Zoja Monrose oli juba kolm paberossi ära suitsetanud. Lõpuks lähenes kiirustamata see, keda naine ootas: kitsukese, karvakasvanud lauba ja külmade silmadega sünge turd mees. Ta vurrud olid veidi kikki keeratud, värviline krae soonis tugevat kaela. Ta oli laitmatult riietatud – ilma liigse elegantsita. Tulija istus. Tervitas Zojat lühidalt. Vaatas ringi ja mõned lõid pilgu maha. See oli Gaston Pardinokk, endine varas, seejärel bandiit kuulsa Bonnot’ jõugust.
Sõjas oli ta välja teeninud allohvitseri aukraadi ja pärast demobiliseerimist siirdunud igasuguste salajaste ja tumedate asjade komisjonäri rahulikule tööle.
Zoja Monrose’isse suhtus ta suurima austusega. Kohtudes öölokaalides palus ta teda lugupidavalt tantsima ja suudles kätt; see oli ka ainuke naine Pariisis, kelle kätt ta suudles. Zoja pidas temaga sõprust ja mees täitis aeg-ajalt tema kõige delikaatsemaid ülesandeid.
Imedes haput veini ja kissitades piibusuitsu tõttu silmi, kuulas Gaston mornilt, mida talle rääkis Zoja. Kui Zoja jõudis lõpule, naksutas ta sõrmi. Gaston ütles:
«See on ju ohtlik.»
«Gaston, kui see õnnestub, olete jäädavalt kindlustatud mees.»
«Mitte mingi raha eest, armuline proua, ei võta ma praegu ei märga ega kuiva asja ette: ajad on muutunud. Tänapäeval eelistavad bandiidid politseis teenida, elukutselised vargad aga välja anda ajalehti ja tegelda poliitikaga. Kui te tahate mind palgata raha eest, siis ma keeldun. Teine asi on teha seda teie heaks. Sel juhul võiksin ma riskida endal kaela murda.»
Zoja laskis välja erepunaste huulte nurgast suitsujoakese, naeratas õrnalt ja pani ilusa käe Pardinoka varrukale.
«Hästi, tehke seda minu heaks …»
30
Rollingi auto peatus Montmartre’il, kitsukesel tänaval, mida valgustas öölokaali kümmekond akent. Madalas, peegellaega ja peegelseintega, palavas ja täissuitsetatud saalis, ruumipuuduses, serpentiini, õhupallide ja konfetiliblede keskel õõtsusid paberlintidesse mähkunud tantsivad paarid.
Taoti klaverit. Viiulid vingusid ja kääksusid, kolm higist nõretavat neegrit tagusid vaagnaid, röökisid autopasunaisse, käristasid lauatükikestega, kolksutasid ja täristasid taldrikuid, materdasid türgi trummi.
«Teed, mu lapsed, teed keemiakuningale!» hüüdis ülemkelner pingutades ja leidis suure vaevaga koha kitsas lauas ning pani Zoja ja Rollingi istuma. Nende pihta hakkasid lendama pallid, konfetid, serpentiinid.
«Teile pööratakse tähelepanu,» lausus Rolling.
Langetanud poolenisti laud, jõi Zoja šampanjat. Ta pööras aeglaselt pead – kellegi tumedad, otsekui söejutiga ümbritsetud mehesilmad vaatasid Žojat sünge vaimustusega. Kes ta niisugune on? Ei prantslane ega ka inglane. Ta oleks nagu seda meest juba kusagil näinud. Tantsijate vahelt läbitrüginud kelner ulatas Zojale kirjakese. Naist üllatas see, ta heitis end tagasi diivani seljatoele. Kiikas Rollingi poole, kes imes sigarit, ja luges kirja läbi:
«See, kelle peale te nii õrnalt vaatate, Zoja, on Garin … Suudlen kätt. Semjonov.»
Zoja kahvatas vist nii hirmsasti, et lähedalt kuuldus läbi müra kellegi hääl:
«Vaadake, daamil on paha.» Siis ulatas ta tühja pokaali ja kelner valas talle šampanjat.
Rolling küsis: «Mida Semjonov teile kirjutas?»
«Ma ütlen hiljem.»
«Kas ta kirjutas midagi härrast, kes teid jultunult silmitseb? See on toosama, kes eile minu juures käis. Ma ajasin ta välja.»
«Rolling, kas te ei tunne teda ära? … Mäletate, l’Etoile’i väljakul … See on Garin.»
Rolling ainult nohistas. Võttis sigari: «Ahaa!» Äkki tekkis tema näole sama ilme, mis tal oli siis, kui ta jooksis ringi kabineti hõbejat vaipa mööda, mõeldes viie käigu peale ette võitluse kõiki võimalikke kombinatsioone. Tol korral nipsutas ta südilt sõrmi. Praegu pöördus ta Zoja poole virildunud suuga: «Sõidame ära, meil on vaja tõsiselt kõnelda.»
Uksel vaatas Zoja tagasi. Läbi suitsu ja serpentiinivihma nägi ta uuesti Garini põlevaid silmi. Ja siis – see oli midagi peadpööritamapanevalt arusaamatut – Garini nägu kahestus: keegi, kes istus tema ees, selg tantsijate poole, nihkus talle lähemale ja nad mõlemad vaatasid Zojat. Või oli see peeglite pettekujutis? …
Hetkeks vidutas Zoja silmi ja ruttas alla mööda kulunud kõrtsivaipa auto juurde. Rolling ootas teda. Tõmmanud ukse kinni, puudutas ta naise kätt:
«Ma ei jutustanud teile kõike kohtumisest selle võlts Pjankov-Pitkevitšiga … Nii mõnigi asjaolu jäi mulle arusaamatuks: milleks oli talle tarvis mängida hüsteerikat? Võinud ta ju oletada, et minul leidub kübekestki kaastunnet … Kogu tema käitumine on kahtlane. Milleks ta küll minu juures käis? … Milleks ta lauale vajus? …»
«Rolling, sellest te ei rääkinud …»
«Ja, jaa … Ajas kella ümber … Kortsutas mu paberid ära …»
«Kas ta püüdis teie pabereid varastada?»
«Mis? Varastada?» Rolling vaikis viivu. «Ei, see polnud nii. Ta kaotas tasakaalu ja tema käsi prantsatas vastu kirjamappi … Seal olid mõned paberid …»
«Kas olete kindel, et midagi ei ole kadunud?»
«Need olid tähtsusetud märkmed. Nad olid ära kortsutatud ja ma viskasin nad hiljem paberikorvi.»
«Ma anun teid, tuletage kogu jutuajamine peensusteni meelde …»
Limusiin peatus Seine’i tänaval. Rolling ja Zoja läksid magamistuppa. Zoja tõmbas kähku kleidi seljast ja heitis laia voolitud, brokaatbaldahiini all kotkajalgadel seisvasse voodisse – ühte ehtsasse keiser Napoleon Esimese voodisse. Aeglaselt lahti rõivastudes kõndis Rolling vaibal, ja jättes riietusesemeid kullatud toolidele, lauakestele, kaminasimsile, jutustas peenimate üksikasjadeni Garini eilsest külastusest.
Zoja kuulas, toetudes küünarnukile, Rolling hakkas pükse maha tõmbama, seejuures ühel jalal hüpates. Sel momendil ei sarnanenud ta sugugi kuningaga. Seejärel heitis ta voodisse ja sõnas: «See on kindlasti kõik, mis oli,» ja ta vedas atlasteki ninani. Sinkjas öölamp valgustas toredat magamistuba, laiali pillatud riideid, kuldseid aamoreid voodisammastel ja Rollingi teki sisse pugenud lihavat nina. Tema pea oli vajunud patja, suu poolenisti paotunud, keemiakuningas oli magama jäänud.
See nohisev nina segas Zojat iseäranis. Ta pani käe silmadele. Tema ees püsis järeleandmatult Garini kahvatu, jultunud, ilus, tahtejõuline nägu. Zoja raputas pead, et nägemust eemale peletada – ei, see vahtis üksisilmi teda läbi paberlintide lehviva ämblikuvõrgu … «Unetu öö on kindlustatud,» mõtles Zoja ning äkki läbistas terav mõte teda nõelana pealaest jalatallani: «Gaston on praegu tema juures …»
Zoja libises teki alt välja, tõmbas rutakalt sukad jalga. Rolling pomises unes veidi, kuid keeras ainult küljele.
Zoja ruttas riietusruumi. Ajas vihmamantli selga ja tõmbas vöö tugevasti kinni. Tuli tagasi magamisituppa käekoti järele, kus oli raha …
«Rolling,» ütles ta tasa, «Rolling … Me oleme kadunud …»
Kuid Rolling ainult pomises midagi. Zoja läks alla vestibüüli ja avas vaevaga kõrge välisukse. Seine’i tänav oli tühi. Läbi mansardkatuste kitsa vahe paistis tuhm kollakas kuu. Zojat haaras nukrus. Ta vahtis seda kuukera magava linna kohal … «Jumal, jumal, kui õudne, kui kohutav …»
Mõlema käega nihutas ta mütsikese sügavalt silmadele ja ruttas kaldaäärsele tänavale.
31
Vana kolmekorruseline maja number kuuskümmend kolm Rue des Gobelins’il ulatus ühe seinaga hoonestamata alale. Selles küljes olid aknad ainult kolmandal korrusel – mansardkorrusel. Teine, umbsein, oli vastu parki. Tänavapoolse fassaadi ulatuses asus esimesel korrusel maapinnaga ühekõrgusel