VANA-MÄRT (ähvardavalt). Miili-i!
MIILI. … Isa kogu ei ole täielik: üks obligatsioon on mujal; seda ta ei või unustada!
VANA-MÄRT (ei jõua ennast pidada). Nojah, niisugune näljarott! Enesel ei olegi enam raha, kui kõigest see tuhat vaevalt, – sellesama topib Jaasi Jaani kätte. Ja – tuhat tuhande vastu! Kes seda enne on kuulnud! Kus on veel teine niisugune rumal, kes sedaviisi raha laenab! Ääh!
MIILI (astub Leenale järele).
NOOR-MÄRT (piinatult). Piinlik seda kõike kuulda, isa! Jaasi Jaan on aus mees, et ta Luhtame Jaagu sinu küüsist päästis!
VANA-MÄRT. Pois-s-s!
NOOR-MÄRT. Sa lasud ju terve valla peal nagu paine! Kui palju inimesi sa oma rahalaenamisega juba õnnetuks ei ole teinud!
VANA-MÄRT (suurelt). Ei ole mina kedagi kutsumas käinud, ei ole minu käes ühtegi vägisi võetud kopikat. Kõik on ausasti saadud ja iga mehe enese tahtmise järgi minu kätte toodud. (Paneb rusikas käe raskesti laua peale.) Ja sina? Mis sina’s arvad? See on ometi ükstäkõik, kui palju Luhtame Jaagule anna, viissada või tuhat. Ära maksta ta seda ikka ei jõua, talu ikka läheb, mingu pikka või lühikest aega!
NOOR-MÄRT. Minu meelest on see vargus, kui sa viissada annad ja tuhat võtad. See on enam, see on röövimine!
VANA-MÄRT (vihaselt). See on protsent, mis raha kannab, raha protsent! Tark inimene võtab vastu, mis temale tuuakse. Ja kui sina teistviisi tahad elama hakata, on sul peenike peos! On ikka hea sinulegi, kui minul midagi on. Hohoho, päris hea! (Ajab ennast üles.) Soo, ja nüüd tule, lähme sinu majapidamist vaatama! Lähme vähe aida juurde, siis saame varsti näha, kui palju sul asja uhkustada on. (Astub värava poole.)
NOOR-MÄRT (tusaselt). Võid vaadata, kui sa tahad. (Toob toast võtmed, astub isale järele.)
V
(LEENA ja MIILI tulevad käsikäes toast.)
MIILI (rõõmsalt). Ja – kas sa tead, Leeni, kas sa oskad aimata? Mul on – peigmees!
LEENA (elavalt). Tõesti? Siis ma soovin südamest õnne! Või nii kaugel! Ja mitte sõna ka ei ole sellest kuulnud! Muidu oli ikka terve kihelkond kõla täis, kui sul korra jälle kosilane oli käinud.
MIILI. Ega seda tea ka keegi inimese hing, ega ta veel isa käest küsimas ole käinud.
LEENA. Ah! Sul on siis enese valitud peigmees? Siis ma soovin veel enam tuhat korda õnne! Mina kartsin ikka, et sa kord oma tahtmise vastu kellelegi minema pead, keda isa tahab ja sina mitte.
MIILI. Isa? Isa ütelgu mis tahes, sellest mina enam ei hooli. Kas ma vanatüdrukuks pean jääma? Ei, seda ma ei taha.
LEENA. Noh, seda Mogri Märdi tütrel karta ei ole!
MIILI. Kuidas ei ole? Kas isa mind laseb mõnele minna? Üks ei ole hea ega teine. Ühel on talu liiga väike, teisel ei ole heinamaad head. Kolmandal on perekonnavõlad maksta, neljandal õde ees. Ja mis veel viiendal ja kuuendal viga… Isa leiab ikka midagi laita ja keelata. Pahkle Hennu pojale oleksin ma läinud, teda ma armastasin (hakkab nutma), – selle talul ei olnud küllalt metsa!
LEENA. Mis sa teda veel taga leinad, see juba…
MIILI. Jah, temal juba ammu naine ja laps! Puldre Peetri pojale oleksin ka läinud, jälle isa ei lasknud; selle talu piirist aeti raudteesiht läbi, jälle ei kõlvanud, ja – sedaviisi (kuivatab silmi) sedaviisi ongi kõik inimesed ära hirmutatud ja keegi ei ’julgegi enam tahtma tulla …
LEENA. Nüüd on sul jälle keegi, kellele sa minna tahad? Siis pea süda rõõmus ja tee ka asi läbi! Kuuled, Miili!
MIILI (läikivail silmil). Jah, Leeni, nüüd mul on jälle! Ja kas sa tead, missugune! Ilus, elav, uhke, niisugune, kelle järele kõikide tüdrukute silmad käivad! … Ja kuidas ta mind armastab! Ah, Leeni, ma olen nii õnnelik (kaisutab Leenat ja keerleb temaga ringi), nii rõõmus ja … ah, ma ei mõista ütelda, kuidas!
LEENA. Kas mina teda ika tunnen?
MIILI. Muidugi tunned! Aga pea suu, Leeni, kuuled! Mitte elavale kui hingele …
LEENA. Teadagi, kui sellest veel rääkida ei või. Kes ta siis on?
MIILI. Kaupmees Pärn!
LEENA (ennast Miili käte vahelt lahti tehes). Kaupmees Pärn? Kiriku juurest?
MIILI. Nojah! Ah, ma olen nii rõõmus, nii õnnelik! …
LEENA (rahulikult). See on ju peaasi, et sa õnnelik oled. Aga – isa? Kas Pärn temale hea küllalt on? Kas isa sind temalegi minna laseb?
MIILI. Isa? Tema tehku nüüd mis tahes, mina enam ei kuula!
LEENA. Aga kui – isa sulle midagi ühes ei anna?
MIILI. Ärgu andku! Pärn ütleb: tema selle järele ei küsi. Ah, kuidas ta mind armastab! Üle päeva saadab mulle kirja! Ja kui sa teaksid, Leeni, missuguse! Kui sa meile tuled, küll ma annan sulle lugeda!
LEENA. Või iga üle päeva? Kuidas sa kirjad kätte saad, et isa ei tea?
MIILI. Ja mõtle ometi, kui kaval ta on, mis ta välja on mõtelnud! Postitaskukandja läheb ju meilt mööda ja paneb kirja tee äärde kivi alla. Sealt toon ära. Mineval pühapäeval, kui ma seal käisin, ütles ta…
LEENA. Mis? Sina käisid tema juures?
MIILI. Nojah, mis sest siis?
LEENA. Nojah, aga… Kuidas temal siis pühapäeval aega on? Temal on ju pühapäeval pood lahti?
MIILI. Poe kõrval on ometi väike kamber. Mina ei saa ju muul ajal kodunt välja, kui kirikusse mineku pähe. Siis, jutluse ajal…
LEENA. Mõned ütlevad – Miili, ära sa pahaks pane! – , et Pärn suur tüdrukutekütt olevat ja et seal poe kõrval kambris alati naisterahvast külalisi käivat…
MIILI. Ilmainimeste jutt, Leena. Ega Pärn seda salga! See on muidu äri pärast, et ta mõnikord kedagi tuppa viib; seda enam tulevad tüdrukud ostma ja ei lähe teise poodi, harjuski juurde.
LEENA. Võib-olla. Ja – Pärn ei tee sinu kaasavara peale mingit rehnungit? Mõni ütleb: Pärn otsivat rikast naist, temal ei minevatki kauplemisega hästi.
MIILI. Pärn ütleb, et kui isa heaga ei anna, tema minu kas või ihualasti salaja majast viib ja millestki ei küsi.
LEENA. Oh, sa õnnelik Miili!
MIILI. Jaa, ja sina ka, Leena, pead oma Märdi saama, ajagu isa kas või tiritammi!
LEENA. Mina? Mis juttu sa ajad, Miili?
MIILI (elavalt). Nojah, sina, nimelt sina! Sa arvad, et ma ei tea? Oi, Leeni, meie teeme veel ühel ajal pulmad!
LEENA (nukralt). See on ilmainimeste väljamõeldud jutt, Miili!
MIILI. No salga peale, kui sa ütelda ei taha! Mina tean, mis ma tean. Tule, lähme tuppa, teised tulevad! Seal räägime edasi. (Viib Leena kättpidi tuppa.)
VI
(Mõlemad Märdid. VANA-MÄRT laskub jälle nagu lasu laua juurde maha, tõmbab nüüd korbitaldriku lähemale ja hakkab suure suuga sööma, kuna NOOR-MÄRT laua juurde seisma jääb.)
NOOR-MÄRT (kui isa midagi ei ütle). No sa ei ütle midagi, isa?
VANA-MÄRT. Mis ma’s pean ütlema. Linad on sul alles …
NOOR-MÄRT. Hinda ei olnud, et müüa oleks maksnud …
VANA-MÄRT (luuravalt). Palju sul siis raha vaja on?
NOOR-MÄRT. Raha? Ei tea teda praegu millegi peale vaja olevat.
VANA-MÄRT (palju lahkemalt). Sa tuled siis omaga üsna hästi läbi?
NOOR-MÄRT (kehitab õlgu).
VANA-MÄRT