Nügisin Mariani. „Kuule, kes see on, kes seal Karliga räägib?” küsisin. Sosistamisega polnud vaja vaeva näha, üle muusika ei kuulnud eemal seisjad niikuinii mitte midagi.
Marian kissitas silmi. Ta oli natuke lühinägelik ja pidanuks prille või läätsi kandma, aga esimesi keeldus ta ette panemast ja teised ajasid ta silmad kipitama. „Nime ma ei mäleta, aga see on Anette vend. Anettet sa tead – paralleelikast see uus tumeda peaga tüdruk. Sügispeol oli ta vend ju ka. Oi jah, sina olid sel ajal haige.”
Sügispeol mind tõesti ei olnud, aga b-klassi Anettet teadsin küll. Ta oli tumeda peaga, vaikne ja kahvatuvõitu, alati natuke sünge ja põlgliku ilmega tüdruk, kes oli alles sellest õppeaastast nende klassi tulnud. Tema vennalt ei saanud ma nüüd aga enam üldse silmi lahti ning tema nukker naeratus oli mulle ikka veel ainiti mällu sööbinud.
„Kas ta meeldib sulle?” Marian togis mind sõbralikult küünarnukiga.
„Ma… ei tea.” Punastasin ega osanud midagi rohkemat lausuda.
Erinevalt enamikust oma klassi tüdrukutest ei olnud minul mitte kunagi poiss-sõpra olnud. Nagu juba öeldud, polnud ma eriline poistemagnet ei välimuse ega ka oma tagasihoidlikuma loomuse poolest. Ja kui päris aus olla, siis seni ei olnud ma ühegi poisi suhtes midagi erilist tundnud ka, mõned kuulsad näitlejad-lauljad muidugi välja arvatud – nendesse armumisi tuli aeg-ajalt ikka ette. Oma klassi kutte olin ma alati natuke lapsikuks pidanud ja ka muidu polnud kooli peal kedagi silma jäänud. Kuni nüüd, tänase hetkeni. Ma ei suutnud tundmatu noormehe poole vaadata ega ka teda vaatamata olla, tundsin end järsku kohutavalt kohmetuna ja endised sünged mõtted olid peast ühtäkki kadunud. Kas see võiski olla armastus esimesest silmapilgust, millest ma seni olin üksnes kuulnud ja lugenud?
„Kas tahad, ma teen sind temaga tuttavaks?” pilgutas Marian silma.
Ma ei jõudnud sellele ettepanekule veel kuidagi reageerida, kui märkasin sinna, oma salapärase unistustepoisi kõrvale ilmuvat ühte tütarlast. See ei olnud tema õde Anette ega ka mitte keegi teine paralleelklassist ega minu teada üldse mitte meie koolist. Uustulnuk oli õlgadeni blondide juuste ja paksu tukaga peenike tüdruk, kes kandis tumepunast õlapaeltega toppi, musti teksaseid ja tavalisi, mitte eriti kõrge kontsaga tumedaid kingi. Ta polnud teab mis kaunitar, aga minuga võrreldes arvatavasti kenam ja naiselikum. Minu suureks kurvastuseks pani poiss talle käe ümber ja tõmbas ta õrnalt enda vastu, mispeale tüdruk toetas oma pea hetkeks justkui omanikutundega tema õlale.
„Pole vist mõtet,” kohmasin Marianile, tundes kurgus kibedat ja valusat pettumusklompi ning üritades seda tulutult alla neelata. Mida ma olin mõelnud? Et siin nüüd ongi kohe unistuste prints, kes kutsub mu tantsima ja võtab oma käte vahele ja… Selle jaoks oli tal olemas oma tüdruk. Ilus tüdruk, peaaegu päris täiskasvanu juba. Mida oleks ta minusuguse, beebinäo ja – kehaga 14-aastasega peale pidanud hakkama?
Tuju sai lõplikult rikutud. Tõusin püsti ja ütlesin Marianile, et pea hakkas valutama ning hakkan parem minema. Õnneks ei üritanud ta mind hakata ümber veenma, vaid naeratas kaastundlikult ja küsis, kas tuleb mind saatma. Raputasin pead – tahtsin siit võimalikult kiiresti minema saada.
Alles välja värske õhu kätte jõudes hakkasin natuke kõhklema, kas see oli ikka hea mõte. Mida head mind kodus ees pidi ootama? Paps on nagunii kuhugi läinud, vaevalt ta tahab sel jubedal aastapäeval meie seltsis viibida. Mitte et ta seda muul ajal nii väga enam sooviks, aga täna eriti. Ema… no ma ei imestaks üldse, kui ka ema ei oleks kodus. Rasmus arvatavasti on, aga tema passib oma arvuti ees, nagu oleks sinna külge liimitud.
Võib-olla on nii isegi kõige parem, arutlesin endamisi Lasnamäe bussi oodates. Vähemalt ei tarvitse mul kellegagi neist suhelda ning kõike veel hullemaks ja raskemaks ajada. Nagu Marian ei oska enam olla minuga, ei oska mina enam olla oma perega. Me pudeneme järjest rohkem koost laiali, sama kergesti nagu liivalossid ja kindlused, mida Rasmus oli kunagi meie maja aias liivakastis ehitanud. Siis, kui meil olid veel maja ja aed ja kui me olime üks tavaline normaalne perekond. See tundub valgusaastate kaugusel ja vahel on ääretult raske uskuda, et see kõik oli nii vaid üks aasta tagasi.
2
Juba trepikotta jõudes mõistsin, et olin ennustusega täppi pannud. Meie korteri poolt kostis röögatu valjuks keeratud Alice Cooperi muusikat ning see viitas kaljukindlalt asjaolule, et Rasmus oli üksi koju jäetud. Ust lahti keerates imestasin tõsiselt, et naabrid polnud teda veel sõimama tulnud – lärm oli vaat et hullem kui ennist koolipeol.
„Rasmus!” karjusin ukselävel. „Keera vaiksemaks! Idikas oled või?!”
Muusika keerati otsemaid tasemaks, väikevend ise aga ei pööranud peadki, et mulle tere öelda. Istus teine oma nurgas arvuti ees ja mängis mingit mängu, täpselt nagu olingi arvanud.
Sikutasin kingad jalast ja mantli seljast ning nõjatusin mõtlikult meie toa ukselävele. „Ema ja paps läksid välja, jah?” küsisin.
„Mh-mh,” kostis napp vastus.
„Koos?”
„Nalja teed või?” Rasmuse häälde oli siginenud põlglik noot ja ma tabasin end taas mõtlemast, kas mitte just väikevend ei ela kogu jama kõige raskemini üle. Olin küll ja küll tahtnud temaga rääkida, aga tema sulgus üha enam endasse ja veetis kogu koolivälise aja kas arvutis või lösutades voodil, koomiksid ees ja kõrvaklapid peas…
Istusin nõutult oma voodile ja näperdasin pehmet sinist nahkhiiremustriga päevatekki. See tekk oli nii-öelda jäänuk mu vampiirihulluse ajast – ehk sellest tobedavõitu perioodist mõni aasta tagasi, kui ma ahmisin endasse nii filme kui ka raamatuid vampiiride teemal ja kõige tagatipuks kujutasin ette, et kuulun ise nende hulka. Täpsemalt öeldes olin ma laps, kes sai kunagi mitmesaja aasta eest vampiiri käest hammustada ning kes sellest peale on üksipäini maailmas ringi rännanud. Halvad inimesed olid mu kinni võtnud ja lastekodusse pannud, sealt aga lapsendas mind mu praegune perekond.
Kui naljakad ja lapsikud tunduvad need fantaasiad nüüd, mitu aastat hiljem! Tollal oli see aga mu lemmikmäng, väga isiklik ja salajane, mida ma ei tahtnud mitte kellegagi jagada, isegi mitte Marianiga, ehkki olime siis temaga kogu aeg ninapidi koos nagu sukk ja saabas. Olin lihtsalt tundnud, et keegi ei saa sellest nagunii aru ja mul ei olnud soovi ennast naerualuseks teha.
Nüüdseks olin ma vampiirimängudest välja kasvanud, aga aeg-ajalt meeldis mulle ikka lehitseda „Videviku” saaga raamatuid või vaadata salaja „Vampiir Mona” multikaid – muidugi siis, kui kedagi teist ei olnud kodus. Neliteist on liiga kõrge vanus selliste lapsikute multikate jaoks, aga oma nõrkusele ma vastu panna ka ei suutnud.
Vaatasin Rasmuse väikest kummargil kogu arvutiekraani ees klõbistamas. Vend oli pärinud meie pere „nooruslikkuse” geeni – nagu mind, ei pidanud keegi naljalt ka teda nii vanaks, kui ta tegelikult on. Alles hiljaaegu oli poes üks jutukas vanem müüja pärinud ta käest, kas väikemees koolis ka juba käib. Rasmus, kes alustas kooliteed tänavu juba kolmandat korda, oli seepeale tõmbunud näost punaseks kui tomat ning jäänud vastuse võlgu. See-eest oli vend saanud ebaõiglasel kombel omale meie ema ilusad suured sinised silmad ning heleblondid juuksed. Minu tumedad juuksed ja rohekad silmad pärinesid arvatavasti mu pärisisalt, keda ma polnud mitte kunagi näinud, isegi mitte pildilt. Ema abiellus papsiga, kui ma olin nelja-aastane, ja viieselt sai minust juba suur õde. Paps on ainuke isa, keda ma tean ja keda võin selleks ka tõesti nimetada. Rasmus võib ju Alice Cooperit kuulata ja üritada klassivendade seas karmi kutti mängida, kuid tegelikult on ta isegi nüüd, üheksaselt veel paras memmekas ja ema küljes rippuja. Mina olen alati olnud rohkem