Brüder ei saanud teda kätte…
Langdon on endiselt mängus!
Kogenud strateegina asus Vayentha otsemaid hindama, kuidas see uudis tema olukorda muudab.
Esimene variant: põgene nagu ette nähtud.
Vayentha oli provosti üliolulise töö untsu ajanud ning seetõttu oli Konsortsium temast lahti öelnud. Kui veab, ootab teda ametlik juurdlus ja võimalik, et karjääri lõpp. Ent kui tal ei vea ning ta on oma tööandja rangust alahinnanud, võib ta olla sunnitud kogu ülejäänud elu üle õla vaatama ja mõtlema, ega Konsortsium teda nurga taga ei hiili.
Nüüd on tal ka teine variant.
Vii oma missioon lõpule.
Ülesande jätkamine oli täielikult vastuolus Konsortsiumi reeglitega, ent kuna Langdon oli endiselt jooksus, oli Vayenthal nüüd võimalus oma algset missiooni jätkata.
Kui Brüderil ei õnnestu Langdonit kätte saada, mõtles Vayentha pulsi kiirenedes. Ja kui minul õnnestub…
Ta teadis, et ettevõtmine oleks ülimalt riskantne, ent kui Langdonil õnnestuks Brüder maha raputada ja kui Vayenthal õnnestuks sekkuda ja töö lõpule viia, lahendaks ta kriisi ihuüksinda ning provostil poleks teist varianti kui ilmutada leebust.
Mu töö jääks alles, mõtles naine. Tõenäoliselt mind isegi edutataks.
Vayentha mõistis hetkega, et kogu tema tulevik keerleb nüüd üheainsa otsustava ülesande ümber. Ma pean Langdoni üles leidma… enne, kui seda teeb Brüder.
Ülesanne ei olnud kaugeltki lihtne. Brüderi käsutuses oli piiramatu hulk elavjõudu ja tohutus koguses kõrgtehnoloogilisi seireseadmeid. Vayentha töötas üksinda. Kuid tema käsutuses oli üks infokild, mida ei olnud Brüderil, provostil ega ka politseil.
Mul on väga hea ettekujutus sellest, kuhu Langdon läheb.
Vayentha andis gaasi, keeras oma BMW ümber ja sõitis tuldud teed tagasi. Ponte alle Grazie, mõtles ta, kujutledes põhja poole jäävat silda. Firenze vanalinna viis rohkem kui üks tee.
25. peatükk
See polnud vabandus, mõtles Langdon. See oli kunstniku nimi.
“Vasari!” kogeles Sienna, astudes teerajal sammu tagasi. “Seesama kunstnik, kes peitis oma seinamaali sõnad cerca trova?”
Langdon naeratas tahtmatult. Vasari, Vasari. Lisaks valguseheitmisele mehe kummalisele olukorrale tähendas arusaam ka, et Langdon ei pidanud enam pead murdma, mida kohutavat ta oli teinud… mille pärast tal nii sügavalt kahju oli.
“Robert, on selge, et sa nägid juba enne haavatasaamist projektoril Botticelli maali ning teadsid, et see sisaldab koodi, mis osutab Vasari seinamaalile. Seepärast sa korrutasidki ärgates Vasari nime!”
Langdon püüdis jõuda selgusele, mida see kõik tähendab. Giorgio Vasari – kuueteistkümnenda sajandi kunstnik, arhitekt ja kirjanik – oli mees, kellest Langdon sageli rääkis kui “maailma esimesest kunstiajaloolasest”. Hoolimata Vasari loodud sadadest maalidest ja kümnetest hoonetest, oli tema suurima tähtsusega pärand tema viljastav teos “Itaalia kõige kuulsamate arhitektide, maalikunstnike ja skulptorite elulood”, Itaalia kunstnike elulugude kogumik, mis on jäänud tänaseni kunstiajaloo tudengite kohustuslikuks kirjanduseks.
Avalikkuse tähelepanu alla naasis Vasari pärast seda, kui Palazzo Vecchio Viiesaja saali ehtiva laemaali ülemises servas avastati tema „salasõnum“: cerca trova. Tillukesed tähed olid maalitud rohelisele lahingulipule ning olid sõjastseeni kaoses vaevunähtavad. Kuigi küsimuses, miks lisas Vasari oma maalile selle kummalise sõnumi, polnud veel konsensuseni jõutud, väitis juhtiv teooria, et tegemist oli tulevastele põlvedele jäetud vihjega Leonardo da Vinci kadunud fresko kohta, mis pidi olema peidetud müüri taha kolme sentimeetri sügavusse tühimikku.
Sienna vaatas närviliselt puude vahelt üles. “On veel üks asi, millest ma aru ei saa. Kui sa ei öelnud “väga süüdi, väga süüdi”… miks need inimesed sind siis tappa tahavad?”
Langdon oli mõelnud sedasama.
Seiredrooni kauge surin muutus uuesti valjemaks ja Langdon mõistis, et on aeg otsusele jõuda. Ta ei suutnud mõista, kuidas võiks Vasari “Marciano lahing” olla seotud Dante “Põrguga” või tema öise kuulihaavaga, ometi nägi ta viimaks enda ees käegakatsutavat teed.
Cerca trova.
Otsi, ja sa leiad.
Langdon nägi jälle hõbejuukselist naist, kes hüüdis teda jõe vastaskaldalt. Aeg hakkab otsa saama! Mehel oli tunne, et kui vastused on olemas, siis asuvad need Palazzo Vecchios.
Nüüd meenus talle lugu Vana-Kreeka sukeldujatest, kes püüdsid Egeuse mere korallkoobastes merivähke. Pimedasse tunnelisse ujudes saabub hetk, kus tagasi keerata pole enam võimalik, sest sul ei jätku selleks enam hingeõhku. Sinu ainus võimalus on ujuda edasi tundmatusse… ja paluda, et seal oleks väljapääs.
Langdon mõtles, kas nad on praeguseks sellesse punkti jõudnud.
Ta silmitses aiateede labürinti nende ees. Kui nad jõuaksid Siennaga Pitti paleesse ja neil õnnestuks aedadest lahkuda, oleks vanalinna vaid lühike jalutuskäik üle maailma kuulsaima silla – Ponte Vecchio. Sild oli alati rahvast täis, inimeste seas oleks lihtne ennast peita. Ja sillalt oli Palazzo Vecchioni vaid paar tänavavahet.
Nüüd surises droon lähemal ja Langdon tundis äkki, kuidas kurnatus temast jagu saab. Teadmine, et ta polnudki öelnud “väga süüdi”, tekitas politsei eest põgenemise suhtes vastaka tunde.
“Viimaks saavad nad mu kätte, Sienna,” sõnas mees. “Võib-olla oleks targem põgenemisest loobuda.”
Sienna silmitses Langdonit ärevalt. “Robert, iga kord, kui sa seisma jääd, hakkab keegi sind tulistama! Sa pead välja mõtlema, millesse sa segatud oled. Sa pead seda Vasari seinamaali uurima ja lootma, et see värskendab su mälu. Võib-olla aitab see sul selgusele jõuda, kust see projektor pärit on ja miks sa seda kaasas kannad.”
Langdon kujutles turrisjuukselist naist külmavereliselt doktor Marconit maha laskmas… neid tulistanud sõdureid… Itaalia sõjaväepolitseid Porta Romana juures… ja nüüd seiredrooni, mis neid Boboli aedades otsis. Ta vaikis ja kaalus väsinud silmi hõõrudes erinevaid võimalusi.
“Robert?” Sienna hääl tõusis. “On üks asi… miski, mis ei tundunud varem oluline, kuid nüüd paistab, et äkki siiski on.”
Reageerides tõsidusele naise hääles tõstis Langdon pilgu.
“Tahtsin sulle sellest korteris rääkida,” jätkas Sienna, “aga…”
“Mis see on?”
Sienna hammustas huulde ja tundus kohmetuvat. “Haiglasse jõudes sa sonisid ja üritasid midagi rääkida.”
“Jah,” kinnitas Langdon. “Ma pomisesin “Vasari, Vasari”.”
“Jah, aga enne seda… enne kui me diktofoni võtsime, kohe pärast kohalejõudmist, ütlesid sa veel midagi, mida ma mäletan. Sa ütlesid seda vaid korra, ent ma olen kindel, et sain õigesti aru.”
“Mida ma ütlesin?”
Sienna heitis pilgu droonile ja vaatas siis uuesti Langdonile otsa. “Sa ütlesid: “Minu käes on võti selle leidmiseks, kui… kui ma läbi kukun, siis jääb vaid surm.””
Langdon suutis naist vaid tuiutada.
Sienna jätkas. “Arvasin, et sa pead silmas seda eset oma jakitaskus, kuid nüüd ei ole ma selles enam nii kindel.”
Kui