„Kas need toredad seadused ei võimalda kaasautoritel teise mehe tehtud töö peal liugu lasta, selle au ja kuulsust endale võtta ja sealjuures veel kena raha tasku pista?“
„Ärge kartke, teie kui autor saate oma raha, mis teil stsenaariumi eest saada on, kõik ilusasti kätte, nagu näeb ette seadus. Ärge oma raha pärast muretsege. Kaasautoritele on ette nähtud eritasu, kaasautorlusel on omad eritasude normid ja see tasu ei tule autori arvelt. Selle kohta on olemas eri seadus.“
„Kas sa näed, või kohe eri seadus!“
„Ärge naerge! Selle seaduse eesmärk ei ole see, et keegi teise arvel teeniks vaid see, et abistada autoreid, kes ise oma tööga hakkama ei saa. Näiteks teie! Teie stsenaarium on väga nõrk, tal aga on midagi, millest saaks midagi teha. Kui me tahame sellest midagi saada ja et sellest tõesti midagi välja tuleks, siis peame me teile panema kõrvale mitte ühe, vaid kaks kaasautorit!“
Selle peale ei osanud ma enam midagi ütelda. Toimetaja Lennart Meri vaatas mind hulk aega altkulmu, sügas kõrvatagust, nuuskas nina, jalutas mööda tuba, ütles siis:
„Ma tunnen kaht väga head kaasautorit. Meie stuudiol on nendega juba pikemat aega hea loominguline koostöö. Nad on meid mitme filmi loomisel abistanud. Kui te tahate, et teie stsenaarium tõesti läbi läheks, siis ma teen teid nendega tuttavaks. Kuidas on?“
Ma ainult noogutasin. Nüüd ei teinud toimetaja Lennart Meri enam ühtegi tegevust, vaid lausus kähku:
„Tulge homme kell kaksteist siia, ma teen teid tuttavaks teie kaasautoritega.“
Kokkulepitud ajal ilmusin jälle Tallinna kinostuudiosse. Toimetaja Lennart Meri istus oma laua taga. Ta hakkas kohe tegema meile juba tuttavaid tegevusi, kui ma sisse astusin. Diivanil istus veel kaks isandat. Üks oli paks ja punetas näost nagu vähk, teine oli lühike kõrend.
Toimetaja Lennart Meri tõusis püsti ja tegi sügava kummarduse nende poole.
„Saage tuttavaks, siin on meie kohalik andekas noorkirjanik, arutusele tuleva stsenaariumi autor,“ ja minu poole pöördudes: „Saage tuttavaks, need on teie kaasautorid pealinnast Moskvast, Abram Abramovitš ja Jankil Jasminovitš.“
„Kas neid kaasautoreid sinna Moskvasse veel mõni jäi või tulite nüüd kõik siia?“ küsisin.
„Jäi küll,“ vastas paksem. „Enamik meist on siiski praegu perifeeria stuudiotes tööl abistamas autoreid, kes oma tööga ise hakkama ei saa. Mõned on puhkusel ja teised jälle ootavad oma järjekorda.“
„Huvitav oleks teada, milles seisab teie abi?“ küsisin.
„Meie ülesanne on abistada mahajäänud vähearenenud provintsistuudioid!“
„Kuidas te seda siis teete? Kuidas te oma lahket abi meile siis jagate?“ küsisin, näidates üles suurt huvi.
„Meie konsulteerime noorte autoritega, anname neile nõu, parandame, kohendame ja teeme ümber nende stsenaariume. Sellega me tõstame kohalike autorite kvalifikatsiooni.“ Ja paksem seletas veel pikalt ja laialt, kuidas abistatakse ja kuidas nemad ise abistavad. Ka kõrend poetas vahele mõne täiendava lause.
Toimetaja Lennart Meri kõndis närviliselt mööda tuba edasitagasi, kohendas lipsu, sättis prille, süütas sigareti, raputas tuhka maha, käis mitu korda akna juures, istus siis laua taha ja ütles:
„Lugupeetud seltsimehed, on aeg asuda asja juurde! Lugupeetud noorautor, meie Tallinna kinostuudio sõlmis juba koostöölepingu teie stsenaariumi ümbertöötlemiseks. Nüüd tuleb teil sõlmida leping nende seltsimeestega kaasautorluseks.“
Toimetaja Lennart Meri tegi tähendusrikka pausi. „Kui te olete nõus, kirjutage alla lepingule koostööks autori ja kaasautorite vahel. Palun, siin on leping, lugege läbi.“
Toimetaja Lennart Meri võttis juba varem valmiskirjutatud lepingu ja asetas selle ettevaatlikult ja õrnalt nagu kristallvaasi minu ette lauale. Heitsin lepingule vaid põgusa pilgu.
Võtsin sulepea ja kirjutasin. Kaasautorid tormasid ligi ja kirjutasid krabinal alla. Toimetaja Lennart Meri nägu läks rõõmust ja heameelest laiaks nagu täiskuu. Haaras nagu lennult lepingu ja asetas oma kirjutuslauale kausta vahele. Paks ja kõrend nihelesid oma kohtadel ja nende nägudel peegeldus rahulolu ja heameel.
„Aga nüüd kohe asja juurde,“ kamandas toimetaja Lennart Meri. „Meil on selle stsenaariumiga väga kiire, sest see peab kohe käiku minema.“
Paksem võttis toimetaja kirjutuslaua taha istet nagu peremees. Pani prillid ninale ja hakkas tähtsa näoga stsenaariumi lehitsema. Kõrend kohendas end diivanilt lauale lähemale. Toimetaja Lennart Meri köhatas, sügas end, tuli minu juurde ja ütles vaikselt ja tähendusrikkalt:
„Pange nüüd hästi tähele, kuidas pealinna mehed töötavad. Vaadake nüüd hoolega, kuidas teie kehvast stsenaariumist tehakse täisväärtuslik kunstiteos. Kohe näete, mis on vaja maha kriipsutada või juurde kirjutada, mis on vaja ümber paigutada, et tal oleks selge idee, täisväärtuslik probleem, oma kontseptsioon. Mis kõige tähtsam, siis ütleb see ka midagi Moskvale.“
Paksem köhatas. Toimetaja Lennart Meri astus kiirelt ja vaikselt tagasi ja hakkas aknast välja vaatama. Abramovitš alustas tähtsalt ja pateetiliselt:
„Lähtudes aspektist, et kinostsenaariumid on meil endiselt väga defitsiitsed, pean konstateerima fakti, et käesolev literatuurne materjal kujutab uut positiivset kvantitatiivset momenti. Me analüüsime koos Jasminovitšiga operatiivselt ja detailselt teie poolt konstrueeritud stsenaariumi. Konkreetsetel faktidel baseeruv stsenaarium, kuid stiililt mitte klassikaline, ei pretendeeri ta originaalsele kompositsioonile, sest tal esinevad negatiivsed defektid. Komplitseeritud stseenid ja karakterid ei ole originaalse professionaalsusega nüansseeritud. Kompositsioonis esineb skemaatilisust, standardsust, konfliktituse negatiivseid trafaretseid elemente. Esineb primitiivset didaktikat, pretensioonikat tendentslikkust, abstraktset staatilisust, šabloonsust, apoliitilisust tegelaste karakterite tüpiseerimisel. Intriigi funktsioon on sotsiaalselt ja psühholoogiliselt motiveerimata. Karakterite dialoogis esineb standardseid sententse ja trafaretsust, deklamatsioonilisi ja deklaratiivseid dogmaatilisi rudimente. Fraseoloogilises struktuuris esineb žargooni ja eksimusi lingvistika vastu. Stsenaariumis puudub maksimaalses kvantumis ekspansiivseid epiteete, puuduvad efektsed episoodid, karakteersed sümboolsed situatsioonid. Puudub ka emotsionaalselt, psühholoogiliselt ja ekspressiivselt ekstravagantne filmi lõpp. Detailse korrigeerimisega, filigraanse redigeerimisega saaks sellest kvaliteetne stsenaarium.“
Abramovitš nõjatus tugitoolis tagasi ja vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu oleks ta munenud kuldmuna. Muigasin selle abstraktse jama peale ja ütlesin:
„Teie retsensioon, mida te geniaalse nahaalsuse positsioonilt demonstreerivalt deklareerisite, kujutab endast filigraanselt kombineeritud mahhinatsiooni. Te opereerite ebaobjektiivselt ja korrigeerivalt eksisteeriva materjaliga, fantaseerides professionaalse huligaansusega. Teie kombineeritud primitiivne retooriline leksikon on täis pretensioonikat tendentslikust ja banaalset anekdootlikkust. Teie demonstreerite groteskselt oma subjektiivse intellekti karjeristlikku satiirilist aferismi, mis ei ole objektiivne.“
Selline ootamatu vastus ajas Abramovitši silmamunad pahupidi ja ta jõllitas hulk aega mulle otsa, oskamata teha ühtki liigutust ja suutmata lausuda ühtki sõna. Jasminovitš niheles närviliselt diivanil. Toimetaja Lennart Meri nuuskas suure larinaga nina. Pikapeale sai Abramovitš oma kohmetusest üle ja asus uue energiaga sellise näoga, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, uuesti asja juurde.
„Meie uurisime seltsimees Jasminovitšiga päris põhjalikult teie poolt koostatud stsenaariumi. Kirjanduslik analüüs näitab, et teie stsenaariumil on mõningaid voorusi ja õnnestunud momente, kuid tal on veel terve rida puudusi, mis kahjustavad tema kunstilist väärtust. Praegu veel ei ole ta see, mis ta olema peaks. Et ta aga oleks see, mis ta olema peab, siis tuleb ta põhjalikult ümber teha.“
„Mis