Pitkevitš kehitas õlgu: «Lora,» ja võttis Šelga käest kolmanda väljalõike:
«… Keemiakuningas miljardär Rolling sõitis Euroopasse. Tema sõit on seoses söetõrva ja keedusoola saadusi ümbertöötavate tehaste trusti organiseerimisega. Rolling andis Pariisis intervjuu, väljendades veendumust, et tema kolossaalne keemiakontsern toob rahunemise Vana Maailma maadesse, mida vapustavad revolutsioonilised jõud. Iseäranis agressiivselt kõneles Rolling Nõukogude Venemaast, kus kuulduste järgi tehtavat salapäraseid töid soojusenergia ülekandmiseks suurtele kaugustele.»
Pitkevitš luges sõnumi tähelepanelikult läbi. Vajus mõtteisse. Ütles siis kulmu kortsutades:
«Jah. On täiesti võimalik, et Garini tapmine on kuidagi seoses selle sõnumiga.»
«Kas olete sportlane?» küsis Šelga ootamatult, võttis Pitkevitši käe ja pööras selle peopesa ülespoole. «Mina harrastan kirglikult sporti.»
«Te vaatate, kas aerud pole mu käsi rakku hõõrunud, seltsimees Šelga … Näete, siin on kaks villi, – see näitab, et ma sõuan halvasti ja et ma kaks päeva tagasi tõepoolest aerutasin ligi poolteist tundi järjest, kui ma Garinit Krestovka saarele viisin … Kas teid rahuldavad need teated?»
Šelga laskis tema käe lahti ja puhkes naerma:
«Te olete tubli poiss, seltsimees Pitkevitš, teiega oleks huvitav rassida, päris tõsiselt kohe.»
«Tõsisest võitlusest ei ütle ma kunagi ära.»
«Öelge, Pitkevitš, kas te seda nelja sõrmega poolakat varem ka tundsite?»
«Te tahate teada, miks ma üllatusin, kui nägin temal neljasõrmelist kätt? Te olete väga tähelepanelik, seltsimees Šelga. Jah, ma üllatusin … veelgi enam – ma kohkusin.»
«Miks?»
«Noh, seda ma juba teile ei ütle.»
Šelga näris nahakübemekest huulel. Vaatas tühja bulvari suunas. Pitkevitš jätkas:
«Tal pole mitte ainult käsi vigastatud, tal on kehal hirmus arm põiki üle rinna. Garin vigastas teda tuhande üheksasaja üheksateistkümnendal aastal. Seda meest hüütakse Staš Tyklinskiks …»
«Kas siis kadunud Garin,» küsis Šelga, «vigastas teda samal meetodil, nagu ta lõikas läbi kolmetollised lauad?»
Pitkevitš pööras kiiresti pea kaasvestleja poole ja nad vaatasid mõne hetke teineteisele silma: üks rahulikult ja läbinähtamatult, teine lõbusalt ja avalalt.
«Kas kavatsete mind ikkagi areteerida, seltsimees Šelga?»
«Ei … Seda jõuame me alati.»
«Teil on õigus. Ma tean palju. Kuid iseenesestki mõista ei saa te mitte mingisuguste surveabinõudega minult välja usutleda seda, mida mina ei taha avaldada. Kuritöösse mina segatud ei ole, te teate ise. Kas soovite mängu lahtiste kaartidega? Võitluse tingimused: pärast head lööki me kohtume ja vestleme avameelselt. See sarnaneks malepartiiga. Keelatud võteteks on teineteise surnukslöömine. Muide, kuni me teiega kõnelesime, ähvardas teid surmaoht, ma kinnitan teile seda, ma ei naljata. Kui teie asemel oleks istunud Staš Tyklinski, siis oleksin ma näiteks ringi vaadanud, kas kedagi pole, ja läinud ruttamatult Senati väljakule, teda aga oleks leitud sellelt pingilt lootusetult surnuna, vastikud laigud kehal. Kuid teie vastu, ma kordan, neid trikke ma kasutama ei hakka. Soovite mängida partiid?»
«Olgu. Olen nõus,» sõnas Šelga silmi välgutades. «Esimesena ründan mina, kas nii?»
«Iseenesestki mõista, kui te poleks mind postkontoris tabanud, ei oleks mina muidugi mängu pakkunud. Mis puutub aga neljasõrmelisse poolakasse, siis luban olla abiks tema otsimisel. Kus ma teda ka ei kohtaks, teatan teile otsekohe telefoni või telegraafi teel.»
«Hästi. Aga nüüd, Pitkevitš, näidake, mis riistapuu see teil on, millega te ähvardate …»
Pitkevitš noogutas pead ja muigas: «Sündigu teie tahtmine – mäng on lahtiste kaartidega,» ja ta tõmbas ettevaatlikult rinnataskust lameda karbi. Selles oli sõrmejämedune metalltoruke.
«See ongi kõik, tarvitseb ainult ühest otsast pigistada, kui seal sees puruneb klaas.»
9
Kriminaaljälitusosakonnale lähenedes jäi Šelga äkki seisma, nagu oleks ta telegraafiposti vastu põrganud: «Ohoo!» ohkis ta. «Tohoo hullu!» ja trampis vihaselt jalga vastu maad: «Küll on osav sell, küll on ikka näitleja!»
Šelga oli tõepoolest rumalasti ninapidi veetud. Ta oli seisnud kahe sammu kaugusel mõrvarist (selles polnud nüüd mingit kahtlust) ega võtnud teda kinni. Ta oli rääkinud inimesega, kes nähtavasti tundis kõiki mõrva juurde juhtivaid niite, ja too sai hakkama sellega, et ei öelnud õieti mitte midagi asjasse puutuvat. Sellel Pjankov-Pitkevitšil oli mingi saladus … Šelga taipas äkki – just riikliku, ülemaailmse tähtsusega oli see saladus … Ta hoidis juba Pjankov-Pitkevitšit sabast «libises käest, see neetu, vedas alt!»
Šelga tormas kolmandale korrusele oma osakonda. Laual lebas ajalehepaberisse mähitud pakk. Sügavas aknaorvas istus rahulik paks mehike, jalas veesaapad. Nokkmütsi kõhul hoides tegi ta Šelgale kummarduse.
«Babitšev, majavalitseja,» ütles ta, tugevat puskarilehka levitades, «Puškarskaja tänavalt maja number kakskümmend neli, korteriühistu.»
«Kas teie tõite paki?»
«Mina jah. Korterist number kolmteist. See pole peahoones, vaid juurdeehituses. Üürnik on meil teist päeva kadunud. Täna kutsusime miilitsa, murdsime ukse lahti, koostasime akti seaduslikus korras,» majavalitseja kattis käega suu, ta põsed läksid punaseks, silmad pisut pungi ja tõmbusid niiskeks, puskarilehk täitis toa, «nii et selle paki ma leidsin lisaks veel ahjust.»
«Kadunud üürniku nimi?»
«Saveljev Ivan Aleksejevitš.»
Šelga avas paki. Seal olid Pjankov-Pitkevitši foto, kamm, käärid ja pudelike tumedat vedelikku, juuksevärvi.
«Millega Saveljev tegeles?»
«Teaduslikul alal. Kui meil lõhkes allavoolutoru, pöördus komitee tema poole … Ta ütles, et oleks heameelega valmis meid aitama, kuid ta on keemik.»
«Kas ta oli tihti öösiti kodust ära?»
«Öösiti? Ei olnud. Polnud märgata.» Majavalitseja kattis jälle suu kinni. «Enne valget oli ta küll ikka läinud, see on õige. Kuid nii, et öösiti, – polnud märgata, ka joobnuna ei nähtud teda.»
«Kas tuttavad käisid tema pool?»
«Ei olnud märgata.»
Šelga helistas Petrogradi linnaosa miilitsaosakonda. Selgus, et Puškarskajal maja number kakskümmend neli juurdeehituses elas tõepoolest Saveljev Ivan Aleksejevitš, kolmkümmend kuus aastat vana, keemiainsener. Asus Puškarskajale elama veebruaris isikut tõendava dokumendiga, mille oli välja andnud Tambovi miilitsaorgan.
Šelga saatis Tambovisse telegraafilise järelepärimise ja sõitis autol koos majavalitsejaga Fontankale, kus kriminaaljuurdluse osakonna jääkeldris lamas Krestovkal tapetud mehe laip.
Majavalitseja tundis temas otsekohe ära üürilise kolmeteistkümnendast numbrist.
10
Umbes samal ajal sõitis see, kes nimetas end Pjankov-Pitkevitšiks, ülestõstetud kummiga voorimehetroskal Petrogradi linnaosa ühele hoonestamata alale, õiendas arve ja hakkas kõnniteed mööda piki seda maa-ala edasi minema. Ta avas plangus oleva jalgvärava, läks üle hoovi ja siis kitsukest tagatreppi mööda üles viiendale korrusele. Kahe võtmega keeras ta ukse lukust lahti, riputas tühjas esikus palitu ja kaabu ainsale naelale, astus tuppa, kus neli akent olid poolest saadik üle lubjatud, istus läbikulunud diivanile ja kattis näo kätega.
Olles siin, üksildases