Kaks armukest. Alfred de Musset

täbarasse olukorda. Valentin võttis tähtsalt taskust visandi, ja kinnitanud pilgu proua de Parnes’ile, hakkas originaali koopiaga võrdlema. Proua küsis, mida ta seal teeb. Noormees tõusis, näitas markiisile oma joonistust ja istus siis uuesti sõna lausumata pingile. Markiis heitis pildile kiire pilgu ja kortsutas kulmu, nagu otsiks ta sealt sarnasust, kallutas siis pea küljele, nagu oleks ta end pildil ära tundnud. Ta jõi šokolaadi lõpuni, teener läks ära ja proua naeratas taas, nii et ta ilusad valged hambad nähtavale tulid.

      “See on ilusam kui mina,” ütles ta lõpuks, “kas te joonistasite selle peast? Kuidas te selle peale küll tulite?”