Halloween. Ketlin Priilinn

ja loen palju ka ingliskeelseid raamatuid.

      Leida noogutas heakskiitvalt pead. „Sellist asja on õpetajal alati meeldiv kuulda,” ütles ta. „Ka matemaatikaõpetajal, nagu mina olen. Olime Urvega – Brenti vanaemaga – pikalt töökaaslased. Eks oleks minulgi aeg juba pensionile jääda, aga töö ja lapsed on nii südamelähedased, et ei raatsi veel kuidagi.”

      „Ka mina mõtlesin esialgu nii,” ütles Brenti memm. „Kuid pärast kojujäämist taipasin kohe, kui väga ma puhkamist vajasin. Kui meeldiv on lihtsalt lõõgastuda, midagi lugeda ja kas või televiisorit vaadata. Töö ajal polnud mul selleks ealeski aega.”

      „Mis ainet teie õpetasite?” tundsin viisakalt huvi.

      „Mina andsin ajalugu. Möödunud aegade eluolu on mind lapsepõlvest peale paelunud palju rohkem kui kõik tänapäevased saavutused ja tehnikaimed.”

      Märkasin alles nüüd, et elutoa seinad on täis raamaturiiuleid, mis on täidetud kõikvõimalike ajalooalaste teostega. Siin leidus elulugusid, igasuguste maade ja rahvaste ajalooraamatuid, kõikvõimalikke teatmeteoseid.

      „Mulle meeldib ajalugu ka,” tunnistasin. „Tegelikult meeldib mulle enamik aineid – kui välja arvata kehaline kasvatus. Seal ei tule mul ülesanded üldse välja, eriti üle kitse hüppamine. Kargan, nagu oleksin ise üks kohmakas kits.”

      „Peaksid meie tundi tulema,” ütles Brent, kes oli seni vaikinud. „Meil on väga äge kehalise õpetaja. Paneb kõige kobamadki kaasa tegema ja lõpuks saavadki kõik hakkama.”

      „Mis koolis te õpetate?” küsisin Leidalt. Ühtäkki tundsin ma ennast nende vanaprouade seltsis üllatavalt normaalselt ja paistis, et Brentki on oma krambist lahti saanud.

      Ainult et järgmisel hetkel vajus mu suu lahti ja süda hakkas valjusti kloppima. Leida nimetas kooli, kus oli õpetanud Tarmo.

      „Mis on?” müksas Brent.

      Vaatasin ehmunult esmalt temale ja siis Leidale otsa. „Mu onu õpetas ka seal,” laususin nõrgalt. „Tarmo… Tarmo Sinimets. Kas te tundsite teda?”

      Leida näis samuti kohkuvat, kuid ta kogus end kiiresti. „Jah, muidugi ma teadsin seda õnnetut noormeest. Ta ei töötanud meil kaua, kuid ta oli äärmiselt armastatud õpetaja. See oli kohutav tragöödia. Tunnen südamest kaasa. See oli teie perekonnale kindlasti kohutav löök.”

      Ma poleks mingi hinna eest tahtnud seal kõigi ees nutma puhkeda, aga neid pisaraid ei hoidnud enam mitte miski tagasi. Peitsin näo käte vahele ja üritasin kõigest väest maha rahuneda, aga selle asemel hakkasin nuuksuma nagu väike titt. Brent pani mulle käe õlgade ümber ja tõmbas mu enda vastu. Keegi ei öelnud ühtegi sõna.

      Lõpuks õnnestus mul ennast koguda ja nutust võitu saada. Tundsin, et pean olukorda selgitama, ehkki küllap mõistsid kõik nagunii.

      „Tarmo oli papsi… tähendab mu isa vend,” sõnasin vaikselt. „Nad olid väga-väga lähedased. Pärast seda on isa täiesti muutunud. Ta hakkas jooma ja…” Jutustasin lühidalt kõigest, mis meiega aasta jooksul oli juhtunud. Kõik kuulasid täielikus vaikuses ning oma jutu lõpu poole täheldasin koridoris liikumist. Anette seisis seal, püüdes ennast nähtavasti peita, ja kuulas. Tegin näo, nagu poleks teda märganud, ja rääkisin edasi.

      „Vaene laps,” ütles Leida, kui olin lõpetanud, ja memm vangutas kurvalt pead.

      Brent hoidis ühte kätt endiselt mu õlgade ümber ja seetõttu oli mu enesetunne tublisti paranenud. Vist esimest korda olin ma suuteline rääkima kõike üsna rahulikult ja pisarad mu põskedel kuivasid ajapikku täielikult.

      „Kui isa teaks, kes ja miks seda tegi, siis ma usun, et ta suudaks ennast jälle kokku võtta,” ütlesin lõpuks. „Ta on mitu korda öelnud, et kõige hullem ongi see, et mõrtsukas on vabaduses. Et see teadmine ei lase tal olla ega elada.”

      „Täiesti mõistetav,” noogutas Leida. „Kindlasti on see väga raske teile kõigile.”

      „Kas teie ei oskaks kuidagi aidata?” See mõte oli tulnud nii järsku, aga ühtäkki klammerdusin ma üleni selle üliõhkõrna lootusekübeme külge. „Kas te ei oskaks öelda, kes see võis olla, kes seda tegi? Ja miks, miks ometi?”

      „Kallis laps, kust mina niisugust asja oskaksin arvata? Nagu ma ütlesin, oli ta väga armastatud õpetaja. Kõigile oli ta sümpaatne, nii õpetajatele kui ka õpilastele. Tema eraelust ei teadnud keegi meist midagi. Rääkisin sedasama ka tollele noorele politseiuurijale, kes koolis vestlemas käis.”

      Ma arvasin teadvat, kes see uurija oli. Üks noorepoolne mees käis korduvalt ka meie juures ja pinnis meid igasuguste asjade kohta, millest miski ei juhatanud paraku tõele lähemale. Ta oli muidu tore ja sõbralik, aga tundus, et see juhtum viis teda ennast ka parajasse kimbatusse. Mis ta nimi oligi…? Midagi võõrapärast. Mees ise oli ka tõmmu, tumedate juuste ja tumedate silmadega, aga rääkis sulaselget eesti keelt. Meelde tuli. Stefan Jablakovski.

      „Susan, kas aitad mul seda ülesannet vaadata, millest me enne rääkisime?” küsis Brent ja pilgutas mulle salamisi silma.

      Sain aru. Ta ei tahtnud rohkem vanainimeste seltsis istuda ja tegi peene vihje, et mind mujale kutsuda. Mis seal ikka. Kuigi mulle meeldis ja sobis elutoas istumine täitsa hästi, tahtsin ma Brentiga omaette olla rohkem kui midagi muud.

      Ainult et me ei saanudki sel õhtupoolikul omaette olla. Nii kui me elutoast tulime, pistis Anette pea ukse vahelt välja ja tema silmades peegeldus eile nähtud tigeduse asemel nüüd hoopis uudishimu. Tüdruku mustad juuksed rippusid lahtiselt ümber näo ja ta põsed õhetasid.

      „Mida sa tahad?” küsis Brent talt pahuralt. Nähtavasti polnud nad teineteisega pärast eilset ikka ära leppinud, ehkki Brent oli õe käitumist bussipeatuses välja üritanud vabandada.

      „Rääkida. Tulge tuppa.” Ta tegi ukse lahti ja andis peaga märku, et me sisse läheksime. Brent jäi jonnakalt esikusse seisma ning mina ei teadnud, mida teha.

      „Olgu, no sorry eilse pärast.” Anette pööritas silmi ja tema häälde oli ilmunud kannatamatu noot. „Pealegi ei öelnud ma midagi valesti. Ja sina hakkasid esimesena minust rääkima. Ma ei taha tülitseda, tahan Susaniga rääkida.”

      „Minuga rääkida?” imestasin ja olin endalegi märkamatult tuppa astunud. Mida võis Anette tahta minuga rääkida? Paistis, et Brent haistis nüüd võimalust mind ja Anettet sõpradeks teha, sest temagi tuli sisse. Anette pani ukse meie järelt kinni.

      Brent istus oma voodile, mis oli ka täna hoolikalt tekiga kaetud, ja mina istusin ebalevalt tema kõrvale. Oleksin tahtnud, et ta hoiaks oma kätt mul samamoodi ümber nagu ennist elutoas, aga Brenti käed püsisid tal süles ning ise ei julgenud ma lähenemiskatset teha.

      Anette voodi polnud seekord eriti paremas korras kui eelmisel päeval, ainult musta värvi kattega tekk oli hooletult peale visatud. Voodis vedelesid sülearvuti, kõrvaklapid, paar plaati, poolik pakk komme ja mõned kommipaberid.