Muidugi-muidugi…
Mees tulistas ühe hingetõmbega: «Asi on nii tõsine, et me ei saa seda arutelu pooleli jätta – see võtab kindlasti päris palju aega. Seega võib arvata, et ma tulen hilja.»
Või nii tõsine on siis asi…
Frida lubas lausa ähvardavalt: «Ma ootan su ära, mul ei tule nagunii und, kuni sind kodus pole. Või noh… Oodates ei saa ju magada. Kuulad aina ja… mõtled, kujutled…»
See oli nüüd küll viimane, mida antud olukorras teha – kujutleda teda, Martinit ja … ee… Ennu…
Mees pareeris: «Ära oota, ilmselt võtame mõne viski ka ja ma ei hakka riskima, jään vast pigem sinna. Sina heida magama. Mul võib tõesti hommikuni minna…»
Niisuguse sissejuhatuse peale heidetakse kindlasti magama.
Frida oleks tahtnud nutta. Õigemini – ta teadis, et niisugustel puhkudel nutetakse.
Aga ta ei osanud enam. Millal see kõik ometi juhtunud oli? Nad olid nii sobiv ja kena paar. Olnud. Frida meelest olid nad ka koos vananenud nii, et olid endiselt sobiv ja kena paar. Õige pisut raskepärased, aga just selles sarnases mahlakuses ikka… Polnudki siis või?
Kas Fridale, nii läbinägelikule ja selgepilgulisele, oli see kõik ainult tundunud nii? Et siis samavõrd, kui ta oli tööl ületamatult terane, oli ta kodus ja suhetes kanapime või mis… Oligi. Ennast naisena puha ära kaotanud.
Frida põrnitses enda peegeldust arvutimonitorilt ja ütles endale mornilt: «Kui ülejäänud naiste jaoks algas seksuaalrevolutsioon viiskümmend aastat tagasi, siis minul… vist läheks selleni veel niisama palju aega.»
Kui tavaliselt mõjus naisele ta enese hääl rahustavalt, siis praegu käis ta endale igati närvidele. Nii hääl kui prillid, juuksuri järele hüüdev ilmetu poisipea kui joonetud-sootud rõivad. Tõesti, miks pidi Martin tahtma temaga õhtut veeta. Või elu.
Ent kohe täna ei saanud Frida mitte midagi muuta. Istus arvuti ette tagasi ja jäi sellesse nagu musta auku vahtima.
Oligi must auk. Kõik oli üks üldine must auk. Kusjuures polnud kellelegi helistada ja pihtida – ja homse pineva tööpäeva pärast ei saanud oma mustast august ka konjakile rääkida.
5. peatükk
Paralleelmaailmad.
Mitmel tasandil.
Üks ühel, teine teisel pool seina.
Üks ühel, teine teisel pool kappi.
Üks ajakirjas, teine agulimajakeses.
Tõmbumas ja tõukumas, ise täpselt teadmata, miks tõmbuvad või mis paneb tõukuma.
Marioni, kes parasjagu oma kepivennast Romeot ootas, ja tema üürikorteri peremeest Arminit ei saanud justkui miski ühendada. Aga ühendas, sest vaene Armin polnud elu seeski nii armunud olnud kui praegu. Täna, kui Marion tuli ootusärevusest imekaunina töölt, jäi Arminil ema kardina taga suisa suu ammuli.
Nojah, mis sa teed, et elu oli nisuke. Et kangesti tahaks seda, mida ei saa. Või et miks ei saa? Kunagi pole nõnda, et ei saa. Ükskord ikka saab. Plika on ilus ja magus. See ei tähenda midagi, et korteriperemees ei tea temast õieti midagi. Et kus töötab või nii. Peaks teadma, muidu kaob veel käest ära. Aga näoke on tal na ausakene. Ei ta kao. Ja hädas on teine ka. Juba teine kuu üür maksmata. Eks tal kulubki raha kõigi nende vidinate peale, mis teda nõnda ilusaks teevad. Arusaadav.
Ja kuna raha sel magusal iludusel ilmselgelt ei olnud, siis järelikult polnud tal ka peigmeest. Miks ta muidu siin elab, kui tal keegi mees on, eks. Ning rahata ilusakese üle oli ju ometi lihtne võimu saavutada. Võim aga on… kuidas nad nüüd ütlesidki – seksikas. Järelikult võis Armin Marioni jaoks üsna tõenäoliselt seksikaks muutuda. Ja mis sellest üürirahast siis nii kangesti.
Heakene küll, jah, Armin oli koos emaga suurema osa majast sellepärast välja rentinud, et oma rahalist olukorda parandada. Mamma oli pensionär. Poeg öövaht. Ega tal midagi nigu puudu olnud, et paremat töökohta saada. Midagi tegusamat ja sisse toovamat ja nii. Aga miskipärast ta ei meeldinud tööandjatele. Käis ikka end siin-seal pakkumas, mamma pestud rõivad seljas ja habe aetud. Ei midagi. Joodik ta polnud. Üldse miskit pattu ei teinud. Aga ametit ei saanud. Ja nõnda oli neil mammaga ikka kitsas käes. Ei tea miks. Ega nad õieti midagi ostnud. Kõik oli elu jooksul valmis kogutud. Nii rohkesti, et enda jaoks polnud õieti ruumi. Riided ja toiduained, kodinad ja pudinad. Kogu majake oli neid täis. Kuna majas oli vaid kaks tuba ja köök, läks ruttu kitsaks. Ja üürilisele anti üks tuba, teises elasid ema ja poeg.
Teine teisel pool kappi. Nagu öeldud – paralleelmaailmad.
Nad olid terve Armini elu kahekesi elanud ja ükski kõrvaline daam polnud nende vahele mahtunud. Poeg jäi vanapoisiks. Ka ükski mees polnud pärast seda, kui papa kalal käies otsa sai, nende ellu pääsenud. Mamma jäi leseks. Elupäevade lõpuni.
Nüüd oli aga ilus hiireke magavale kassile nii sulnil moel suhu jooksnud, et tema lähedus ajas paratamatult meeled ärevile. Kui poeg pisinatukene teisel pool seina paralleelmaailmas pattu teeks, ega siis emme ju sellest magusast rikkumisest teada ei saaks…
Mamma keetis sülti. Just nagu alati, rääkis ta sinna juurde, kuidas sõja ajal tänavalt lapsi rööviti ning süldiks ja seebiks keedeti. Üldiselt hakkas see Arminile vastu. Aga täna polnud tähtis. Armin võis taldrikutäie värsket sülti kaasa võtta, kui neiukeselt-noorukeselt järjekordselt üüriraha küsima läheb.
Enne pidi see külmkapis aga kenasti ära kallerdama. Sai teine küll päris kuumana kappi pandud ja see ei teinud vanale heale kollaseks tõmbunud Snaigele kahtlemata head. Aga mis teha – piiga nägi nii hirmus ilus välja, et vanapoiss tahtis kiiresti minna. Ajatäiteks istus ta külmkapi ees, otsekui aitaks valvamine süldil rutem kallerdada, ja luges emale tellitud Eesti Naist. Mis viis ta jällegi paralleelmaailma. Ilma et ta seda nähtust sel moel sõnastada oleks osanud. Selles numbris oli lihtsalt üks väga tema nägu mees. Küll palju paremini lõigatud juustega ja elegantse pintsakuga, mitte ammu ununenud värvi kampsuniga. Sünteetilisega. Läks elektrit täis, tõmbas nagu magnetiga kõõma külge ja muutis higihaisu nii karmiks, et see häiris ka higistajat ennast.
«Teatraalsed nišimehed.» Selline pealkiri. Kati Saara Vatmanni kirjutatud artikkel Armini teisikust Eduard Salmistust. Armin luges, urgitses hambaid, ootas süldi kallerdamist ning läks närviliseks. Ehkki pildilt vaatas vastu peaaegu ta ise, oli tekst kole keeruline. Ta ei tundnud ühelgi ega vähimalgi moel, et see jutt teda puudutaks. Paralleelmaailmades oli neid teisikuid tegelikult veel ja veel. Ei teadnud Armin – ega ka Marion ise –, et temalgi on näo poolest teisik. Paarkümmend aastat vanem Pärnu medõde, kes töötas hambapolikliinikus ja kelle tegelik põhitöö oli eduka rahamehe kauniks kaasaks olemine – Marisel oli samasugune nipsnina ja vallatu suu, ta oli sama heatahtlikult lihtsa mõtlemisega, aga tal oli palju paremini läinud kui Marionil…
Salmistul oli seal naiste ajakirjas üks hea väljend: ooterežiimil tiksudes…Voh, see väljend Arminile meeldis. Või noh… oli tuttav. Nii väljend kui ooterežiimil tiksumine ise. Eelnev teatrijutt ajas teda pigem tigedaks, sest ta polnud teatris käinud. Ei, mitte et ammu polnud käinud. Üldse polnud käinud. Jah, see on võimalik. Armin Eila, nagu koolikaaslased teda kord ammu aasisid (tule eila meila) polnud elus mitte kordagi teatris käinud. Aga see ootamise teema oli nii tuttav, et lepitas ja samastas teda selle telekast tuttava mehega.
Ta kaotas kannatuse – kaua võib siin pläriseva Snaige kõrval kükitada ja süldi kallerdumist oodata. Mehike haaras ühe kausi, keeras taldrikule ümber – oeh, kausiga oleks vist mõistlikum olnud –, tegi lõiked sisse, toppis hargnema tikkunud liharibalad tagasi ja asus teele. Kõik tüdrukud armastavad… kui mitte Armineid, siis sülti kindlasti… oh kurrrask, ära nüüd minema voola… Kell on juba pool üksteist. Mamma on õpetanud, et pärast kümmet pole enam viisakas. Õnneks kostsid seina tagant veel praegugi erutavad ärkvel-hääled.
Marion oli ootel. Oi kui väga ootel, sest ta oli oma kujutluste printsile kuldse