Renne hakkas jälle paberit otsima, kuid ma lubasin talle selle tõetera hiljem üle korrata. Praegu oli aga meil väga kiire. Jõuk lähenes.
Maja oli nii lagunenud, et tundus nagu pudeneks ta iga hetk laiali. Kuulid, mida piirajad oma relvadest välja tulistasid, lendasid plaksatades läbi seinte, nagu oleksid need papist. Roomasime muldpõrandal ja jooksime paanikas mööda üüratut, puruks pekstud akendega maja edasi, lootes sellest põrgust pääseda. Viimaks leidsime ennast ühes lillelise, määrdunud tapeediga toast, kus oli purunenud ja auke täis mööbel; akna all pruun ühejalgne laud nagu neegerinvaliid. Õues õitsesid kõrged pojengid, varjates osaliselt tuppa hiilivat valgust.
“Tulge minuga,” ütles ootamatult üks neiu. “Ma peidan teid ära.”
Kus kohast ta tuli, sellest polnud meil õrna aimu? Ta lihtsalt ilmus ja kõik. Nagu kummitus selle mädanenud poolpapist maja seina seest. Aga mõelda polnud enam aega. Vaatasime Rennega teineteisele otsa ja noogutasime. Aeg läks ja juba kihutasid kuulid mööda toaseinu, otsides meid. Puukillud lendasid ringi nagu sääsed.
Tüdruk viis meid seina sisse ja ettevaatlikult tõusime mööda lagunenud treppi üles teisele korrusele. Ma ei märganudki enne, et majal oli veel teinegi korrus. Nüüd aga jõudsime päikeseküllasele palkonile ja verandale. Toad olid täis säravat valgust, mis kumas sisse suurtest akendest. Akendest avanes vaade tööstusmaastiku sarnasele õuele, kus vedeles plekitükke, kummalisi kärusid ja raudvaate. Kaugemal olid käändunud raudvarvad: osaliselt roostes ja mahasaetud juppidena. Kõikjal oli traadiräbu ja imelikke hiiglaslikke metallist seibe. Asfalt õuel oli täis koorunud auke ja aukudes vedelesid õlised silindrid.
“Olge ettevaatlikud. Põrandad on mädad ja vaadake ette kuhu te astute,” hoiatas piiga.
“Kuidas sa siin sedasi üksinda elada saad?” imestasin ja istusin ühte tooli. Nägin, et ühest toast viis trepp üles ja ma tundsin huvi, mis seal on.
“Ma ei olegi üksinda. Mu noormees elab koos minuga ja praegu ehitame endale seda maja suuremaks, sest tahame lapsi saada. Tulge – ma näitan teile,” kutsus neiu ja viis meid avarasse magamistuppa, milles oli alles tehtud remonti. Tuba nägi välja viisakas ja puhas.
“Kas fekalaarid teid ei tülita?”
“Ei, milleks? Nad ei oska siia tulla ja ainult tänavale on ohtlik minna. Sõiduks kasutame soomustatud autot,” vastas tüdruk. Ta lõikas kurki ja hakkis salatile juurde tomatit. “Kas te süüa tahate?”
“Ei hooli,” vastas Renne järsult ja heitis pilgu aknast välja. “Rosa!” karjatas mees. Ta haaras püssi, tõmbas raginal padruni rauda ja tulistas avatud õhuaknast naise pihta. Rosa lendas vastu pleekinud puukuuri seina ja kukkus. Kohe avati meie suunas tuli. Kuulid lendasid kilinal vastu aknaklaase ja eemaldusid unnates. Aknaklaasid olid kuulikindlad. Renne viskas aknast alla paar granaati ja ründajate auto plahvatas. Jäi pisut rahulikumaks.
“Peame vist kasutama Surnud Punkti,” arvas neiu murelikult.
“Mis see on?” imestasin.
“Surnud Punkt on varjend. Sinna saab minna minu kodust ja saab minna ka küünist, lagedal aasal. See varjend on väga sügaval maa-all ja seal on väga kitsas, umbne ja vastik. Olen seal ühe korra olnud ja hädavaevu suutsin mööda pikka ja kitsast betoontunnelit üles tagasi ronida. Varjendis on ainult betoonist pink, millel istudes pead küürus olema, sest varjendi lagi on nii madalal. Tavaliselt inimesed sealt enam eluga tagasi ei tule ja kääbused toovad laibad uuesti üles. Sellepärast seda kutsutaksegi Surnud Punktiks,” jutustas neiu.
“Aga miks te sinna üldse põgenete?” imestas Renne habemetüükais lõuga näppides.
“Palju parem on maa-all lämbuda, kui taluda päevade viisi pikka piinamist ja seda, kuidas sind aegamisi tükkideks hakitakse. Mustlased teevad nii – nad seovad inimese postide külge ja lõikavad iga päev sinu küljest midagi ära, kuni sa sured. Täpselt nagu Lõputu Linna retsidest timukad. Tegelikult on ju Fekalaarium Lõputu Linna eeslinn.”
“Ah nii!” hüüatasin. Võtsin Renne käest granaadi ja viskasin selle aknast välja. Samal hetkel tulistati mind ja kuul riivas kätt. Võpatasin. Valus oli. Kindlasti tundis seda ka Mummi, sest kuulsin naise karjatust. Tõmbasin kiiresti akna kinni. Kuulid meid enam ei tülitanud.
“Me peame minema Surnud Punkti!” karjus neiu hüsteeriliselt.
“Rahune maha. See on ainult väike kriimustus.”
Ma ei uskunud kääbustesse. Pidasin seda tüdruku haiglaseks luuluks, kuid majast välja minnes ja lagunenud trepist alla turnides, märkasin ühtäkki koridori seinal pika, halli habeme ja koonilise tuttmütsiga härjapõlvlast. Jäin teda üllatunult vaatama. Päkapikk kõõlus trepikoja seinalambi juures ja sädeles selles valguses nagu puuvõõrik.
“Kas sul raha on?” küsis gnoom, eirates igasuguseid gravitatsiooniseadusi ja jalutades nagu kärbes mööda seina mulle lähemale.
“On küll,” noogutasin.
“Anna mulle ja ma viin sind siit elusalt minema,” lubas ta. Kääbuse vesihallid silmad takseerisid uudishimulikult mu haavatud kätt.
Mul polnud rahast kahju. Andsin talle sada ühikut ja tänulikult surus kääbik rahatähe oma kitsenahast vesti taskusse. Ta sülitas ja hüppas mu õlale nagu pärdik.
“Sina ka,” pöördus ta Renne poole.
“Mitte midagi ma sulle ei anna,” ülbitses mafiooso. Hetk hiljem kihutas läbi seina kuul ja tabas Rennet rindu. Mees kukkus trepilt alla ja kukkudes vabastas ta ühe granaadi päästiku. Võimas plahvatus kõrvetas mu kulme, kuid ükski granaadikild mind ei tabanud. Rennest endast ei jäänud suurt midagi järele. Ainult lääpas kotad, mida mees oli kandnud. Olin kääbuse kaitse all. Ta hüppas mulle kukile.
“Nüüd roni üle aia ja poe nende sirelite vahelt läbi,” õpetas mind kääbus, tirides mind kõvadest ja juhtides nagu hobust. Tegin nii. Hüppasin üle plangu ja pugesin sirelite vahele. Kääbuse jalad surusid tugevamini vastu mu kaela.
“Nüüd roni mööda seda iluvõret üles ja mine aknast sisse. Ära karda – siit ei oska sind mitte keegi otsida. Istu diivanile ja puhka. Varsti tuleb kiirabi,” seletas sõbralik, umbes käevarre pikkune, sorakil juustega kääbus. Ta juhatas mind diivanile, ronis mu õlalt alla ja kummardus.
“Oota siin, aga mina pean nüüd minema,” ütles ta.
“Aitäh sulle,” tänasin viisakalt ja mudisin haavatud kätt.
“Võta heaks,” noogutas kääbus kelmil silmil, tõmbas taskust minu antud sajase ühiku ja seda õnnelikult käes liputades, ümises ta. “Nüüd ostame naisele ja lastele kommi, sööki, kooki – mooki, sest olen rikas ma. Olen rikas ma. Olen rikas…” leelotas ta trepist alla minnes.
Sirutasin ennast mugavalt diivanil ja vaatasin akna taga õitsevaid roniroose. Läksin lille juurde ja hingasin sisse õite magusat lõhna. Tuba oli pisut niiske ja ma adusin möödunud vihma järelkaja. Rebisin kardinast riba ja sidusin haava käel kinni.
“Te peate pikali olema ja ei tohi lilli puudutada!” karjusid parameedikud tuppa sööstes ja surusid kibekähku mu kanderaamile pikali. Kitsast ja järsust trepist mind alla tarides, hoidsin hirmuga kanderaamist kinni, rippudes seal nagu kaan, et mitte välja sadada ja veel tõepoolest mõnda konti murda. Viimaks tassiti mind autosse ja unnates kihutas kiirabimasin mööda Olematut Tänavat alla, eirates igasuguseid liiklusreegleid. Pigistasin hirmuga silmad kinni, kui auto läbi heki kihutas ja sõitis sodiks ühe mustlase majaseina. Nägin, et mustlane magas koos naisega kitsas raudvoodis ja uniselt ajas ta ennast istukile, koobates pika toruga jahipüssi järele. Kiirabi aga kihutas edasi, ja selleks ajaks kui mustlane jõudis püssi vinnastada, olime meie juba nurga taha keeranud.
Haiglas tassiti mind kibekähku räpasesse ja haisvasse palatisse ning visati ligasele madratsile. Küljealune haises hingematvalt ja sellest tilkus põrandale mingit limast ollust.
“Kas teil siin hospitalis linu ei olegi?” küsisin uudishimulikult ja ajasin ennast