Sinul on vähemalt koht, kus elada, minul pole sedagi. Olen täiesti lageda taeva all, mõtlesin ja kuulasin joodiku juttu edasi.
„Nüüd elan päev korraga. Ärkan hommikul – kui muidugi olen öösel üldse magada saanud – ja kohe pead parandama. Ja nii kuust kuusse. Mis elu see selline on? Tahaksin midagi muuta, aga ei suuda. Näed, mu sõbral ja koolikaaslasel võttis viin jalad alt. Õigemini süütevedelik. Lahmis seda päevast päeva sisse ja nüüd on jalutu invaliid. Kodust välja ei saa. Mehed viivad ta aiakäruga pensioni järele, et siis uuesti edasi juua. Jube ju!” Joodik pöördus minu poole ja vaatas otsa. Nii helesiniseid ja siiraid silmi polnud ma enne elus näinud. Need lausa lummasid. Mees ise oli räpane ja kasimata, aga silmad… Jumal hoidku küll!
„On küll jube,” soostusin võpatades. Tundsin oma kehas imelikku värinat ja mees märkas seda.
„Ära karda. Ma ei tee sulle liiga. Tahtsin lihtsalt juttu ajada. Ma ei hakka sind ka vägistama, sest mehe värk, tead – kärakas on selle ära söönud. Enam ei tõuse nii nagu vaja. Vahest küll, aga harva. Vanasti võisin terve öö naist uhada.” Mees laksutas keelt ja tema silmad lõid särama. „Olid ajad. Aga enam mitte. Ei.”
Pühkisin pükstelt tuhaebemeid ja puhusin neid minema. Võtsin kotist kammi ja harjasin juukseid. Äkki sähvatas üks uitmõte. Kunagi olin kusagilt lugenud, et kui naine tahab meest võrgutada, siis hakkab ta oma juukseid kammima. See oli vist kusagil piiblis või… enam ei mäleta. Aga mis sest. Ma ei taha ju ometi seda kaltsakat võrgutada. Vajan lihtsalt kohta, kus mõned päevad öömajal olla. Ja võimaluse korral ka juukseid värvida. Kas see on võimalik? Kuidas ma ennast talle ette mängin? Joodik ma pole. Lits vist ka mitte. Vähemalt enda arvates küll mitte, sest mingit pidevat vajadust mul selle järele polnud. Ka polnud mul plaanis ennast elatise nimel müüma hakata, kuigi… ka see oleks võimalus. Elukoht ja katusealune on tähtsam.
Joodik jõi õlut ja keeras pudelile hoolikalt korgi peale. Ta hingas sügavalt sisse ja tema rind kerkis sportlikult. Kunagi võis ta olla kena ja rühikas mees, kuid nüüd olid temast järel ainult varemed. Ehkki – nii kriitiline ei saa ka olla. Ta paistis tugev ja asjalik mees olevat.
„Täitsa tore on siin sinuga juttu ajada,” kiitis ta. Mina küll polnud mingi eriline jutupaunik. Jutustajaks oli rohkem tema.
„Pole viga jah,” kinnitasin naeratades. „Mis su nimi on?”
„Kalle,” vastas ta.
„Mina olen Tiina,” tutvustasin ennast, kuid kätt ma talle ei sirutanud. Mees ei oodanud ka. Ta vaatas mind ja naeratas samuti. Õllene naeratus, veidi viril ja uimane, aga naeratus.
„Kas sa tõesti ei taha õlut?” usutles Kalle ja sirutas pudelit minu poole.
„Ei, tänan. Ma ei joo õlut,” kähistasin. Mõtlesin pingsalt, kuidas saada Kalle nii kaugele, et ta mind enda juurde kutsuks. Kui ennast ise kaasa pakun, olen kohe kraadi võrra madalamale langenud ja see kahandaks minust lugupidamist, mida mul oli esialgu õnnestunud tekitada. Kalle taipaks seda ja hakkaks mind ära kasutama. Kuigi ta ütles, et mehena pole temast asja, võib ta seda ka muul viisil teha. Ma ei suudaks seda taluda. Ma ei taha enam kunagi kannatada niisugust hirmu ja alandust nagu seni. Siiani on kogu mu elu olnud ainult üks suur hirm ja põgenemine. Enam ei taha. Tallinnas oli mul õnnestunud Estri juures puhata. Kas ka siin? Vaataks mehe eluaseme üle ja kui sobib, siis saaksin ehk paariks päevaks ennast paika sättida. Võib-olla kauemakski. Oleneb asjaoludest.
„Kas sa elad täiesti üksinda?” küsisin endalegi ootamatult.
„Jah,” vastas tema. „Näed, ootan siin pensioni, aga kassapidaja ütles, et enne lõunat raha üle ei kanta. Ega sa tea, mis kell juba on?”
„Pool üks,” vastasin kella vaadates.
„Veel tunnike ja siis võib minna küsima.” Kalle ohkas ja puhkes naerma. „Tead, Tiina, alevis on kõik joodikud kas invaliidid või pensionärid. Ring on selline, et juhul, kui ühel raha on, siis juuakse see koos temaga ära ja minnakse järgmise juurde edasi. Kõikidel joodikutel on pensipäevad erinevatel kuupäevadel ja nii saab terve kuu lakkuda, kuni ring algab otsast peale. Lõputu ring kuni surmani.”
„Kas sina kuulud ka sinna ringi?” tundsin huvi. Surmaring ajas mind võpatama.
„Kuidas võtta. Vahel kuulun, vahel mitte. Teinekord saan mõne tööotsakese ja olen isegi paar nädalat kainet pausi pidanud. Siis sukeldun jälle.” Kalle vangutas pead ja sügas kukalt. Täisid tal vist polnud, vähemalt lootsin seda.
Koos veedetud tunniga olime pisut tuttavamaks saanud, kui nii saab öelda. Ma ei osanud ikka veel ennast temaga kaasa munsterdada. Kartsin paaniliselt. Mida… ei teadnud isegi. Viimaks tõusis Kalle püsti ja sättis minekule.
„Ma kutsuksin sind endaga kaasa, aga sa vist ei tule,” ütles Kalle. Ma olin talle rääkinud, et sõitsin külla tuttavale, kuid teda polnud kodus ja ma pean midagi välja mõtlema, kuhu edasi minna ja mida teha. Just sellest vihjest Kalle kinni võttiski.
„Aga sa kutsu, äkki tulen,” vastasin.
Kalle langetas pea ja tonksis katkise botasega muru.
„Tule siis.” Ta tõstis pea.
„Ainult panga juurde mitte,” kinnitasin.
„Olgu. Oota mind siis kiriku juures. Pärast läheme poodi ja ostame midagi,” unistas Kalle. Minul olid mõttes teised plaanid, kuid neist oli esialgu vara rääkida. Vähemalt mu mõte töötas ja see oli hea. Ma ei tahtnud koos temaga mööda alevit tolgendada.
Kui Kalle pensioniga tagasi tuli, soovitasin tal enne mõnest kaltsukast paremaid riideid osta ja visata need haisvad nartsud minema.
„Milleks?” imestas mees. „Need käivad veel küll.”
„Käivad, aga need on koledad,” teatasin ja lausa vedasin mehe kaltsupoodi. Müüja vaatas meid tõredalt, kuid ei tõstnud kära. Saime rahulikult Kallele korralikud püksid, mõned särgid, õhukese jope ja isegi nokkmütsi valida. Leidsin nurgast kingariiuli ja kutsusin ta sinna. Imelikul kombel sobisid talle just need ilusad pruunid kingad, millel mu pilk oli peatunud. Võtsime ka need ja nüüd võis Kallet juba päris viisakaks inimeseks pidada. Ostsin ka endale mõned asjad ja džentelmenina maksis Kalle nende eest. Kalle riietus proovikabiinis ja toppis vanad asjad kilekotti. Õues viskas ta need prügikasti. Nüüd võis teda täitsa asjalikuks inimeseks pidada, kui ta poleks ikka veel nii jõledalt haisenud.
Kalle koduuksel ma tardusin. Ma polnud midagi erilist lootnutki, kuid mind vastu võttev hais lõi mul hinge kinni. Seda tuba polnud juba ammu õhutatud. Suur koer lebas otse ukse ees põrandal ja liputas laisalt saba, kui ma edasi läksin. Silitasin hallikasmusta peni pead. Koer lakkus mu kätt ja vaatas kurbade silmadega otsa. Kui ma Jüriga elasin, siis oli ka meil suur koer. Elasime maal ja seal ilma koduvalvurita ei saanud. Olin Sammyt kogu südamest armastanud. Kui ta suri, olin lohutamatu. Veidi hiljem sai ka Jüri surma. Kas õnnetus või ettemääratus – kes teab.
Esimese asjana lükkasin akna lahti. Tuppa voolas puhast õhku. Teise asjana panin kilekoti sodi täis. Ma pean kasutama mulle antud aega. Ma ei tea, kaua see kestab, kõik võib väga kiiresti lõppeda. Küllap hakatakse mind lõpuks otsima ja kindlasti ka leitakse. Aga vähemalt praegu olen ma vaba. Ja minu ümbrus peab olema puhas. Mustust ma ei kannatanud, kuigi siiani oli mu elu üpris räpaseks kiskunud. Vähemalt vaimselt.
Kalle timmis õlut ja vaatas mind. Ta jäi üha enam purju, kuid ma ei kartnud teda. Ta oli rahulik ega ilmutanud vähimatki agressiivsust. Seegi hea. Korraga kuulsin, et välisukse taga kobistas keegi. Võpatasin hirmunult. Viimasel ajal kardan ma kõike ja kõiki. Ravimeid ma ei võta. Mari oli ka neid mulle kaasa andnud, kuid neid võttes olen ma uimane ja lihtsalt vegeteerin. Ma ei taha selline olla. Tahan elada täisvereliselt, kuni mulle seda õnne on antud.
3
Hirm