sängi. Aga tantsulugu see pole, eks siis ootame.
Kimbutavad sääseparved on laskunud madalale tulesooja. Eemal kohiseb ühtlaselt meri, justkui sosistaks endamisi. Veel mingi sahin, on need puud või kare rannarohi? Üsna jala kõrvalt venitab ritsikas oma lõputut lugu. Kauge linnuhõik justkui kaja. Loodus kõneleb tasa, väga õrnalt. Ehk häbeneb kuulaja kõrvu? Nüüd krigiseb liiv taldade all. Ta tuleb sealt lõkkeservalt. Liipav, kui lõigatud samm veab minejat hämarusse öiselt hingava mere – suunas. Kivid libisevad sandaalide all. Ta läheb päris veepiirini, kummardub, kükitab kohmakalt maha. Justkui paitades libistab pihk mööda vett, tõstab seda näole. Peeter Aunel on palav, uhh, kui palav. Ja siis ta räägib, kõneleb tasasel pominal kõhklevi hääli:
„Sa kuuled mind? Muidugi kuuled, sa oled siin, sest tahad olla. Ja unes näen ma sind sageli, ka ema peaks nägema, sest ema ei usu, et oled meie lähedal. Ütleb, et liiga palju aega on möödas. Jah, emale võiksid end teada anda. Kuula siis, kõik on siin, ainult vana Segerströmi ei ole ja ta naist. Too on halvatud. Ka Matilda ema ei ole ja õpetaja Veerik läks ära. Teda sa ei tunne, teda polnud siis siin. Aga teised on kohal. Tiidu Oskar mängib, aga kindlasti ei tee ta seda nii hästi kui sina, kuigi lõbus on neil küll. Ja Ööri-vana on ikka meie hulgas. Nojah, ja see ongi kõik. Neil on igatahes lõbus. Ma siis lähen, eks, ja sina ole edasi ning ära muretse, emal läheb hästi.”
Ta hääl on unelev, silmad pooleldi suletud. Ning ikka silitab pihk vett. Sandaalid on märjad, ta ei märka seda. Siis ta kuulatab kaua, haarab kätega põlvist kinni ning õõtsutab ennast. Taamal laskub udu veele, piim öö jahedast nisast.
„Mina tean, et sa ikka meiega oled, ära muretse. Aga emale, jah, võiksid end meelde tuletada, talle teeks see rõõmu.”
Ta tõuseb, naeratab vaikselt ja rahulolevalt ning astub siis aeglaselt kaldast üles.
Paat on vajunud laiali miilavaks künkaks. Sinakalt virvendab madal leek. Purjus Ilmar Tonnesen nihutab selle peale viimaseid söestunud notte. Tonneseni naine seisab siinsamas ning hurjutab, meelitab koju. Teevad seda teisedki naised. Naistele aitab, kaasad on saanud vabadust, õlut ja viinagi maitsta, nii et küll, ülearugi. Aga kaasad ei taha koju, ei taha ka Ilmar Tonnesen, kes kohendab notte edasi ning ei näi naise pingutusi tähelegi panevat. Ööri-vana istub ükskõikselt kõrval, on ainult töökitli istme alt võtnud ning end sellesse mässinud. Ööri-vana liikmed kardavad jahedust. Ka palaval suvepäeval kannab ta kampsunit ning pikki aluspükse pealispükste all. Ööri-vana popsutab piipu ning vaatab vaheldumisi Tonnesenide paari ja viletsat tuld. Kui ta aeg-ajalt piibu suust võtab, liiguvad ta lõdvad sinakad huuled. Ju ta räägib jälle iseendaga, otsustab Peeter Aune. Ta ei istu, vaid seisab niisama ja otsib pilguga. Kus võiks küll Helmer olla? Onupoeg lubas, et tuleb, ainult hiljem. Aga eks praegu olegi juba hilja? Näe, juba hakkab rahvas lahkuma. Üksikult ja salguti minnakse ära. Sume öö sulatab nad varjudeks hääbuvas kumas. Aga veel on jääjaid, ikka kestab pillimäng, turgutamaks hõrenenud tantsijate ridu. Olgugi et väsinud ollakse kummalgi pool, ei taha Tiidu Oskar pilli võõrale põlvele usaldada, tema mängib lõpuni. Aga üha sagedamini vaatab tema lõbus, koerust täis pilk Maiat enda kõrval ja siis sihib see märksa kurjemalt tantsijaid. Ei murra teie Tiidu Oskarit, kus tema mängib, seal pole abilist tarvis.
„Helmer!”
Peeter