„Tere, Tiina,“ ütles Reet. Ta andis mulle pakikese ja seletas siis edasi: „Üks naine käis sind töö juures otsimas, aga ma ütlesin talle, et sa oled haige, ja ma tõin ta siia. Kas ma kutsun ta sisse?“
„No eks sa kutsu.“ Ma ohkasin ja vajusin köögilaua taha istuma. Mul oli ikka veel väga paha olla ja ma ei tahtnud eriti külalisi näha. Teadsin ainult, et Erik ja Oliver pidid õhtul tulema, ja sellest piisas mulle täielikult.
Ma ei tundnud seda suurt kasvu ja tumedate juustega naist, kes nüüd uksest sisse astus. Ma vaatasin teda ehmunult ja tema mind.
„Kas teie ikka olete Tiina Räkk neiupõlve nimega Kask?“ küsis naine.
„Olen,“ vastasin väriseva häälega ja noogutasin.
„No siis olen ma ikka õiges kohas.“ Naine hakkas naerma ja kallistas mind nii, et mu kondid ragisesid. „Mina olen Maria. Ma lugesin sinu raamatut ja jäin mõtlema. Esialgu kahtlesin, aga kuna väga palju asju tuli tuttav ette, siis arvasin ikka, et sina oled selle raamatu kirjutanud.“ Maria näitas mulle minu raamatut ja ma puhkesin nutma. Kõva häälega. Hüppasin püsti ja kallistasin nüüd omakorda teda. Pärast olen ma mõelnud, kas maailmas pole olemas mingit salajast infoliini, sest mis muu suudaks seletada tõsiasja, et inimene, kellest ma alles pool tundi tagasi kirjutasin, sajab mulle veidi hiljem uksest sisse?
Maria oli oma autoga. Istusime diivanil ja aina pajatasime. Meie jutt ei tahtnud ega tahtnud otsa lõppeda. Kui Erik ja Oliver tulid, siis Maria lausa kummardus nende ees, sest ta oli nende kohta lugenud, meist filmi näinud ja nüüd sai ta kõigiga ka isiklikult tuttavaks.
„Teie naine on ikka selline nääpsukene nagu siis, kui me alles koos koolis käisime,“ sõnas Maria ja tal oli loomulikult ka õigus.
„Tead, Tiina, praegu meenutad sa mulle väga minu ema. Kahjuks on ta surnud. Isa samuti. Ta jäi traktori alla. See tähendab, et talle vajus töökojas traktor peale, kui ta seda remontis,“ seletas Maria.
„Issand, kui kahju!“ ahastasin mina jälle pisarates silmadega ja võtsin Maria ümbert kinni. Me kallistasime uuesti ja Erik sõnas:
„Kuulge, sõbrannad, me läheme ja teeme teile süüa, kuni teie siin tutvust uuendate.“
„Mine,“ sõnasin.
„Ta ongi sul selline, nagu sa oled kirjutanud,“ arvas Maria.
„Jumal hoidku,“ ägasin ma ja rääkisin sõbrannale, millega nad kõik olid viimasel ajal hakkama saanud. Rääkisin linnupuuridest ja isegi sellest, kuidas ma korstnat pühkides lumehange lendasin. Rääkisin ka koogist.
„Issand, ma unustasin täiesti!“ karjatas Maria ehmunult ja tormas uksest välja.
„Ta oleks nagu energiakooki saanud,“ arvas Oliver köögist minu poole vaadates.
„Suu kinni!“ käratasin.
Varsti oli Maria tagasi ja kandis kahte suurt kotti kookide ja kringlitega.
„Ma tõin sulle külakosti. Ema küll enam pole, aga ma pean ise kondiitriäri Tallinnas ja te kõik olete alati sinna oodatud,“ lausus Maria istet võttes.
„Oliver!“ röögatas Erik, nii et me kõik võpatasime. „Lusikas nurka ja sööma! Täna jäävad makaronid ära.“
Loomulikult jäi Maria meie poole ööseks, sest ma ei suutnud sõbrannat nii lihtsalt minema lasta. Istusime peaaegu terve öö Oliveri toas, sest poiss magas täna elutoas diivanil ja Maria sai endale Olle voodi. Ülemist tuba polnud mõtet enam öösel kütma hakata. See oli küll suur, aga remont oli seal veel pooleli.
„Sul on nii ilus elu ja nii ilus armastus,“ arvas Maria mind vaadates ja küsis, kas ta tohib suitsu teha.
„Muidugi, Maria,“ lubasin lahkelt. Kuna ma tuhatoosi üles ei leidnud ja kahtlesin üldse, kas meil sellist asja enam ongi, sest Mati suitsetas siin olles õues ja loopis konid ämbrisse, siis tõin ma lihtsalt alustassi. Maria süütas sigareti ja me heietasime edasi. Maria rääkis, et paljud kooliõed elavad nüüd samuti linnas ja nad on ka kohtunud. Enamik kooliõdesid polnud uskunud, et mina olen selle raamatu kirjutanud, aga tema otsustas kontrollida. Nüüd veendus ta, et tal oli õigus olnud, ja ta saab teistele peale põrgata.
Kirjutasin Mariale südamliku pühenduse, kuid sõnadest jäi väheks, et väljendada kogu tänu nende perekonna vastu, et nad olid omal ajal mind sel moel hoidnud. Mind, väljatõugatut ja põlatut. Muidugi olid mul veel mõned sõbrannad, aga Maria ja tema ema olid mulle kõige kallimad. Ma kummardan veel praegugi nende ees sügavalt, ehkki ema seda enam lugeda ei saa.
Maria rääkis, et ta on oma mehest lahus ja tal on küll elukaaslane, aga tahab tema ka minema saata, sest too on rohkem huvitatud tema rahast kui temast endast. Tal on kaks last, aga vanaema ta veel ei ole, sest lapsed on selleks liiga noored. Mul oli hea meel seda kuuldes, sest tema teadis minu kohta juba raamatust enam-vähem kõike.
„Sul on lausa uskumatu elu olnud,“ arvas Maria ja kustutas sigareti.
„Kurb,“ kohmasin.
„Kuidas võtta,“ leidis naine. „Mina olin nooruses väga õnnelik, aga nüüd pole sellest enam midagi järel. Kuule, kas sa Katrini ka oma pulma kutsud?“
Ma võpatasin.
„Mitte mingil juhul,“ olin veendunud.
Palju jutte jäi meil veel sõbrannaga rääkimata, aga ta lubas uuesti tulla. Magamisest ei tulnudki eriti midagi välja. Maria jõi kolm tassi kanget kohvi ja läkski. Pärast tema lahkumist oli hinges kuidagi tühi tunne. Ma läksin magamistuppa ja avastasin, et midagi on ikka alles ka. Erik magas seal ja ma hüppasin mehe peale. Korraga ei suutnud ma ennast enam taltsutada ja mul oli selline tahtmine, et mine või ogaraks. Ma ei tea, kust see tuli, aga ma sain ka, mida ma tahtsin. Pidin juba karjuma hakkama, kui Erik mulle vaikselt meelde tuletas, et Oliver on õhukese magamistoaukse taga ja pole mõtet noort meest sedasi kiima ajada. Ma taltusin.
Magada ei tahtnud kohe üldse. Korraga olin nii terveks saanud, et helistasin hommikul juhatajale, ja teatasin, et tulen tööle. Ma suutsin küll. Aga Reeda toodud pluus ei meeldinud mulle üldse. Järgmisel puhkepäeval ostsin endale uue ja palju ilusama. Just sellise nagu mina tahtsin, mitte Reet.
5
Iga päev on isepäine
Erik ehitab jälle midagi ja Olle ning mina oleme kahekesi. Poiss on tore ja mul pole igav. Kui ta Märjamaale läheb või sõprade juures on, siis leian endale ikka tegevust. Hakkasin Rapla raamatukogu liikmeks ja tassin sealt koju raamatuid. Loen nagu segane ja kirjutan ise ka. Aga tee või tina – Eriku kirjutamisstiil on mulle selle kahe raamatuga juba külge kasvanud ja ma ei saa sellest üle ega ümber. Pole vist vaja ka, sest ka nii on hästi.
Vahel ma palvetan. Mitte sellepärast, et midagi oleks pahasti või vaevaks mu südant, aga pärast palvetamist on mu meeled ja mõtted puhtamad, hing helgem ja süda säramas. Kiriku liikmeks ma ei hakka, aga mediteerin küll. Ka Erik teeb seda viimasel ajal pidevalt ja arvake ära kus? Lumehanges. Istub seal nagu pingviin munade peal, seljas ainult hommikumantel ja mediteerib. Viimane kord oli ligi tund aega kadunud ja ma sain krambid, kui mees tagasi tuli ja uuesti voodisse puges. Tahtsin teda kallistada, aga ma pole veel harjunud jääpurikaga koos magama. Kargasin röökides välja ja võdisesin alasti keset tuba.
„Sul pole aru raasugi peas,“ sõimasin Erikut. „Kui sa lumehangest tuled, siis hoiata mind ette, sest muidu võin kopsupõletiku saada.“
„Ähah,“ mühises tema ja keeras mulle selja.
„Kuidas sa suudad sedasi lumehanges istuda? Midagi ära ei külmu või?“ tänitasin edasi.
„Sa mõtle endale tuli ümber ja sa ei tunnegi külma. Tule sees tee aga vastupidi ja kõik on okei,“ pomises tema kusagilt seina juurest.
„Oled sa proovinud ka või?“ tundsin huvi ja tahtsin uuesti oma sooja pesakesse pugeda, aga kus pagan see