Jaagup tuli koju koos naisega. Õigemini tüdrukuga, sest too paistis veel üpris noorukesena.
Uskumatu! Ainult Jaagup võis sellise tembuga hakkama saada, et tuua võõras naine siia rannakülla, kus juba niigi palju ilusaid tüdrukuid, et vali siit talust või võta sealt. Ja pealegi üks preiligi teda ootamas, tuli nüüd mõisapreiligi tüdrukutele meelde.
Hea vähemalt seegi, et tüdrukud ise oma näoilmet ei näinud, mis oli kõigil nagu käskluse peale grimassiks vajunud.
Kuidas nad kohe aru said, et tüdruk on Jaagupile naise eest? Kas Jaagupi hoiakust? Või vaatest, kuis ta tüdrukule hella pilgu heitis? Või ütles ta kellelegi seda otse, kui see keegi uudishimulikult pärima hakkas? Selle kohta ei osanud keegi enam midagi öelda.
Aga et see tüdruk kaunitar oli, seda teadsid korrapealt kõik vastutulijad, sest nägid seda ju oma ihusilmaga. Võõral tüdrukul olid õlgadeni pikad mustad lokkis juuksed, säravad mustad silmad ja nii pehme tõmmukas sametine nahk, et seda oleks tahtnud kohe käega katsuda. Ja tema kõnnak ei sarnanenud millegi poolest maatüdrukute raskele astumisele, see oli pigem hõljumine või siis tantsisklemine. Temast hoovas samasugust ebamaist hurma, mis oli võõramaa puuviljades, mida meremehed mõnikord reisidelt kaasa tõid.
Kõik vaatasid võõrast tüdrukut kohmetunult. Tüdruk ise polnud üldse kohmetu, vaatas oma säravate silmadega uudistades kokku tulnud rannarahvast ja iga pealiigutusega kõlisesid ta kuldsed kõrvarõngad nagu kellukesed.
Ka Jaagup polnud kohmetu. Tal polnud sellist kommetki. Ta viipas kõigile sõbraliku tere. Surus siis oma rasked reisikastid kummagi õla alla, ulatas väikese sõrme tütarlapsele ning nii nad kodu poole sammusid, üks raske sammuga, teine hõljudes. Tee polnud ju pikk. Rammu maja oli rannale kõige lähemal.
Uudishimulikud pilgud saatsid neid koduväravani. Siis mindi pikkamööda laiali, kuid enne muidugi arutati iga maja juures äsjast sündmust iga nurga ja kandi pealt põhjalikult läbi.
Siis ei teatud veel, ega osatud kartagi, et see äsja saabunud mustasilmne kaunitar pöörab rannaküla elu sootuks pea peale. Kõik teadsid küll rääkida, et Jaagupi naine oli imeilus. Ja tüdrukud teadsid ka seda, et vihkavad teda, ehkki seda avalikult ei tunnistanud.
Veel üks jutt hakkas varsti ringlema, mitte küll kohe esimesest päevast, ent üsna pea siiski. Räägiti, et Jaagupi kaasa olevat pärit ühelt kaugelt lõunamaa saarelt ja ta kuulunud isegi šamaani perre. Algul räägiti, et ta oli šamaani lemmiktütar ja pärast muutus tütar juba šamaani naiseks. Oli kuidas oli, kuid kindel oli see, et šamaan ei olevat talle ärasõiduks luba andnud. Ja kui siis tütar või naine, või kes ta siis oli, ikkagi keelust hoolimata Jaagupiga kaasa läinud, olevat nõid neile laeva needusi järele hüüdnud. Ja nüüd on neile ja nende tulevastele põlvedele (kui nad selle manamise peale üldse enam järeltulijaid saavadki), igavene needus peale pandud.
Kust see jutt välja võis imbuda, ei hakanud keegi juurdlema. Tüdruk ei osanud siis veel maakeeles rääkida (kuigi ta õppis selle varsti imeruttu ära). Rammu ema, kui ta üldse seda poja käest kuulnud oli, poleks eluilmaski sellest iitsatanud. Tal oli niigi häbi oma poja teo pärast. Või rääkis seda koguni Jaagup ise veidi vindise peaga välja, ehk isegi suurustas sellega mõne ees. Kust see jutt alguse sai, jäi teadmatuks, ent liikuma see sai ja igiliikurina ajast aega kestma ka jäi.
Rammu ema ei olnud pojale randa vastu tulnud. Ta oli laevale vastu minemise kombe juba siis minetanud, kui oli asjata ja palju kordi oma mehe laeva oodanud.
Kuid seda nägi ema maja suurtest akendest väga hästi, kui ta poeg mingi võõramaise tüdrukuga käsikäes maja poole tuli. Ja ta veri tarretus soontes.
Ta ajas taluteenija, kes parajasti leivad ahjust välja tõstis, eemale ja hakkas ise leibadega tegelema, et mitte tulijatele otsa vaadata.
Jaagup peletas koera kaugemale, kes võõrast naist nähes haukuma hakkas ja astus naisega tarre. Ta teretas südamlikult ema, nagu oli seda alati merelt tulles teinud. Kes tahes-tahtmata pidi siis tulijate poole pöörduma, kuid ilma naeratuseta, sest suu oli kui iseenesest kriipsuks tõmbunud. Nüüd nägi ta tüdrukut väga lähedalt ja pidi enesele tunnistama, et too tõepoolest kaunitar on. Hetke, ühe ainsa hetke, mõistis ta koguni poega. Kuid ega ilu järele taluperenaist valita, vaidles ta samas ise endale vastu.
Poeg tutvustas pruuti oma emale, öeldes, et ta nimi on Mayday.
Ja siis jahmus Rammu ema niivõrd, nagu ta vist elu seeski jamatanud polnud.
Sest Mayday tegi midagi niisugust, mida keegi polnud Rammu emale teinud – ta tegi emale sügava kummarduse. Ja hetke vältel tundis ema end ülendatuna, nagu oleks ta paruni- või siis pastoriproua. Sel hetkel ei valitsenud ta enam oma nägugi ja suukriips kerkis nurkadest kõrgemale, kuni moodustaski ebaleva naeratuse. Aga kui ta sellest ise aru sai, siis tõmbas ta end rangesse olekusse tagasi.
Kuid Mayday oli selle hetke tabanud ja rohkem ta ei vajanudki. Ta kõndis rõõmsalt majas ringi, tervitas sõbralikult teenijarahvast ja tundis end nagu kala vees.
Nii oli Jaagupil aega emale teatada, et kui ta Maydayd esmakordselt nägi, seal kaugel lõunamaa saarel, siis teadis ta kohe, et see on ainuke tüdruk terves maailmas, keda ta endale naiseks tahab. Ja ka tüdruk hakkas teda armastama ja siin nad nüüd ongi, võtku ema heaks või pangu pahaks!
Ema pani muidugi pahaks, kuigi ta seda otse välja ei öelnud. Ehkki poeg nägi seda ema kokkupigistatud huultest isegi ära.
Väike lootus kerkis siiski ema hinge, et kuigi tüdruk on nii ilus ja habras, ehk on tast siiski tööinimest ja peaasi, et aitaks tal majapidamist ohjes hoida.
Poeg ütles emale, et järgmisel päeval viib ta tüdruku ise põldudele ja näitab talle nende maa piirid kätte. Ja soovitas emale, et võtku ta nüüdsamas loomi talitama minnes tüdruk kaasa, siis tutvuks too ka talu pudulojustega. Ütles seda tagamõttega, et ema niiviisi tüdrukuga paremini tuttavaks saaks.
Ema siis läkski tüdrukuga koos lauta, kes kõndis sealgi nagu hõljudes. Vaatas veidi pealt, kui vanem naine lehmi lüpsis, kuid lehmad muutusid teda nähes rahutuks, ju ei meeldinud neile kuldsete kõrvarõngaste kõlin. Järsku jooksis tüdruk tuppa, tõi kruusi ja lasi lehmanisast endale kruusitäis vahutavat piima. Sai piima välja küll, pidi ema nentima. Siis mängis ta veidi lammastega, õrritas neid nagu koeri ja naeris laginal nende määgimise peale. Kõige rohkem paelusid teda aga hobused. Ema vaatas silmanurgast pealt, kuidas ta hobusesabad palmikusse punus ja kordamööda iga hobuse selga istus. Hobused võtsid ta ruttu omaks.
Täna oli tal loomadega tutvumine, ehk teine päev hakkab ise ka talitama, lootis ja lohutas perenaine ennast.
Kuid seda ei juhtunud. Oli näha, et tüdruk polnud üldsegi harjunud tööd tegema, polnud seda vist kunagi oma elus teinudki. Ka majatöödele ei püüdnudki ta kätt külge panna, kuigi vaatas uudishimulikult teiste toimetusi pealt.
Järgmisel päeval läksid noored põldude vahele ja metsa jalutama. Koer hüples kaasas, talle oli tüdruk juba meeldima hakanud.
II
Külarahvas teadis rääkida, et kui preili Aurelie Jaagupi võõrsilt kaasa toodud naisest kuulis, olevat ta haigeks jäänud ehk šoki saanud, (kuigi sellest viimasest sõnast ei saadud enamasti aru). Kas keegi neist teda ka parastas? Avalikult igatahes mitte. Küllap oleks külarahva silmis isegi parunipreili Jaagupile rohkem sobinud kui too hõljuv ja kõlisev muruneid.
Varsti sõitis Jaagup tüdrukuga Riiga, kust igasuguseid kalleid sisseoste tehti, mis kadedust aina toitis. Kõigele krooniks ostis ta tüdrukule valge ratsahobuse. Ja varsti võis neid pea iga päev kahekesi ratsutamas näha, üks mustal, teine valgel hobusel. Tüdruku mustad juuksed, kuhu alati üks lill oli pistetud, tuule käes lehvimas. See oli ilus vaatepilt.
Parunipreili jaoks oli see aga viimane piisk. Ta oli kindel, et Jaagup tegi seda tema mõnitamiseks. Käis ta ju oma kahtlase tüdrukuga ratsutamas samadel radadel, mida tema oli noormehele näidanud ja kus nad olid suvehakul ise ratsutanud. Ja ta palus oma isa, et too peaks Jaagupit selle teo eest kuidagi karistama. Isa aga püüdis tütart niisama rahustada, öeldes, et ega