Juhan Liivi luuletused. Juhan Liiv

ligidal.

      Oh mu mõttekangas

      ilma otsata!

      Oh mu mõttekangas

      ilma ääreta!

      Ükskord oli tema

      veripunane,

      oli lumivalge,

      helesinine.

      Punane ja valge,

      taevasinine;

      südamesse paistsid

      tähed, päikene.

      Minu mõttekangas

      katki kärisend.

      Tuhatkorda temast

      süda värisend.

      Tükid tuule kaudu

      ümber lendavad.

      Kartes, õnne tundes,

      leian räbalad!

(Omi mitmel korral ära põletatud laulusid mälestates 1899.)

      Üks suu

      Üks suu, nii vana

      kui mullake;

      ja mõttis nägu,

      nii vagune.

      Ja mõttis nägu,

      nii aus ta;

      nii vaikne, valul

      ja sõnata.

      Nii aus, nii vaikne,

      nii mullane,

      nii selge ja õige

      ja kullane.

      See on mu ema,

      mu mullake,

      see on mu ema,

      mu kullake!

      Siis kui ma laulud olin ära põletanud

      Tuisk jookseb võidu tuisuga,

      ja tume taevas, tume maa:

      nii armas, armas mulle ta,

      silm paremat ei kannata.

      Ja väli must ja murelik,

      siin vanemate minevik:

      kuussada aastat läinud ta,

      ei ainust tähte näha saa.

      Kuussada aastat läinud ta,

      ei ainust tähte näha saa:

      nii armas, armas mulle ta,

      meel paremat et kannata!

      Ma kõndisin metsa poole

      Ma kõndisin metsa poole,

      kus vaiklik üksildus;

      siin leidus mu nukker süda:

      mu noorus ja armastus.

      Ma kõndisin välja pääle

      ja üle kirikutee.

      Siit rahvas sõitis mööda,

      Mull’ haiget tegi see.

      Siin tuli ta mu meelde —

      otstarbeta elu ja töö:

      kuis kurbtus köitnud mu keele

      kuis raugemata on öö!

      Ma astusin mäe pääle,

      kust näha võis edasi:

      sääl muistne aeg tuli meelde

      ja lossid tagasi.

      Sääl muistne aeg tuli meelde,

      sest kõigest paisus aim.

      Sest silmad langesid märjaks

      ja õieti kurvaks läks vaim.

      Sa mine kuhu tahad,

      sul ikka varemed ees,

      nii metsas, mäel, väljal,

      sa ikka nende sees!

      Oh sõbrad, ei lase ma öelda

      Oh sõbrad, ei lase ma öelda,

      et oleks nii haige ma.

      Ja et ma terve oleks —

      ma seda ei ütlegi ka.