Sest ma olen – või olin – üks neid, kes on uhke oma tahtejõule, võimele otsustada ja viia otsus täide. See voorus, nagu enamik voorusi, on iseenesest mitmetähenduslik. Inimesed, kes usuvad, et nad on tugeva tahtejõuga ja oma saatuse peremehed, võivad selle usu juurde jääda üksnes juhul, kui neist saavad vilunud enesepetturid. Nende otsused pole tegelikult üldse otsused – sest tõeline otsus muudab inimese alandlikuks, kuna otsuse tegija teab, et see jääb paljude määramata asjaolude meelevalda – , vaid möödahiilimiste ja illusioonide keerukad süsteemid, mis on loodud iseenda ja maailma kujutamiseks säärastena, nagu ei nemad ise ega ka maailm sugugi ei ole. Kindlasti oli niisugune ka see otsus, mille ma tookord Joey voodis tegin. Olin otsustanud mitte anda maailmas ruumi asjadele, mis sisendasid mulle häbi ja hirmu. See läks mul suurepäraselt korda – ma ei jälginud ennast ega jälginud ka maailma, olles seejuures pidevas liikumises. Kuid isegi pidev liikumine ei takista juhuslikku salapärast tõuget või langemist, nagu näiteks lennuki sattumine õhuauku. Ja neid oli mitmeid – kõik purjus peaga ja räpased; üks sedasorti väga hirmuäratav langus juhtus, kui olin sõjaväes, see oli seotud ühe homoga, kes pärast anti sõjakohtu alla. Kabuhirm, mille tema karistus minus tekitas, oli kõige lähem võimalus seista sisimas silm silma vastu nende hirmudega, mida ma vahel nägin varjuna mõne teise mehe silmavaates.
Tegelikult juhtus aga, et kuigi ma ise ei taibanud, mida see väsimus tähendas, väsisin liikumisest, väsisin rõõmutust alkoholimerest, väsisin nüridest, võltsidest, südamlikkudest ja täiesti mõttetutest sõprussuhetest, väsisin hulkumast meeleheitlike naiste džunglis, väsisin tööst, mis toitis mind üksnes selle sõna kõige otsesemas mõttes. Võib-olla, nagu öeldakse Ameerikas, tahtsin leida iseennast. See on huvitav ütlemine, ja niipalju kui mina tean, ei ole see käibel ühegi teise rahva keeles; lause muidugi ei tähenda seda, mida ta ütleb, vaid reedab näriva kahtluse, et miski on kuskil viltu. Praegu olen arvamusel, et kui mul olnuks õrna aimugi, et too mina, keda ma kavatsesin leida, ei ole midagi muud kui seesama, kelle eest olin nii kaua põgenenud, oleksin ma jäänud koju. Kuid siiski arvan, et teadsin oma sügavaimas südamesopis täpselt, mida tegin, kui astusin laevale, et sõita Prantsusmaale.
2
Kohtasin Giovannit oma teisel Pariisi-aastal, kui mul parajasti raha polnud. Selle päeva hommikul, mille õhtul me Giovanniga kohtusime, visati mind korterist välja. Mu võlg polnud teab kui tohutu, ainult kuue tuhande frangi ringis, kuid Pariisi hotellipidajatel on võime haista vaesust ja nad teevad seda, mida teeb igaüks, kes tunneb paha lehka, – ta viskab haisutekitaja ukse taha.
Minu isa pangaarvel seisis raha, mis kuulus minule, kuid ta oli väga tõrges seda mulle saatma, sest tahtis, et tuleksin koju – et tuleksin koju ja, nagu ta ütles, jääksin sinna püsivalt elama; iga kord aga, kui ta seda ütles, meenus mulle vaikse tiigi põhja vajunud sete. Tollal ei tundnud ma Pariisis eriti kedagi ja Hella oli Hispaanias. Enamik neist, keda ma Pariisis tundsin, kuulus le milieu’sse2 nagu pariislased seda vahel nimetavad, ja samal ajal, kui too seltskond väitis, et olen üks nende seast, püüdsin mina tõestada neile ja iseendale, et ma ei kuulu nende kampa. Tegin seda õige sageli, liikudes nende seas ja näidates üles sallivust nende kõigi suhtes, mis asetas mind usutavasti väljapoole kahtlust. Olin muidugi saatnud sõpradele rahapalve, kuid Atlandi ookean on suur ja lai ja raha ei kiirusta teiselt kaldalt tulles. Kuskil tänavakohvikus istudes ja leiget kohvi rüübates lehitsesin ma niisiis oma taskuraamatut ning otsustasin helistada ühele vanale tuttavale, kes oli pidevalt palunud mul endale helistada, vananevale belglasest ameerika ärimehele, kelle nimi oli Jacques. Tal oli suur mugav korter ja rohkesti joodavat ning palju raha. Ta oli, nagu ma arvasingi, üllatunud, et helistasin. Ja enne kui üllatus ja ootamatuse lumm jõudsid haihtuda, kutsuski Jacques mind õhtusöögile, sest tal ei olnud aega ettevaatlikuks muutuda. Võib-olla ta kirus toru hargile pannes ja haaras rahakoti, kuid oli juba hilja. Jacques ei ole kõige hullem. Võib-olla on ta loll ja argpüks, kuid peaaegu igaüks on kas üks või teine ja enamik inimesi on nii üks kui ka teine. Teatud viisil meeldis ta mulle. Ta oli rumal, kuid väga üksildane; igatahes mõistan ma nüüd, et põlguses, mida tundsin tema vastu, sisaldus ka mu enesepõlgus. Jacques võis olla uskumatult helde, samas sõnulseletamatult kitsi. Kuigi ta tahtis usaldada igaüht, ei olnud ta võimeline usaldama ainustki elavat hinge; et seda korvata, raiskas ta oma raha inimeste peale, need aga muidugi kasutasid teda ära. Siis sulges ta oma kukru, lukustas ukse ja vajus sügavasse enesehaletsusse, mis tema asjadest oli ehk ainus, mis tõepoolest temale kuulus. Kaua aega arvasin ma, et Jacques oma suure korteri, oma heatahtlike lubaduste, oma viskiga, oma marihuaana ja orgiatega aitas Giovannit tappa. Mida ta võib-olla tegigi. Kuid Jacques’i käed pole kindlasti mitte verisemad kui minu omad.Muide, nägin Jacques’i kohe pärast Giovanni süüdimõistmist. Ta istus palitusse mähituna ühe kohviku terrassil, juues vin chaud’d3 Ta oli terrassil üksinda. Kui möödusin, hõikas ta mind.
Ta väljanägemine oli halb, nägu laiguline, silmad prilliklaaside taga kuulusid justkui surevale mehele, kes igalt poolt tervendust otsib.
“Oled sa kuulnud,” sosistas Jacques, kui tema juurde astusin, “Giovanni kohta?”
Noogutasin. Mäletan, et talvine päike paistis ja minagi tundsin, et olen külm ja kauge nagu päike.
“See on kohutav, kohutav, kohutav,” oigas Jacques. “Kohutav.”
“Jah,” ütlesin mina. Ma ei suutnud öelda sõnagi rohkem.
“Ma ei saa aru, miks ta seda tegi,” jätkas Jacques, “miks ta ei palunud, et sõbrad teda aitaksid.”
Ta vaatas mulle otsa. Me mõlemad teadsime, et viimane kord, kui Giovanni oli Jacques’ilt raha küsinud, oli Jacques keeldunud. Ma ei öelnud midagi.
“Räägitakse, et ta oli hakanud oopiumi tarvitama,” ütles Jacques, “et ta vajas raha oopiumi jaoks. Kas sa teadsid seda?”
Olin sellest kuulnud. Tegemist oli ajalehtede kõmuga, mida mul oli siiski põhjust uskuda, meenutades Giovanni meeleheite sügavust, teades, kui kaugele oli teda tõuganud too kabuhirm, mis oli nii tohutu, et oli muutunud põhjatuks kuristikuks.
“Ma tahan põgeneda,” oli ta mulle öelnud, “je veux m’ evader4 – tahan pääseda sellest räpasest maailmast, sellest räpasest ihust. Ma ei taha iialgi enam armastada millegi muu kui ihuga.”
Jacques ootas, et vastaksin. Põrnitsesin tänavat. Hakkasin mõtlema Giovanni surmale – seal, kus on Giovanni, ei ole peagi enam mitte midagi, mitte midagi – igaveseks.
“Ma loodan, et see pole minu süü,” ütles Jacques lõpuks. “Ma ei andnud talle raha. Kui oleksin teadnud – oleksin andnud talle kõik, mis mul oli.”
Kuid me teadsime mõlemad, et see ei olnud tõsi.
“Kas teie kahekesi,” päris Jacques, “ei olnud õnnelikud?”
“Ei,” vastasin ma. Tõusin püsti. “Ehk oleks kõik läinud paremini,” ütlesin, “kui ta oleks jäänud oma kodukülla Itaaliasse ja istutanud oliivipuid ja saanud hulga lapsi ja peksnud oma naist. Ta armastas laulda,” meenus mulle äkki, “ta oleks ehk võinud jääda sinna ja muudkui laulda ja surra oma voodis.”
Siis ütles Jacques midagi, mis mind üllatas. Inimesed on täis üllatusi isegi iseenese jaoks juhul, kui neid on küllalt sügavasti puudutatud.
“Mitte