Liisa oli üks tasane abikaasa, kes muidu suure kannatusega oma mehe igapäevast urisemist kandis, nende sõnade peale aga tõusis ta üles, astus Andrese ette ja ütles selge ning kindla häälega: «Andres, su häbemata ja ülekohtused sõnad minu üle annan ma sulle andeks – vaata, kuidas selle poolest oma südametunnistusega õigeks saad! Et sa aga oma ainust last ühele nii üleannetule, ahnele ja häbemata naisterahvale, kui Ülesoo Kadri on, ära tahad müüa, sinna sekka on minul, ta lihasel emal, ka üks sõnake rääkida.» «Muidugi,» karjus Ojamölder, tulipunane vihast, «sul oleks veel hea meel pealegi, kui verivaene koolmeistri tüdruk ennast kõige suguvõsaga minu laua ääres täis sööks!» «Vaata, Andres, see'p see on,» vastas Liisa vagusi, «sinu põhjatu ja päratu ahnus teeb sind lahtisi! silmil pimedaks ja ajab sind su oma liha ja verd ära kauplema. Usu aga: kakskümmend neli aastat täis vaeva ja risti on mind sind tundma õpetanud! Raha eest annad sa kõik ära, mis iga ristiinimene pühaks ja kalliks peab – isa- ning abikaasaarmastust pole sa iial tundnud! Kas õndsa Kataga polnud lugu karvapealt seesama? Naabri Märt oli sul liiaks halb, ehk tal küll niisama palju või enamgi on kui meil: Kata pidi vägisi saksa emandaks saama. Ja kui viimati pikisilmi oodatud kosija tuli, kes rõõmtustles enam kui sina peenikese ja uhke linnahärra üle, kes takkajärele muud midagi polnud kui mõni ülesehitud hilpharakas ja kel enam võlgu oli kui karvu peas! Aga Jakobit ei pea sa nõnda ära müüma, seda tõotan ma sulle jumala silma ees. sest minul on ka õigus tema peale, kõrge ja kallis emaõigus. ja selle eest tahan ma seista ja sõdida viimse eluõhtuni!» See tuli Ojamöldrile nii järsku, et sõna suust välja ei saanud. Kas see tema alandlik ja sõnakuulja Liisa oli, kes praegu nii julgesti kõneles? – Liisa oli tasane naine, aga ta oli naine, ja tundis oma Andrest nagu oma särgikäist, seepärast kõneles ta edasi: «Arvad sa, et ma ei tea, kes sulle need varblased pähe on pannud? Eile ohtu juba kuulsin ma, et sa vana jõleda Kirja-Tiitsuga olid tulnud. Küll mina võisin seal hästi läbi soetud saada! Võid sa jumala ees vastata, et sa sellest üleannetust kõrvapuhujast oma naist ja last roojastada lased? – Andres, kuule mu viimast sõna: sunni oma ainust last seda ülejäänud naist võtma, tee oma abikaasa ja poeg õnnetuks, aga siis ära soovi, et ma üks silmapilk kauem sinu katuse alla jään! Tee siis oma mammonaga, mis õige arvad olevat; minule aga võtku jumal pea üht rahulist surmatunnikest saata, et ma oma lapse õnnetust ja taevaisa nuhtlust sinu üle ei näeks!»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.