Inimesed lähevad proua Vintriku toauksest mööda ja kuulevad, kuidas ta kellegiga kõneleb, ja nad on huvitatud, kes seal küll võiks olla. Aga pärast nad saavad teada, et proua Vintrik kõneles oma sukkade, prillide, kingade vöi keedupotiga, mis poetab pudrusse glasuuritükke. Ta esitab neile isegi küsimusi, nagu oleksid nad vastamisvõimelised olendid. Ta teeb neile etteheiteid ja kaitseb neid ise siinsamas. «Mis pime sa sest glasuurist nõnda poetad?» pärib ta keedupotilt ja vastab ise: «Nüüd pole enam endine aeg, nüüd pudenevad kõigi pottide glasuurid.» Või ta ütleb oma sukasäärele: «Sa oled nagu igavene lira, et sul ka häbi ei hakka iseenda ja teiste ees,» ning vastab kohe: «Nüüd on ilmas kõik nagu igavene lira ja ühelgi pole enam kellegi ees häbi.»
Need sõnad panevad Proua Vintriku enda sügavast südamest ohkama. «Jajah,» lausub ta, «kui minu õnnis mees alles elas, siis oli ilmas kõik teisiti, siis veel ei juletud, siis oli häbi. Ühes meestega kaob ilmast kõik, ka häbi.» Nõnda arvas proua Vintrik oma sukasääre silmi üles võttes.
Et proua Vintrik nõnda iseendaga, loomadega ja asjadega kõneleb, seda teadsid majas kõik, aga samuti nad teadsid, et harilikult ta kõneleb ikka tasakesti, niiöelda endamisi, sest kellelgi pole ju vaja teada, mis tal ütlemist iseendale, kassile või mõnele tuile. Aga ühel päeval kuulsid äkki kõik, et proua Vintrik kõneleb hoovil valjusti, nagu oleks tema kaaskõneleja mõni poolkuulmatu, kui mitte üsna kurt. Sellepärast tõttasid kõik kas akendele või ustele vaatama, kellega küll proua Vintrik kõneleb nii hirmus valjusti, et see kostab otseteed karjumisena. Oma üllatuseks nägid kõik, et proua Vintrik seisab ihuüksi keset hoovi, ainult must kollaste silmadega kass istub prügikasti kaanel ja vahib alla solgitünni poole, mis seisab prügikasti kõrval, ning metalliläikega hall tui kõnnib kiviprügitusel. Nüüd mõistsid kõik, et peab midagi erakorralist lahti olema, kui proua Vintrik ajab halli tuiga ja musta kassiga nii valjusti juttu. Sellepärast tulid kõik välja vaatama: tuli kojanoorik, kes tahtis, et teda hüütaks maadamiks, kuigi tal olid kõik hambad suus ja puudusid alles lapsed; tuli pesunaine, kes oli juba ammust ajast maadami au sees; tuli keldrikorteris asuva kingsepa naine, must põll ees, sest ta aitas oma mehel vanu kingi parandada, tuli lukusepa poiss oma «värkstoast»; tuli isegi paar võhivõõrast hooviväravast, sest kõik tahtsid teada, mis seal on, kus nõnda karjutakse. Aga isegi siis, kui kõik seisid juba ümber proua Vintriku, ei näinud ükski midagi muud, kui aga kõndivat tuid maas ja istuvat musta kassi prügikasti kaanel.
«Mis on, armas proua Vintrik?» küsis kojanoorik viimaks nõutult.
«Heldene aeg, eks te siis ise ei näe!» hüüdis proua Vintrik vastu. «Kus te silmad on? Mina, vanainimene, näen kohe, aga teie olete nagu pimedusega löödud. Kui härra Vintrik alles elas (peale surma nimetas proua Vintrik oma meest ainult härra Vintrikuks), siis ei sündinud siin majas kunagi niisukseid asju, mitte kunagi, sest teda austati, temast peeti lugu. Aga sestsaadik, kus tema suri, tuleb üks asi teise järele: esteks see kange torm, mis purustas katukse, kui minu pesu oli üleval, siis see koer, kes jäi meie värava ees auto alla, mineval kevadel see hobune, kes kukkus enda libedaga vigaseks, suvel joobnud korstnapühkija seal korstna otsas ja nüüd see…»
«Millest te ometi räägite, proua Vintrik?» päriti mitmelt poolt korraga.
«Kui kutsun politsei, küll te siis näete, millest ma räägin,» vastas proua Vintrik otse pisaratega kurgus. «Kus on nüüd loomakaitseselts? Kus on kõik need, kes ütlevad, et nemad armastavad loomi? Kus on nende kõikide silmad?»
Proua Vintrik oleks veel kaua selles toonis karjunud, kui mitte lukusepa poiss poleks äkki suure häälega naerma pahvatanud, ise rääkides:
«Vaadake ometi, tuil pole ju saba! Tui saba on läind! Tömpsaba! Tiivad on ka lõigatud! Nüüd ta ei saa lennata, võib kinni võtta.»
Ja ilma pikemata poiss jooksis tuid püüdma, kes põgenedes tema eest katsus lendu tõusta, aga kukkus kuidagi saamatult tagasi maha.
«Lase õnnetu loom olla!» karjus proua Vintrik ja tõttas poissi takistama, et ta ei saaks tuid kätte. «Ta peab nüüd niikuinii surema! Peab nälga surema! Sina ise oledki see loomapiinaja! Sinu peab politsei kätte andma!»
Poiss jättis tui püüdmise ja hakkas proua Vintrikule vastu vaidlema, kinnitades, tema nägevat seda tömpsabaga tuid praegu esimest korda. Nende kahe vaidlusest selgus lõpuks kõigile, miks proua Vintrik oli esteks ihuüksi hoovil seistes nii valjusti karjunud: keegi oli lõiganud tuil saba ja tiivad, kes just, seda ei teadnud ükski öelda. See oli proua Vintriku arvates kõige julmim tegu, mille tunnistajaks tema olnud kogu eluajal. Küll püüdis kingsepa naine seletada, et tuile kasvab varsti uus saba ja uued tiivad ning siis võib ta lennata nagu muistegi, aga see ei suutnud proua Vintrikku põrmugi rahustada. Tema kadunud mees, s.t. härra Vintrik, oli olnud kõige õiglasem ja õrnatundelisem inimene maailmas ja sellepärast arvas proua Vintrik, et tema peab nüüd paljast pühast kohusetundest astuma neis voorustes oma õndsa mehe asemele. Inimese kaitseks on ilmas igasugused asutised ja abinõud, tema päästmiseks on kõiksugu riistapuid. Ja kui ei aita ükski asutis, abinõu ega riistapuu, siis on veel olemas armas jumal ja tema poeg Jeesus Kristus: üks neist hoiab ja valvab, teine päästab ja lunastab. Aga loomal, vaesel kassil prügikasti kaanel ja lõigatud sabaga tuil pole kedagi, kes tema eest hoolitseks, kui seda ei tee inimene. Selleks inimeseks oli kord härra Vintrik, aga kuna tema on nüüd surnud, siis katsub proua Vintrik seda teha, mida härra Vintrik enam teha ei saa.
Nõnda seletas proua Vintrik oma eluülesandeid suure häälega ja oleks seda teinud jumal teab kui kaua ja põhjalikult, kui poleks ilmunud lukusepa kuue-seitsmene tütar Kitty, kes ütles ilma pikema sissejuhatuseta asjatundlikult:
«Tui ei saa lennata, kui lõikad tal saba ja tiivad ära, nüüd ma tean seda.»
«Kust sina seda tead?» küsis proua Vintrik kohe uurija agarusega.
«Vaadake seda tuid,» ütles Kitty, «ma lõikasin tal saba ja tiivad ära ja nüüd ta enam ei lenda.» Kui leidub kusagil inimesi, kes ei usu elava sõna mõjusse, siis oleksid pidanud need praegu siin olema, et muuta oma arvamust jalamaid ja igaveseks – nii väga rabasid Kitty sõnad kõiki. Kõige enam oli muidugi rabatud proua Vintrik. Ta kargas pantrina lapse kallale, raputas teda kõigest jõust, nagu oleks ta valmis teda kas või lõhki kiskuma. Kui laps ära hirmus, nutma hakkas ja püüdis ennast lahti kiskuda, haaras ta veel kõvemini tema nääpsukesest käsivarrest kinni ja karjus:
«Sa kole loom lapse nahas! Mis sul ometi pähe tuleb! Ennem oleksid võinud selle tui tappa, kui teda nõnda piinata. Miks sa ei tapnud teda, ütle, miks?»
«Surnud linnud ei lenda, seda ma teadsin juba,» vastas Kitty suure häälega nuttes ja laskis oma pisarais pilgud teda ümbritsevail inimesil ringi käia, nagu otsiks ta kaitset või nagu küsiks ta arusaamatuses igaühelt üksikult: mis te must tahate?
Lapse vastus rabas jällegi kõiki, nagu kuuleksid nad täna esimest korda mingisugust suurt ja sügavat elutõde. Aga Kitty arvas, et täiskasvanud kahtlevad tema asjatundmises ja sellepärast kinnitas ta uuesti suure nutuga: «See on tõsi: surnud linnud ei lenda ja surnud loomad ei jookse, jäta neile tiivad ja jalad külge või ära jäta.»
«Tobu!» karjus proua Vintrik nüüd ja raputas jällegi last, kes hakkas heleda häälega karjuma.
«Teie ise olete tobu!» karjus nüüd keegi proua Vintrikule vastu ja sikutas last oma poole. «Laske mu laps lahti, mis te tast tahate. See pole teie laps ja ei ole ka teie tui, mis teil nendega pistmist, lõigaku nad teineteisel kas või pead otsast ning ninad peast.»
Nüüd läks vaidlus selle üle lahti, kas proua Vintrikul on midagi pistmist, kui tuil saba tagant ära lõigatakse ning kui see tui pole tema oma. Vaidlus kestis kaua ja muutus aina ägedamaks, sest inimesed koondusid